VIDEOINTERVJUU | Kethi Uibomägi: kui ma mõnele inimesele käe külge panen ja natuke utsitan, siis tal hakkab väga hästi minema (10)

Sa oled „Eesti selgeltnägijate tuleproovi“ saatejuht, kohe lähed muusikali „West Side Story“, oled La La Ladies’i laulja, siis oled „Head tüdrukud nii ei tee“stand-up'koomik, varsti oled Võru linnapea abikaasa.

Mu kallim on siiski veel abilinnapea ja me pole veel ka kihlatud, nii et aega on. Olen oma elu jooksul päris palju katsetanud. Eesti on nii väike, et ei saa panna end ühte purki, et mina olen nüüd muusik. Sa pead hoidma oma munad mitmes korvis. Olen 11 aastat Tallinnas elanud, koolis käisin Valgas, mu vanemad elavad seal. Sündisin Võrus, nii et olen maakohast pärit. Mu vanemad on ju õpetajad, täiesti normaalsed lugupeetud inimesed. Mul pole suguvõsas kedagi, kes tegeleks muusika või näitlemisega. Olin viieaastane, kui läksin vabatahtlikult kooli, kuueselt marssisin ise muusikakooli katsetele, viisin paberid sisse. Vanemad ei teadnud sellest midagi. Kust mul tulid sellised mõtted? Sa pead selleks sündima. 

Kuskilt on mul tulnud isu ja tahe teha midagi sellist, mida teised ei tee. Kui olin 17, oli „Eesti otsib superstaari“ esimene hooaeg. Laulsin seal esimest korda inglise keeles. Sealt hakkas see teekond pihta ja kõik tundus nii huvitav. Tulin Tallinna TV3 stuudiosse, nägin esimest korda Tomi Rahulat. Tallinnas oli selge, et tahan minna Otsa kooli, kuid sinna ma sisse ei saanud. Maiken aga kutsus mind WAFi. Tulin Tallinna ülikooli noorsootööd õppima, hakkasin WAFis käima ja töötasin samal ajal koristajana. Tulime koos vanema õega Tallinna ja vanematel polnud nii palju võimalusi, et kõige eest maksta.

Sul oli ikka suur kihk staariks saada. Äkki nägid lapsena midagi telekast, mis selle tekitas?

Telekast ei näinud ma ilmselt midagi, sest meil oli ainult mustvalge ETV ja kuulasime kodus vaid raadio Elmarit, heal juhul Vikerraadiot. Ma ise olen mõelnud, et äkki mul oli mingi tähelepanupuudus. Mõni sünnib sellisena, et tal on vaja rohkem kui teistel. Äkki sellepärast ma ronisin lavale? Kui käisin teises klassis, oli „Barbi“ etendus ja ma jäin kõikidest peaosadest ilma.

Aga sa oled ju täitsa barbi moodi.

Siis ei olnud. Olin hirmus kartlik. Mu sõbrannal on kõik need salvestised olemas ja ma seisan neil kui puupulk, natuke õõtsun võib-olla.

Ma olen saanud kodunt ka range töökasvatuse, distsipliini. Kui tahad midagi saada, pead selle nimel tööd tegema.

Sa olid tagasihoidlik ja nagu sirge pulk, aga nüüd oled väga avatud ja ülienergiline.

Olen väikesest linnast pärit ja seal tunnevad kõik kõiki. Tundsin end alati turvaliselt. Ma ei osanudki midagi karta. Praegu ma ei astuks nii julgelt ja reipalt meelelahutusmaailma.

Pikemat intervjuud Kethiga vaata videost ja loe homme Õhtulehest.