Tõnu Kõrvits: „Kui teised heliloojad kuulevad, et olen hobidiskor, lähevad silmad imestusest suureks.“

Ühes kohvris on umbes 70 plaati, teises 30. Need kohvrid veab heliloojast hobidiskor kaasa igale esinemisele. Väiksema kohvri sisu mängib ta siis, kui pidu on jõudnud haripunkti, aga muidu on igal 100 plaadil oma koht ja aeg. „Mulle tundub, et alati on vaja veel!“ õhkab ta. Neidki plaate ei ole aga võimalik ühel peol ära mängida. Igalt plaadilt vaid ühegi loo mängimine võtaks aega kuus-seitse tundi.

Tõnu nimetab oma kirge vinüülplaatide vastu lausa haiguseks. „Kuulan iga päev vähemalt kaht vinüülplaati, aga juurde ostan iga nädal kolm. „On tegemist, et neid läbi kuulata,“ möönab ta. „Mõtle, kui mul oleks nende plaatide asemel kodus kaks mälupulka! No jõle põnev! Oi, ma ei või, kui põnev. Vinüülplaadid on ikkagi kunstiteosed,“ leiab Tõnu. „Olen oma tütre Paula ka nakatanud. Käime koos plaadipoodides kolamas,“ naerab ta.

„Ma armastan poppi ja rokki!“

Kogu elu Nõmmel elanud Tõnu kodus kõlas juba lapsepõlvest saadik teistsugune muusika. Seda suuresti tänu Tõnu vanematele ja ka onudele. „Õppisin küll klassikalist muusikat, aga kodus kuulati rock'n'roll'i. Ja kui olin 70ndatel veel päris väike, mäletan, kuidas alt toast kostus Bee Geesi lugu „Staying Alive“,“ meenutab ta. Veel kõmiseb lapsepõlvest saadik ta peas The Osmondsi lugu „Crazy Horses“. „See oli üks mu lemmiklugusid,“ tõdeb Tõnu.

„Kasvasin sellise muusikaga üles. Hiljem hakkasin ise plaate otsima ja vahetama, aga esimese vinüülplaadi ostis mulle isa. See oli Genesise 1978. aasta plaat „And Then There Were Three“, mis maksis kolmandiku kuupalgast,“ meenutab Tõnu. „Olen isale selle eest elu lõpuni tänulik. See oli väga kallis plaat, aga mul oli seda väga vaja.“

Tõnu huvi rokk- ja popmuusika vastu sai veelgi suurema hoo sisse, kui ta hakkas 13aastasena käima Nõmme kultuurikeskuse tantsuõhtutel – mitte tantsimas. „Olin kohal igal peol, seisin nurgas ja kuulasin muusikat, mida seal mängiti: Roxy Music, Duran Duran, Ultravox, Dexys Midnight Runners,“ loetleb helilooja. „Ma armastan pop- ja rokkmuusikat,“ tunnistab Tõnu. Kustumatu mulje jätnud pidusid korraldas legendaarne diskor Heiki Herman Soome.

Kindlad keikad kevadel ja jõulukuul

Vaevalt oskas Tõnu teismelisena ette näha, et ta rohkem kui 30 aastat hiljem ise samas kohas plaate keerutab. Ometi on ta seda juba 2011. aastast teinud. Eelmisel aastal käis tema detsembrikuisel diskol Nõmme kultuurikeskuses üle viiesaja inimese. Kõik sai alguse sellest, kui Tõnu muusikaakadeemiasse õppejõuks läks ning pidi jõulupeol koos teiste õppejõududega plaate keerutama. „Esitasingi väikese kava. Endale meeldis, teistele meeldis, kutsuti veel tagasigi ning sellest ajast olen viimased 13-14 aastat kõigil muusikaakadeemia lõpupidudel DJ olnud,“ sõnab Tõnu. „See on üks kindel keika, mis mul igal kevadel on.“

Nõmme kultuurikeskuses pani helilooja esimese disko püsti 2011. aastal, kui Tallinn oli Euroopa kultuuripealinn. Selleks puhuks valiti igale linnaosale oma helilooja. „Kui minult küsiti, mis linnaosa helilooja ma olla tahaks, ütlesin: "No kuulge! Ma olen ju põline nõmmekas, kuidas ma siis kuskil mujal olen!““ meenutab Tõnu. Nõmme linnaosa heliloojana pakuti talle võimalust korraldada oma valitsusalal mis tahes üritus. „Meenutades, kuidas ma Nõmmel üles kasvades diskodel käisin, ütlesin, et tahan ajas tagasi minna ja uuesti sellist diskot tegema hakata,“ sõnab helilooja.

„Mulle meeldib see muusika, meeldib seda teistega jagada ja näha, kuidas muusika inimesi õnnelikuks teeb. Sa küsisid, kas väärikal heliloojal sobib üldse plaate keerutada. Ma ütleks, et vahel tulebki teha asju, mis ei lase poisikesel enda sees surra!“ teatab Tõnu. „Kui olen välismaa heliloojatele sellest rääkinud, lähevad nende silmad imestusest suureks. Äsja peeti koorifestivali Europa Cantat. Mitmed koorijuhid üle Euroopa teadsid mu muusikat. Teatakse ka, et olen Pärt Uusbergi õpetaja. „Ja sa keerutad plaate?!“ oli nende imestus suur,“ muheleb Tõnu. „Üks sakslane ütles, et seal ei tuleks see kõne allagi... Stigma ikkagi,“ nendib helilooja.

Stigmast hoolimata on Tõnul üks unistus. „Tahaksin olla mõne taktitundelise klubi resident-DJ, et seal paar korda kuus mängida,“ unistab Tõnu nii-öelda koduklubist. Teine väike unistus oleks soojendada mõnda lemmikbändi. „Päris tore oleks, kui Duran Duran annaks kontserdi. Teeks hea meelega enne neid väikese kava. Olen öelnud Andreas Lukinile ja Helen Sildnale, et tooge Duran Duran siia, aga see pidi olema hästi kallis bänd.“

Veljo Tormis on Tõnule öelnud, et helilooja parimad eluaastad on 40–55. „Diskori jaoks parimad aastad võiksidki kesta!“ leiab ta. „Vaata näiteks Giorgio Moroderi! Tuleb ligi 80nesena lavale ja paneb peo püsti. Miks ei võiks ka mina nii vanalt plaate keerutada?“

"Ma ei ole mingi mälupulgamees!"

„Mul on vaja spetsiaalset tehnikat. Ma pole mingi mälupulgamees!“ naljatab Tõnu, kes mängib muusikat vinüülplaatidelt. Ta pole endale isiklikku diskoritehnikat soetanud – „Kuigi see mõte on peast läbi käinud küll“ –, ent üks, mis kindel: esinema minnes on tal kaasas oma nõelad.

„Mitu korda on juhtunud, et kohalikud grammofoninõelad pole töötanud või on ainult ühte kanalit läbi lasknud. Ühe mängijaga on ikka jube paha diskot teha. Seepärast otsustasin, et ostan endale oma nõelad. Siis on ikka kindel värk,“ selgitab Tõnu.

Oma nõeltest loobub ta vaid siis, kui samal peol juhtub esinema mõni äärmiselt professionaalne DJ, kellel on eriti vinged nõelad. „Kui ta lubab, siis kasutan tema omi. Mul endal on sellised tööhobuse nõelad. Nad on head, aga pole viimase peal.“

Tõnu Kõrvitsa diskol käivad nii tema vanemad kui ka tütred

Helilooja Tõnu Kõrvits on alates 2011. aastast novembri lõpus või detsembri alguses korraldanud ülipopulaarset retrohõngulist diskoõhtut Nõmme kultuurikeskuses. Tänavune disko langeb 7. detsembrile.

Inspiratsiooni säärase diskoõhtu tegemiseks sai ta igatsusest diskoõhtute järele, kus ise põlise nõmmekana teismelisena käis.

„Nõmme ei ole kesklinn, kus on iga nurga peal oma pidu ja elav muusika,“ sõnab helilooja. „Nagu New Orleansis, ühes minu lemmiklinnas, kuhu olen igal aastal sattunud käima: Bourboni tänaval on iga nurga peal elava muusika kontsert,“ triivib Tõnu hetkeks mõtetes oma lemmiklinna.

„Nõmme on kauge ja turvaline koht, meie roheline linnaosa. Koht loeb, Nõmme kultuurikeskuses on mõnus retrohõnguline saal,“ arutab Tõnu, miks tema diskoõhtu sedavõrd menukaks on osutunud. „Minuvanused inimesed on tõenäoliselt käinud pidudel, mida korraldati seal siis, kui me olime teismelised,“ pakub ta. „Ägedaim on aga see, et kokku tulevad eri generatsioonid. Seal on minu eakaaslased, minu tudengid, noorema tütre teismelistest klassivennad-õed ja ka vanemad – minu enda vanemad!“ loetleb Tõnu. „Ikka nullist sajani!“ naerab ta.

Tõnu Kõrvitsa diskol astub igal aastal üles ansambel Jealous Guys (Armukadedad kutid – inglise k), mida juhivad vennad Vambola ja Ülo Krigul, kellest viimane on olnud ka Tõnu Kõrvitsa õpilane. Igal aastal esineb koos bändiga üllatussolist, keda ka Tõnu enne peo algust ei tea. Pidulisi on üllatanud nii Iiris, Kadri Voorand, Vaiko Eplik, Ewert Sundja, Jaan Pehk kui ka Evelin Samuel.