Andres Dvinjaninov: „Eks ma olin lavakunstikooli ajal peast ikka metsik viikingimees. Muinsus ise ja romantiline kangelane!“

„Mis asi see on? Mis asi see mul kaelas on? Kett!” vaatab näitleja ja lavastaja Andres Dvinjaninov fotot aastast 1985. Tol pildil on üles rivistunud lavakunstikooli XII lennu paljaste ülakehadega poisid. „Näe, mul on valged sokid!” avastab ta pilti uurides. „Aga kaelas on tõesti mingi sodi – nagu Erich Kriegeri noorus!”

Järele mõeldes meenub Andresele küll, et toona kandis ta kaelas hõbedast viikingimünti. „See oli ju nii kihvt ja lahe, mõelda vaid – viikingiraha!” muheleb ta. „Keegi kinkis selle mulle. Eks ma olin lavakunstikooli ajal peast ikka metsik viikingimees. Muinsus ise ja romantiline kangelane!” Tõsi, just romantilise kangelasena ta toona publikule mõjuski. „Olin-olin jah, see romantiline kangelane,” muigab Andres.

Toona, tudengina, polnud Andres end sõnul parim õpilane: „Pigem kuulusin nende sekka, kelle kohta esitati küsimus – mis ta teeb siin, kui õppida ei viitsi? Ega ole ju võimalik õpetada näitlejaks, vaid näitlejaks tuleb õppida. Ju siis mina ootasin, et mind õpetataks.” 

Andrese staatus koolis oli piiripealne päevani, kui Ivika Sillar, tudengite hea haldjas, võttis viikingi ette ja küsis: „Ka sa tead seda lugu kahest hiirest, kes kukkusid piimatünni?”