ESMASPÄEV
Turvamees saab alati surma - olgu see ükskõik milline Hollywoodi film,
mis ei ole just komöödia või porno (ähh, vaatan liiga palju telekat). Ja nagu aamen kirikus, said mu paranoia ja hirm tõelisuseks. Umbes kell 4.30 helistas ülemus ja teavitas, et mingi auto liigub ümber hotelli ja väga kahtlased tüübid katsuvad sisse saada. Appi, ma kardan! Äkki on tõesti kriminaalid, serialkillers ja pätid. Veelgi hirmsam, ma pean seda piirkonda kontrolłima minema. Täitsa pekkis!
Kaader kaadri kaupa tulevad kõik filmid meelde, kus turvamees saab kuuli pähe, lastakse kalašnikoviga surnuks, hull lööb noa selga või sarimõrtuskas raiub pea otsast.
Teen hotelli territooriumile tiiru peale ja ei leia midagi kahtlast, kuid sellegipoolest värisen vastuvõtus terve öö. Võpatan iga hääle ja krigina peale. Paanika-jaanika!
Hommikul saan teada, et endised kolleegid tulid öösel peolt ja tahtsid peauksest sisse saada, mis oli lukus ning olid sunnitud proovima varusissepääse. Ma oleks võinud ju ukse lahti teha, kui semud oleks suvatsenud endast normaalsete inimeste kombel märku anda.
TEISIPÄEV
Kõik on rahulik. Juba film välja valitud, mida jalad seinale visates plaanin
vaatama hakata. Ideaalse laisa tööpäeva jaoks on mõnus meeleolugi olemas. Ja siis käib pauk! Tuleb purjus mees ja palub rätikuid. Naiivselt arvan, et ajas klaasi ümber. Lippan kaasa, et aidata koristada. Samm sammu haaval hakkan verd nägema. Laigud ja loigud nii seintel, kui ka põrandal lähevad aina suuremaks.
Viis meetrit eemal istub sigalakku täis mees, kes on kukkunud trepil ninali ja veritsema hakanud. Ja seda ikka väga korralikult. Ta nägu on tumepunane, varrukad tilguvad verest. Kurat, ma ei kannata seda haiget tööd enam! Vanamees juhatatakse tuppa ja ma hakkan verd seintelt ja põrandalt maha pesema. See ei ole lõbus.
Ja siis on vaja ikkagi kiirabi kutsuda, sest pahalasel hakkas halb. Ta ei saa aru, kes ta on ja kus ta asub. Tema kamraadid on ka väga mures, kuid nemadki haisevad metsikult alko järgi. Tahaks isegi oksendada.
45 minutit hiljem saabubki ilus poiss kanderaamiga, veits vähem atraktiivsema kolleegiga. Patsiendi toas ollakse oma tunnike ja siis minnakse laia naeratusega minema. Kõik jäävad ellu. Mulle jääb kohustuseks meest kontrollida iga paari tunni tagant. Kui ma tema tuppa astun, siis see haiseb väljakannatamatu pohmaka järgi. Mees ise on alasti voodis, mis ei ole ka kena vaatepilt. Padi on verd täis, kuid õnnetu kukkuja on suuteline minuga õnneks rääkima ja mäletab kõike, mis juhtus. Jääb ellu, Jumal ole tänatud!
KOLMAPÄEV
Soe dušš, odava šampooni lõhn ning õhutatud tuba. Ideaalseks uneks on kõik olemas. Ainult saaks pea padjale ja pikalt uneleda, kuniks pean taas oma karmide ülesannetega tööl silmtsi seisma. Äratuskell sees ja täpne uneaeg planeeritud, perfecto!
Ja siis äratab Jeesus mind üles. Kuulen läbi seinte, kuidas karjutakse Jeesus, Jeesus valju muusika saatel. Appi! Mis kell on? Alles 10.00. Seinad värisevad ja Jeesuse ülistamine jätkub. Mis toimub? Olen vaid kolm tundi magada saanud. Käib gospeli kooriproov konverentsiruumis. Ja lauljad on oma hääled juba üsnagi lahti lõõritanud. Olen täielikus lammutaja meeleolus. Palun vältige mind! Orkaan Madis on hullem, kui misiganes tuuleiilike Miami rannikul.
Unesegaselt tuigun seinast seinani, et püsti seista, silmis rohkem tuld, kui "Game of Throne" draakonitel. Rsk, ma panen selle hotelli põlema! Jõuan respasse ja hakkan töötajate peal end välja elama. Vahetuse vanem saab
oma osa ning tema kolleegile panen ka paar verbaalset pauku. Ja siis elan kogu oma pasa meeleolu omaniku peale välja.
Mul on valida - kas autoga koju või uus tuba. Respa viskab mulle võtme. Eemalt, nagu viskaks lihatüki krokodillile, et jumalapärast hammustada ei saaks. Maandun uues toas. Rsk, und ei tule! Adreka laks on nii suur, et no ei rahune maha. The struggle is real!!! Kuidagi suudan uinuda, aga päev on sellegipoolest rikutud.
NELJAPÄEV
Ma pean järgima reegleid ja isegi siis, kui need on vastuolus minu kristliku maailmavaatega. Töö on töö ja ma pean eeskirju jälgima. Lihtne ja loogiline. Enivei, mu laual on teade, et 5.45 hommikul on vaja äratada klient. Ja mina, kes ma olen naiivne, sinisilmene ja blondide kiharatega maatüdruk, siis loomulikult täitsingi käsku. Telefonist saan kurja unise karu-häälega vastuse, et äratust selleks ajaks pole tellitud ja mingit kurja arusaamatut mõminat kostub veel lisaks.
Mina oma umbkeelses norra oskuses tõlgin, et tunnike hiljem vaja hoopis helistada. Lasen siis päikesel kõrgemale tõusta ja ootan kuke uut kiremist. Haaran toru ja helistan uuesti. Karu on nüüd veelgi tigedam. Plaksutan ripsmeid ja küsin, kas olen teist valesti aru saanud. Juba vihaseks aetud loom nähvab mulle, et ta pole üldse äratust tellinudki. Issand! Olen segaduses. Paberil ju kõik sama selgelt kirjas kui, et maakera on ümmargune ja nüüd see loom väidab, et hoopis lapik. Skandaal taas soolas.
Ülemus tuleb tööle. Lahistan oma seelikusabasse nutta ja lasen pisaratel voolata ja kurdan talle, kui raske see kogu jama minu jaoks on. Ülemus kehitab lihtsalt õlgu ja lohutab, et elame üle. Elu on nii ebaõiglane!
REEDE
Ma olen immigrant Ida-Euroopast. Pede ka veel pealekauba, nii et igati vähemuses. Ja pahatahtlikud inimesed ei lase mul unustada, kust ma tulen ja kes ma olen. Seisan silmitsi selle klassi- ja rassivihaga peaaegu iga nädal, samas püüdes jääda üsna viisakaks ning olla kannatlik. Mis puudutab teisi muidusööjatest kullakaevajaid Ida-Euroopast, siis pole mul loomulikult kannatust raasugi.
Öö võttis ilusad tumesinised toonid ja tähed särasid pesemata akende peegleduses, kui kari poola leedukaid või god knows kust pommiaugust tulnud tüübid hakkasid jooma. Esmalt muutusid sentimentaalseteks, siis vägilasteks ning lõpuks rahvavaenlasteks. Kui ei oska juua, ära mine võõrastega jaurama. See on puht aja küsimus, kui peale teab mitmendat salaja põues toodud pudelit, poisid tülli lähevad.
Röökisid baaris nii kõvasti, et inimesed isegi kolmandal korrusel ei saanud magada. Mul ei jäänud muud üle, kui ähvardada neid politseiga ning need immigrandid esimese kaubalaevaga kodumaale tagasi saata. See rahustas mehed pisut maha. Julm, aga toimis. Kohtlesin neid nii, nagu minu kallal pidevalt nokitakse. What goes around, comes around. Piinlik, aga muud lahendust lihtsalt enam pole.
LAUPÄEV
Tõustes vihastan end kohe seaks. See "Abielusaate" tšikk nutab, et teda ja tema last kiusatakse. See ei ole tore tunne, aga ise ta on end märklauaks teinud. Kui tahad rahu ja vaikust, siis lõpeta oma blogi kribamine ja ela õndsat elu rahus edasi. Seniks aga, kui sa kirjutad enda tegemistest kogu Eesti rahvale, siis arvesta nii hea, kui ka halva tähelepanuga. Lapsest on muidugi kahju, tema pole milleski süüdi, kuid Helen ei peaks virisema et tal raske on. Oled otsutanud jagada oma elu kõigiga ja nüüd pead oma risti ise kandma. See on sinu valik.
Ma arvan, kui rahvas saaks otsustada, siis meie kummagi blogi ei ilmuks
Õhtulehes. Aga ma oleme mõlemad enda edevuse ohvrid. Ja kellele ei
meeldiks odav kuulsus ja tähelepanu?
Saabus õhtupimedus. Meeleheitel koduperenaised teevad kōike, et keppi saada. Öösel kell 3.00, kui juba paremad palad on jagatud ning vaid joodikud on alles jäänud, on aeg viimaseks ringiks. Enamik on teineteist juba pandavaks joonud. Nüüd tuleb teha vaid veel imal kommentaar tähelepanu võitmiseks ja tehing ongi tehtud.
Mōned Karlssoni kehade ja köstri soenguga härrad tormavad ikka veel paaniliselt mööda pianobaari ringi ja otsivad. Ilusad daamid on kõik juba loosi läinud. Jäänud on vaid mõni suitsu järgi haisev ja sellest tulenevate kortsudega õnnetu daam. Igatahes, vaatepilt ei ole ilus ja ma ei usu, et see ka järgmisel hommikul palju kaunim on. Pole mingit muinasjutulist päikeselist pühapäeva hommikut, kus prints ja printsess ärkavad koos linnulaulu saatel. Iseenda kogemusest tean vägagi hästi, kuidas alko inimesi kaunimaks teeb. Oh, ja kui palju on ka mind "ilusaks" joodud, te ei kujuta ettegi!
Aga üks 25-aastane plika on end nii meeleheitele joonud, et hakkab mulle külge lööma. Ma naeran ja piinlen piinlikkuse käes. Ja ma ei tea, kuhu oma kiilanevat pead peita. No kindlasti mitte tema tisside vahele. Tüdrukul on selline meik näos, et ei saa arugi, kas tegu on lihtsa jumestusega või Halloweeni grimmiga. Ju siis ka tema maailmas ei ole tähtis sisemine ilu. Peaasi, et oleks enda arust kaunis välimus.
Põiklen tema "ahvatlevast" ettepanekust eemale. Miks ei saabu meie hotelli kunagi meeleheitel gay`d!? Pada leiaks oma kaane. Annan plikale kaks pizzat, mis ta kulleriga tellis ning saadan õnnetu neiukese tagasi oma tuppa. Uhhh, tehtud!
Vōi peaks heteroks hakkama? Praegu pole hea aeg, sest heteromees on tänapäeva ühiskonnas piraajaks titulleeritud nende neetud ahistamisskandaalidega. Nii see inimsugu välja surigi, sest mehed ei julge naistele enam läheneda. Iga samm on ahistamine!!! WTF!
PÜHAPÄEV
Rahulik ja õnnis päev. Vähemalt arvasin nii. Ma seisan silmitsi omaenda
korraldatud pasaga. Mu rumal läbimõtlemata sõnavõtt blogis on pahandanud paljusid Miisude ja Kiisude omanikke. Kas ma läksin üle piiri? JAH. Kas ma kahetsen? MUIDUGI. Tagantjärgi tarkus on ju rumalus. Mul suri koer paar aastat tagasi jõulude eel ja see polnud üldse kerge. Siiani hing kripeldab. Ma olen maal kasside ja koerte keskel üles kasvanud ning tean omast käest, kui suurt rõõmu nad ellu toovad.
Nädal on otsas läbi tõusude ja mõõnade. Kohe algab uus puhkus. Koju! Siis uuesti kohver kokku pakkida ja taas põnevale reisile. Aga enne, igaks juhuks, loen oma uue blogikritselduse läbi, et ma jumala pärast ei riivaks taas kedagi valest kohast. Pole kunagi tahtnud, ega ka kavatse kellelegi kanna peale astuda. Või siiski...
Pean olema ettevaatlik, mis jama suust välja ajan. See, mida lugejad mu kohta kommentaarides ütlevad, on kõik akspeteeritav???
Kommentaarid