Vigala SassFoto: Albert Truuväärt
Ohtuleht.ee 21. november 2018 17:15
Hiljuti jõudis kirjastuselt Hea Lugu müügile Õhtulehe ajakirjaniku Sirje Presnali raamat "Ikkagi inimene. Vigala Sassi elu ja surm".  Avaldame raamatust katkendi, mis räägib Sassi sünnist ja paljust muust põnevast. Head lugemist!

SÜND: soovimatu, ilma isata laps

1941. aasta hiliskevad. Vastses Eesti Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis on segased ajad – ümberringi Euroopat laastav sõda on jätnud jälje ka siinsele eluolule, on armetut vaesust ja nälga.

Ühes Tartu agulis on plikaohtu naine maha saanud tubli terve poisslapsega. Kuid see on soovimatu, ilma isata laps.

Väikesekasvuline, tumedate nirgisilmadega neiu mähib vastsündinu riideräbala sisse, hiilib vigiseva pakikesega viimase viletsa agulimaja taha ning jätab selle tühermaale nõgeste vahele.

Ent suremajäetud beebil on iseloomu – poisi vali kisa kostab mööduja kõrvu, kes õngitseb pambu nõgeste seest välja ja viib lastekodusse. Seal pannakse söakale poisile nõukogude kodanikule passiv venepärane nimi – Aleksander Rassadkin. Perekonnanimi Rassadkin on tuletatud venekeelsest sõnast rassada, mis tähendab idu või võrset – oli ta ju umbrohus võrsunud, nõgesest ema ja naadist isa lapsuke.

Umbes selline on üks versioon Vigala Sassi siia ilma tuleku kohta, mis ringleb tema sõprade seas. Kuidas kõik päriselt juhtus, sellele ei ole tunnistajaid. Kindel on see, et tegelik asjade kulg oli mõnevõrra vähem dramaatiline.

Sassi ema, Venemaalt pärit seto Sinaida Rassadkina oli seitseteist ja pool aastat vana, kui ta Tartu Toomemäe sünnitusmajas Sassi ilmale tõi. Väidetavalt ei olnud Sass tüdruku esimene laps, kuid ka oma kahest esimesest beebist oli Sinaida loobunud.

Käivad siiski jutud, et värske ema ei olnud lapse saatuse suhtes sugugi ükskõikne, nimelt oli ta üritanud sünnitusmajas poissi teise samal päeval sündinud beebi vastu vahetada – et kindlustada pisikesele Aleksandrile turvaline pereelu. See neiu kaval trikk ei õnnestunud.

Ta viis beebi ühe pere ukse taha, kus ta teadis, et oli alles laps sündinud. Ema pani kompsu kaasa Aleksandri sünnitunnistuse ja lisaks isa pildi, mille tagaküljel oli nimi – Mihhail Suvorov.

Pere, kuhu poiss sattus, oli aga niigi kitsikuses ega suutnud ennastki õieti ära toita – käopoeg tuli ära anda. Nii sai Aleksander Rassadkinist lastekodupoiss. Sassile sündis hiljem veel üksjagu poolõdesid-vendi ning paar õde sattus temaga ühtaegu samasse lastekodusse. Käsikirjalises (avaldamata) päevikus2 kirjutab Sass: „Ema oli mul alati tragi ja töökas naisterahvas, kellel elus ei vedanud, sest ta sünnitas ikka lapsi, kellel ei olnud isa. Lapsi kasvatasid võõrad.“

Väikest Aleksandrit, nagu kõiki teisigi „riigi lapsi“, solgutati ühest lastekodust teise. Kuni viieteistaastaseks saamiseni elas ta seitsmes lastekodus. Sellele järgnes erikutsekool, mis oli mõeldud peamiselt lastekodulastele ning pätistunud tavapoistele.

Ainuke säilinud nimekiri lastekodudest, kus Sass poisikesena elas, on väljavõte Sassi avaldusest Leisi vallavalitsusele. Erastamisel läksid nii lastekodus kui ka kutsekoolis viibitud aeg tööstaaži hulka. Ühe tööaasta eest arvestati 300 EVP-krooni ja selle eest sai erastada 1 m2 elamispinda või 20 m2 maad.

1941 Narva lastekodu

1942 Tallinna lastekodu

1943–1944 Pärnu lastekodu

1945 Lustivere lastekodu

1946–1947 Hellenurme lastekodu

1948–1953 Konguta lastekodu

1953–1956 Meeri lastekodu

1956–1958 Tallinna eritööstuskool nr 49 (mis tegutses Viru väljakul hoones, kus praegu asub Metro Plaza)

Sass ise on oma elu alguse lugu kirjeldanud nõnda:

„Olen sündinud 1941. aasta kevadel. Ema jättis mu teise inimese ukse taha maha ja kuni 1944. aastani olin kolmes väikelastekodus, kus sakslased minu eest hoolitsesid. Kui venelased sisse tulid, sain ma jalast haavata. 1944–1948 olin veel kahes väikelastekodus, kus üks minu õdedest suri haigusesse ja teine nälga…“

Kui Sassi enda meenutused lastekoduelust on üpris emotsioonivabad ja kuivad, siis tema sõprade kirjeldused maalivad teadmamehe lastekoduaastatest kohutava ning dramaatilise pildi.

Meeli Martanova (Sassi esimeste raamatute kirjastaja ja kauaaegne sõber):

„See võis olla 1944. aastal, kui vene sõjavägi siia sisse marssis, Sass oli siis minu meelest Pärnu lastekodus. Tema jutu järgi lasid vene sõdurid automaatidega maha pea pooled lapsed. Tarvis oli lastekodulaste arvu pisendada. Õnneks üks kasvataja, tõmbas Sassi kuhugi pingi taha pikali, aga ta sai ikkagi jalast haavata. Hiljem mainis ta üsna mitu korda, et see annab ikka tunda.“

Jüri Vlassov (Sassi naaber ja sõber Vana-Vigalast):

„Sass rääkis, et Saksa ajal oli lastekodus enam-vähem normaalne olla, siis anti ka maiustusi ja šokolaadi. Pärast oli kogu aeg nälg.“

Bret Kuusik (Sassi mitteametliku kasupoja endine elukaaslane, kes elas Sassi juures Männisalus aastatel 1986–1994):

„Vaesust oli pärast sõda palju. Sassi üks eredamaid lastekodumälestusi oli, kuidas ta sai näärideks prääniku – see oli nii hea.

Aga Sassi õde surigi lastekodus nälja kätte. Sass ütles, et need oiged jäid talle alatiseks kõrvu.

Sass oli tugevam kui teised. Kui kõik ülejäänud lapsed jäid düsenteeriasse, tassis tema okse- ja väljaheiteämbreid. Ta oli siis ju veel päris pisike poiss – see oli enne kooli. Juba selles vanuses pandi kõik lapsed tööle, tuli puid vedada, ahju kütta.

Ta on olnud nii paljudes erinevates lastekodudes… Kui ühes hakkas ära harjuma, viidi järgmisesse. Aga see oli tema elu, ta teistsugust ei teadnud.“

Sass ise on pideva lastekoduvahetuse kohta öelnud nõnda: „Uutes tingimustes kohanesin ma väga kiiresti ning paari päevaga leidsin endale uued sõbrad. Muide, seoses sellega, et läbisin kaheksa lastekodu enne, kui täiskasvanuks sain, ei ole mul olnud ei kodu ega ka sõpru. Hindasin sõpru ainult selle järgi, kui palju nad mulle kasu tõid.“

Jüri:

„Sass rääkis ka lastekodusuhetest. Hierarhia oli seal väga paigas. Kui olid väike ja noor, siis pidid olema kellelegi kutsikas. Suurem poiss oli peremees, tema alluvuses oli mingi hulk kutsikaid, kes pidid täitma peremehe antud ülesandeid. Aga peremees omakorda kaitses oma kutsikaid, ei olnud nii, et igaüks võis neid käsutada.

Peremeestevaheliste võitluste käigus võis kutsikas üle minna teise peremehe alla. Kui kakluseks läks, valisid peremehed relvad: kaikad, rusikad või noad. Sass ütles, et tema armastas nuge. Tal oli rinna peal mitu armi, mis ta väitis olevat lastekoduajast.“

Malle Maranik (Sassi eksabikaasa Hilja Heintalu õde):

„Tol ajal oli lastekodudes julm laste ärakasutamine. Meestöötajad vägistasid poisslapsi, nii palju kui torust tuli, ja ka tema oli ohver. Sass ise rääkis seda.“

Jüri:

„Tundes Sassi karakterit ja kättemaksuvõimet, arvan ma, et ei ole võimalik, et teda oleks lastekodus seksuaalselt ära kasutatud. Või kui see nii on, siis on Sassi hinge peal kindlasti paar laipa. Mida ma ei välistaks… Kui keegi ütleks mulle, et Sass on paar inimest maha löönud, siis ma vist usuks.

Samas, sõja ajal võis tõepoolest igasugu asju juhtuda. Vabatahtlikult moosisaia eest poleks ta seda kindlasti teinud.

Aga ma võin öelda, mida ta on vabatahtlikult teinud. Nimelt: vältimaks lastel avitaminoosi [vitamiinipuudust] anti lastekodudes kalamaksaõli. Koos sellega sai kaks kommi. Ent kalamaksaõli oli nii vastik, et keegi ei tahtnud seda isegi kommi eest. Sassil ei olnud kalamaksaõli vastu midagi, ta sõi kõigi oma ära, kes seda ei tahtnud. Ühe kommi sai endale, teise sai see, kelle kalamaksaõli ta ära sõi.“

Oma mälestustes ei ole Sass enda seksuaalset ärakasutamist maininud, küll aga kinnitab ta, et laste vastu tarvitati lastekodudes jõhkrat vägivalda. „Kuni 1953. aastani oli lubatud ka peks lastekodudes ja seda me ka saime, eriti kui veel väiksemad olime.“

Elo Liiv (Sassi elukaaslane ja tema nelja lapse ema):

„Poisid, kelle peal oli vägivalda kasutatud, muutusid lastekodu jaoks tülikaks. Sass koos teiste omasuguste poistega saadeti Venemaale Suvorovi sõjakooli. Reaalsus oli see, et mingit kooli seal ei olnudki, oli puhas orjatöö, et mitte öelda sihilik tapmine – nad pandi Volga peal seestpoolt naftatankerite tsisterne puhastama. Sass põgenes sealt ära ja eksles pikalt ringi, enne kui suure kaarega Eestisse tagasi jõudis. Ta rääkis, et käis Odessas, sõitis mingi laevaga Mustal merel. Lõpuks jõudis Riia turule, kus kuulis eesti keelt, sai mingi talumehega kokkuleppele ja see tõi ta Eestisse ära.“

Oma raamatus mainib Sass seda seika kui 1953. aasta aprillist oktoobrini kestnud „matka mööda Venemaad“, kus ta pidi peaaegu nälga surema. Kuigi esmalt taheti teda selle „matka“ eest kolooniasse saata, sattus ta 1953. aasta sügisest Meeri lastekodusse. Selles lastekodus olid elutingimused ilmselt mõnevõrra inimlikumad kui eelmistes, sellegipoolest ei suutnud teismeline Sass range korraga harjuda ning tegi lastekodust alatasa vehkat.

Jüri:

„Sass rääkis, et ta põgenes ära igal aastal, kui ilm soojaks läks ja rändlinnud pesitsema hakkasid. Võttis oma kepi ja koti ja läks. Ta teadis, et saab pärast karistada ja peab mingi aja kartsas istuma, aga ta oli sellega arvestanud. Elaski metsas ja toitus jumal-teab-millest.“

Mihkel (Sassi sõber Saaremaalt):

„Pangodi järve keskel on saar. Mõnel suvel ujus ta sinna ja elaski saare peal, püüdis seal kala, sõi rotte ja siile – kõike, mida kätte sai. Nagu Mowgli. Ta ütles, et see oli hea kindel koht, kust keegi ei osanud teda otsida.“

Bret:

„Ta kohe tahtis ringi uidata ja käia – siis tundis ta vabadust. Aga eks ta nii õppis ka tunnetust ja tundmist.“

Elo:

„Kuna Sassis oli sisu, jonni ja ellujäämistahet, siis õppis ta lingusid ja püüniseid tegema. Ta püüdis kõiki erinevaid väikeloomi ja linde, korjas pesadest mune ja sõi neid. Tegi augu, selle sisse pani jahisaagi ja süütas tule augu peale, hommikuks oli liha küps. Ja ta varastas. Sass rääkis, kuidas üks talumees sai ta kätte ja pistis koos kuldiga kinnisesse ruumi. Kuldid on ju murdjad. Aga kuidagi õnnestus Sassil sealt putku panna.

Samas metsavendasid ta ei sallinud, sest need varastasid lastekodu toiduvoori, lapsed jäid söögita. Kui oli Eesti iseseisvumise aeg, siis ütles ta mitu korda, et mis te neid metsavendi esile tõstate, nad varastasid laste tagant.

Tal oli lapsest saati väga tugev õiglusmeel. Kui selline asi nagu õiglane varastamine olemas on, siis võiks öelda, et ta varastas õiglaselt, ei võtnud vaestelt ja nõrgematelt. Kunagi ei teinud ka linnupesi munadest tühjaks.“

Vigala Sass - raamat Foto: Tiina Kõrtsini