Film

Miks küll räägib enamik Eesti filme maailmaga pahuksis meestest? 

Keit Paju, 17. november 2018, 00:01
30AASTASELT ÜKSIKISAKS: Liina Triškina-Vanhatalo filmis „Võta või jäta“ peab 30aastane ehitaja Erik üleöö harjuma isarolliga. Lapse ema talle sealjuures toeks ei ole. Foto: Aron Urb
Mõni nädal tagasi püstitas Kanal 2 satiirisaade „Su nädal kõlab tuttavalt“ olulise teema: kui vaadata, millest kõnelevad uued kodumaised filmid, mis enamasti valminud Eesti 100. sünnipäevaks, siis ühendab neid üks lihtne detail. „Kõigi peategelaseks on mees, kes on keskealine ja võitluses maailmaga. Kes otsib tõde. Keskealine valge mees, kes on eksitentsiaalses kriisis,“ ütles saatejuht Katariina Tamm. Miks ei portreteeri Eesti filmid naisi?

Eesti vabariigi 100. aastapäeva puhul korraldatud filmikonkursil sai toetuse viis projekti: „Tõde ja õigus“, „Seltsimees laps“, „Põrgu jaan“, „Võta või jäta“ ning „Eia jõulud Tondikakul“. Naissoost peategelasega on nendest filmidest kaks, „Seltsimees laps“ ning „Eia jõulud Tondikakul“, kuid mõlemal juhul on tegu lapsega. Naistele pühendatud EV100 filmid leiab õnneks dokumentaalfilmide kategooriast. Dokfilmide kogumik „Juured“ on naisrežisööride kätetöö ning räägib isiklikke lugusid naiste elust.

Kaur Koka müsteeriumis „Põrgu Jaan“ satub mälu kaotanuna mererannalt leitud Jaan (Meelis Rämmeld, paremal) elama paruni (Andres Lepik) juurde kohalikku mõisa, kus mõni aeg tagasi leidis aset õõvastav roim.Foto: Homeless Bob Production

Samal teemal

Ka enamus muudest mängufilmidest, mis 2018. aastal välja tulnud või järgmisse aastasse plaanitud, on pühendatud meestele. Näiteks: „Rohelised kassid“, „Mihkel“, „Põrgu Jaan“, „Viimased“, „Elu hammasratastel“, „Kiirtee põrgusse“, „Johannes Pääsukese tegelik elu“, „Klassikokkutulek 3“, „Rain“, „Tasuja“, „Mehed“, „Mehed ei nuta“ (uusversioon) jne. Kuigi leidub ka mõningaid filme, mille peategelaseks on naine – näiteks „Tuliliilia“, „Portugal“ ja „Sandra saab tööd“ –, on lõviosa siiski meestekesksed.

„Kust naised peaksid eeskujusid otsima?“

Feministeeriumi toimetaja Aet Kuusik nendib, et on EV100 filmiprogrammis väga pettunud. „On tõsiselt kahju, et peategelaste seas ei ole peaaegu üldse naisi,“ lausub ta. „Pooled ühiskonnaliikmed on naised. Inimene otsib tahes-tahtmatult samastumisvõimalust ja sugu paratamatult mõjutab seda, milline meie elu välja näeb ja kuidas see kulgeb. Soolisus ei ole aspekt, millest tuleks lihtsalt mööda minna. Kust tüdrukud ja naised peaksid eeskujusid otsima ning kelle kogemuse peegeldust nemad peaksid ekraanidel näha saama, kui seal kujutatakse ainult mehi?“ pärib Kuusik.

Tema sõnul on vaja, et kajastatud oleks kogu inimkonna mitmekesisus. „Ja see ei puuduta ainult naisi, vaid ka LGBT-kogukonda kuuluvaid inimesi, immigranditaustaga inimesi, erinevaid sotsiaalseid gruppe, erinevate kogemustega inimesi,“ arvab Kuusik. „Asi pole ainult õigluses, vaid sellel on ka otsene mõju. Kui inimesed ei näe ennast ekraanil või näevad ennast ainult marginaalsetes rollides, siis see taastoodab nähtamatust. Nähtamatus aga taastoodab ebakindlust ehk otseselt vähemaid võimalusi neile, kellel pole ekraaniruumi jagunud,“ sõnab ta.

Aet Kuusik.Foto: Vallo Kruuser / Delfi

Kuusik viitab Bechdeli testile, millega mõõdetakse seda, kui palju naisi kirjanduses ning filmitööstuses kajastatakse. „Film läbib testi ainult siis, kui seal on vähemalt kaks naist, kusjuures nad peavad rääkima üksteisega ja millestki muust kui mehest. Ehk siis mitmes mõttes väljuma harjumuspärastest raamidest, milles naisi filmides kujutatakse,“ selgitab Kuusik.

Filmikriitik: asi on meestekeskses ajaloos

„Kui on meesprodutsendid, meesstsenaristid, meesrežissöörid, siis eks nad toodavadki meelelahutust meestele ja soovivad oma asja ajada pigem meeste pundis. Operaatoreid on naiste seas kõige vähem ilmselt ka füüsiliste iseärasuste tõttu, pikka aega olid kaamerad väga rasked, see oli ja kohati on praegugi üsna füüsiliselt raske töö. Naisstsenaristide vähest osakaalu võib vast seletada sellega, et meestekeskses tööstuses naisi tõrjutakse, mees eelistab ikka teha mehist filmi ja naine ei pruugi talle piisaval maskuliinset stsenaariumit pakkuda,“ selgitab Adorf, miks naisi filmitööstuses väga ei leia. „Selles suhtes peaksid naised ka ise rohkem ohje haarama ja seda eriala mitte kartma!“

Margit Adorf.Foto: Viktor Burkivski

Adorf nendib, et kui tema toonasesse Tallinna Pedakoogikaülikooli filmieriala õppima läks, olid enamikul kultuurierialadel kvoodid, kuid režissööri eriala puhul oli naiste real ümmargune null. „Arvan, et juba see tõrjus osa naisi üldse konkurentsist välja, sest mis sa ikka hakkad sinna trügima, kui sulle juba eos öeldakse, et võetakse ainult mehi. Ilmselt ei hakanudpaljud üldse proovimagi,“ arvab ta, lisades, et nüüd on olukord Eestis õnneks paranenud ja naisrežissööre aina rohkem.

Kuid siiski võib naisi peletada filmindusest eemale see, et seda ei peeta ühiskonnas kuigi naiselikuks erialaks. „Naisi endidki hakatakse mehelikeks pidama, mitte heas mõttes, vaid pigem nii, et see on küll mingi ebanaine ja kindlasti lesbi veel takkaotsa,“ osatab Adorf. „Muidugi on see arvamus naeruväärne, kuid olen seda isiklikult kogenud. Selline arvamus käib pigem just operaatorite ja režissööride pihta, sest mõlemad on võtteplatsil omamoodi vägedejuhatajad ja seda peetakse täiesti ebanaiselikuks tegevuseks.“ 

Veiko Õunpuu järgmisel aastal esilinastuva filmi „Viimased“ peategelane on noor kaevur Rupi (Pääru Oja, vasakul), kes ihkab Lapimaa tundra kaevanduskülast igaveseks lahkuda. Pildil ka Samuli Edelmann Rupi venna Tatu rollis.Foto: Martin Ahven

Adorfi sõnul dikteerib filmiteemasid osalt ka see, et kohalikud filmitegijad on ise paljuski keskeas ja peegeldavad loomingus kriise, millega nad on ise kokku puutunud.

„Filmides peaks valitsema sooline tasakaal.“

Lisaks tuleb filmitegijatel arvestada ka sellega, et film müüks. „Ilmselt on neile filmidele kohalikul turul rohkem publikut. Neid režissööre, kes teevad filme vaid iseendale mõeldes, on ikka päris vähe, naiste seas ei oskagi ühtegi sellist nimetada. Naistele on olulisem teistele meeldida ja seega nad arvestavad sellega rohkem, mis võiks nende arvates publikule peale minna. Paraku on Eestis naised rohkem need, kes teatris käivad, kinno peab naise kaasa vedama mees. Kui filmi peategelaseks on naine, kes harutab seal „mingeid naiste probleeme", siis selliste filmide publikumenu jääb väiksemaks,“ tõdeb Adorf.

Gerda Kordemetsa samanimelise näidendi alusel vändatav komöödia „Mehed“ toob vaataja ette kolme keskikka jõudnud peategelase (vasakult Margus Prangel, Tiit Sukk ja Veikko Täär) sisemaailma.Foto: Youtube / Apollo Kino

Filmikriitiku meelest peaks filmides valitsema hoopis tasakaal mees- ja naissoo vahel. „Ma lähen vaatama sõjafilmi, kus on ainult meestegelased, vaid siis, kui tegemist on mingi erilise tippteosega. Samamoodi ei taha ma minna vaatama filmi, kus on peategelasteks ainult naised ja „naiste teemad". Tegelased ja teemad peaksid olema omavahel balansis ja mitte vaid nii, et sõjafilmis markeeritakse naist hõljuvate kardinate ja õrna flöödimuusikaga sureva kangelase vaimusilmas või naiste draamas on meest kujutamas mingi sünge vari ja hirmunud südametuksed. Niisugune mustvalge maailmapilt on jabur!“ leiab ta. „Arvan, et naisi ja mehi ei peaks filmides niivõrd lahku lööma ja neid nii mustvalgelt kujutama.“

Urmas E. Liivi õudusfilmis „Kiirtee põrgusse“ kehastavad Franz Malmsten (pildil) ja Kristjan Kasearu vendadeks, kes saabuvad kiirtee lähedal asuvasse metsatallu kuuri lammutama. Ootamatult käivitub võitlus elu ja surma peale.Foto: Tiit Tamme

Adorfi sõnul tuleks analüüsida ka seda, kuidas mehi filmis kujutakse, kuna meestegi portreteerimine on filmis väga tihti ebaadekvaatne. „Kui vaadata filme massina üldises plaanis, siis tungivad esile peamiselt hästi maskuliinsed mehed. Kui kuskil on mõni tossikesem või nõrgem tegelane, siis on ta kindlasti kuidagi koomiline või kui ta on lausa peategelane, siis enamasti on tegemist komöödiaga. Meesnohikuga peaosas filmid on enamasti kellegi eluloodraamad ning sel juhul on see ebamaskuliinne mees kuidagi teistmoodi kangelane, mingil muul alal virtuoosne,“ märgib ta.

Samuti võiks Adorfi arvates kujutama meeste ja naiste omavahelisi suhteid realistlikumalt. „Meestegelasel võiks filmides olla ka mõni lihtsalt sõbranna, kellega kohe linade vahele ei poeta, ja naistegelane võiks vahelduseks mõne mehega (kes ei ole homo) suhelda ka nii, et samal ajal ei markeerita mingit seksuaalset sädet. Mina elan maailmas, kus meestel on naissoost sõpru ja naistel meessoost sõpru, ilma kiimlemiseta. Filmides kohtab seda miskipärast väga harva. Samas, eks film olegi veidi vängemas kastmes, intriigi peab ikka olema, et mitte haigutades kinosaalist välja minna,“ arutleb ta.

Pääru Oja ehk Mihkel (paremal) ja Kaspar Velberg ehk Igor Islandi režissööri Ari Alexander Magnussoni filmis „Mihkel“. Lapsepõlvesõbrad võtavad parema elu nimel ette tulusa tööotsa, mille käigus tuleb Islandile narkootikume toimetada.Foto: True North

Ühe tähelepanekuna, mis filmitööstust mõjutab, toob Adorf välja selle, et ka filmikriitikute seal on naisi palju vähem kui mehi. „Ja mehed hindavad filme oma maitse järgi. Nii saavadki meestekesksed filmid tihti häid punkte ja ohtralt arvustusi, samas kui naistekeskne film saab tagasihoidlikuma vastukaja. Selles vallas ma Eestis erilist probleemi ei näe, küll aga on asjaolu esile tõstetud mujal maailmas.“

Filmiekspert: uue kangelasena on esiplaanile tulemas just naine

Eesti Filmi Instituudi filmiekspert Filipp Kruusvall arvab, et Eesti filmis laiutav kujund orientiiri kaotanud keskealisest mehest püstitati saates „Su nädal kõlab tuttavalt“ huumori võtmes, kuid siiski on selles ka mõningal määral tõtt. „Eesti film peegeldab ju tahes-tahtmata Eesti ühiskonda ning siin enim esile kerkivaid küsimusi. Võimalik, et keskealine valge mees ongi Eestis kõige suuremas hädas ja omadega ummikus, et tema eksistentsiaalsed otsingud niivõrd esiplaanil on. Õnneks annab see eesti mehe tinglik koondkuju piisavalt põhjust ka tema üle naermiseks, olgu selleks kas „Klassikokkutulek“ või „Vanamehe multikas", rääkimata legendaarsest filmist „Mehed ei nuta“,“ arvab ta.

MEES KUI NALJAOBJEKT: Filmikriitik Filipp Kruusvalli sõnul annavad filmitegijad ka põhjust omadega puntras olevate meeste üle naerda, olgu näiteks „Klassikokkutuleku“ sari või „Vanamehe multikas“.Foto: Taska Film

Kruusvalli sõnul on aga uue noore kangelaspeategelasena Eesti filmides ühe tihedamini esile kerkimas naine. „Sellel aastal oli ju märgilise tähtsusega Lauri Lagle debüütfilm „Portugal“, mis keskenduski just noore naise eksistentsiaalsetele otsingutele. Mehed mängisid vaid kahvatut taustarolli. Esile kerkib ka Maria Avdjuško „Tuliliilia“, kus naistekeskses loos oli mees vaid pealiskaudne ilueedi. Miks mitte meenutada ka Priit Pääsukese filmi „Keti lõpp“, kus peaosas oli Maiken Schmidt,“ loetleb ta.

Kruusvalli sõnul tuleks EV100 mängufilmide puhul jälgida režissööre, kuna paljude, küll meestest rääkivate filmide taga on tegelikult naine. „Eesti režissööride raskekahurvägi tundubki hetkel olevat juba lausa naiste poole kaldu. EV100 filmidest paistab see eriti selgelt välja. Äsja Lübecki filmifestivali parima debüüdi auhinna saanud „Seltsimees lapse“ režissöör on Moonika Siimets, „Võta või jäta“ taga seisab Liina Triškina-Vanhatalo, filmi „Eia jõulud Tondikakul“ stsenarist ja režissöör on Anu Aun, rääkimata EV100 dokist „Juured“, mis kuue eesti naisrežissööri käe läbi räägib väga jõuliselt ja teravalt just naiste endi isiklikke lugusid.

Samuti on naisprodutsendid paljude eesti suurfilmide taga: Katrin Kissa ja „Põrgu Jaan“, Riina Sildos ja „Seltsimees laps“, Maie Rosmann-Lill ja „Eia jõulud Tondikakul“, Anneli Ahven ja „Sandra saab tööd“ jne,“ toob Kruusvall esile.

Filipp Kruusvall.Foto: ji-hlava.com

Ta mainib, et ka kodumaised meeslavastajad on julgenud panna oma filmi üha enam toetuma naiskangelasele. „Olgu näiteks Sulev Keeduse viimane film „Mehetapja/Süütu/Vari“, kus kõiki kolme novelli ühendab naispeategelane. Samuti oli Katariina Laugul meeldejääv peaosa Keeduse filmis „Somnambuul“. Ilmar Raag on teinud lausa kolm filmi järjest, kus peaosades naised ning nende dramaatilised lood: „Eestlanna Pariisis“, „Kertu“ ja „Ma ei tule tagasi“. Ka Toomas Kirss on oma viimased filmid – „Pilvede all. Neljas õde“ ja sel nädalal esilinastuv „Õigus õnnele“ – üles ehitanud väga naistekeskseks.

Samuti on ka peagi linastuva Eesti-Armeenia koostööfilmi „Lõbus perekond“ peaos eesti näitleja Saara Kadak. Ja ei tasu ka unustada väga paljudel festivalidel edukalt käinud ning võõrkeelsele Oscarile kandideerinud Kadri Kõusaare 2016. aasta filmi „Ema", mille produtsent on Aet Laigu.“

MEES KUI NALJAOBJEKT: Filmikriitik Filipp Kruusvalli sõnul annavad filmitegijad ka põhjust omadega puntras olevate meeste üle naerda, olgu näiteks „Klassikokkutuleku“ sari või „Vanamehe multikas“.Foto: Facebook / VanameheMultikas
Filmis „Tõde ja õigus“ peab Vargamäe peremees Andres (Priit Loog) võitlema raske töö, kiusliku naabri Pearu (Priit Võigemast) ja omaenda tõekspidamistega, et oma söötis ja vilets maa viljakaks muuta.Foto: Allfilm

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee