URMAS OTI ESIMENE TRÜKIPROOV ehk „Palju õnne, Mägs!”

Lugu ilmus esimest korda levimuusikute klubi ajalehes Muusik nr 8 (detsember 1988), kirjaviis muutmata.

On mõttetu varjata siinkohal oma erutust, mida ma tundsin, kui prl. Leks tegi mulle ettepaneku kirjutada ühest selle sügistalve muusikasündmusest, mis kronoloogiliselt jääb küll kahe teise suursündmuse – „Rock Hoteli“ ja Ivo Linna juubelikontsertide vahele. Jutt on Linnahalli kontserdist „Tõnis Mägi 40 – 20“. Tegelikult pole ma isegi sel tasemel sõnameister, kes selles lehes tavaliselt kirjutavad, aga asi ei ole selles. Minu eelis on jälle see, et ma olin tol õhtul algusest lõpuni kohal. Nemad kahjuks mitte.

Niisiis on see minu variant rohkem küll paratamatus kui šanss. Pealegi on Mägs ilmselt esimene ja ka viimane meie staar, kes mind oma sünnipäevale kutsus, mille eest ma talle muidugi tänulik olen. Kuigi minusugusest pole praegusel ajal just palju kasu. Keegi mu lähedastest ei tööta lihakarnis, kohvibaaris ega kütusetanklas. Rääkimata juba sellest, et keegi töötaks seal, kus vaja. Näiteks viisade osakonnas. Õnneks pole Mägs inimene, keda sellised asjad huvitaksid. Nii pole olnud see varem, liiatigi siis praegu. Selleks, et seda väita, tunnen ma teda küllaltki hästi.