Katrin Pauts | Me peame hakkama meestest ja naistest normaalselt rääkima (11)
Nõudsin oma eelmises arvamusloos ilusaid mehi teleekraanile silmarõõmuks. Olin juba varem ühele ajakirjanikule kuulutanud, et mees peaks ikka ilus olema. Vahetult enne viimast teatasin oma Facebooki seinal, et teen suuremat sorti eksperimenti – keeran kõik pea peale. See on ju feminism, või ei?
Seriaalisõpradel oli hiljuti pidu: Netflix pani üles hittsarja „Kaardimaja“ viimase hooaja, mis kaotas seksiskandaali tõttu peaosatäitja, Oscari-võitjast superstaari Kevin Spacey. Oo, seni Spacey varjus teist viiulit mänginud Robin Wright (sugugi mitte kehvem näitleja, mis siis, et naine) saab viimaks ise särada! Tore oleks olnud selle üle rõõmustada, aga nii ei läinud.
Lakkamatu soigumine, kuidas seriaal pole ilma Spaceyta üldse see, hakkas pihta juba enne eetrit ja jätkus pärast arvustustes. (Peamiselt mees-)kriitikud ulgusid kaotatud maailma poole ja mõnigi reetis end seeläbi ilge silmakirjateenrina. Olin muidugi ennegi tähele pannud, et nn mugavustolerandid pole paremad kui šampanjasotsialistid – soojades eraldatud salongides või Facebooki seinal maailmaparandajast õilishinge etendada sobib nihukestele inimestele seni, kuni üllad uuendused ei tiku nende harjumuste ja eelistuste ning, nagu näha, ka fänniarmastuse tsooni. (Samamoodi nagu Spaceyle, oli mõni libatolerant valmis andestama onanist-vuajeristiks osutunud koomik Louis C.K-le. Kuna Ameerikas on praegu kokku varisemas kohtuasi näitlejannade ahistamises kahtlustatava filmiprodutsendi Harvey Weinsteini vastu, on alles oodata suuremat võidu- ja kahjurõõmu.)
Kommentaarid