EESTLASED ROKIVAD SOOMES TÄIEGA | Kõik hullumeelsed ideed vajavad järjepidevust

Sünnipäevapidu toimus juba ka 16. märtsil ja Caater ja Mari-Liis esinesid ka siis, aga ega küll küllale liiga tee, arvab jaama juht Enari Maiste.

Kuidas tuli idee luua selline raadiojaam?

Argo Lepik tegi Soomes internetiraadio ja see tundus utoopiline, kuid väga huvitav idee, kujundada sellest suur FM-sagedusel leviv eestikeelne raadio Soomes. Ega ma päris täpselt ei teadnud, mis asi tegelikult raadio on. Mis seal ikka rasket saab olla? Pläkuta mikrofoni, lase mussi, tutvu kuulsustega ja naudi pidusid! Põnev ju! Mõtle, kui lihtne ja äge töö see saab olla, kui see leiva ka lauale toob!

Eestikeelne raadio välismaal tundus utoopiline, aga hea idee. Ma
mõtlesin kohe, et võtame asja ette ja vaatame, kuhu see viib. Usk asjasse oli niivõrd suur, et ajapikku sai loobutud oma põhitööst ja asjale tõsiselt keskendutud. Töölt äratulemise üks suurimaid põhjuseid oli ka tekkinud suured võlad: autorikaitse, sagedust edastavad mastid, kontorikulud, tehnika jne. Tuleb keskenduda 100 protsenti asjale, muidu raadiost asja ei saa.

Seda tööd ei olnud võimalik teha muu kõrvalt, muidu oleks see olnud kallis hobi. Sellest tekkis haiglane eesmärk, missioonitunne, et see asi tuleb käima saada. Turgu on, Soomes on väga palju eestlasi. Anname täiega minna ja kui põrume, siis vähemalt hea kogemus. Elu õpetab!

Kõik hullumeelsed ideed vajavad järjepidevust. Oli alguses palju takistusi?

OOOO JAAA!! Neid oli väga palju, kuna me ei teadnud, kuidas raadiot tehakse. Alustades sellest, et me ei teadnud, millal, kellele ja kuidas muusika eest maksma peab, milline peaksolema raadiotehnika, kuidas muusika sisse seatakse, millised peavad olema programmid ja kõik need küsimused. Need on raadiotegevuse ABC. Sa pead enne raadiotegemist nendele küsimustele vastust teadma, meil oli aga kõik vastupidi.

Õnneks oli olemas eripära- eestikeelne raadio Soomes. Kui midagi sellist teha näiteks Eestis nullist, siis võib-olla lõpp on kiire saabuma, kui pole varasemat kogemust. Kuulajaskonna saamine on aeganõudev protsess. Tegevusega
kaasnevad kulud aga ei oota, millal sa saavutad arvestatava kuulajaskonna. Kohtingul teise inimese südame võitmiseks ei piisa ainult esimestest sõnadest „Noh, teeme musi ka vä?“. Ei, sul on vaja ennast tõestada.

Me õppisime töö käigus. See oligi algusaastatel komistuskivi. Me alustasime valest otsast. Samas, kust otsast siis oleks pidanud alustama? Õppimise käigus said asjad selgeks. See oli nagu pea ees tundmatusse vette ja vaatame, kas ujume kaldale. Nüüd oleme juba kaldal ja ehitame!

Paistab, et ujusite ja kuulajate arv kasvas hoogsalt.

Kui me saime lainepikkused pealinna piirkonda, siis muidugi kuulajaskond oli suur, kuulati ja vaadati, mida meil pakkuda on. Alguses pakkusime palju Eesti muusikat, kuna see oli see, mida kuulda taheti. Sealt edasi alustasime programmidega, kust tuli ka palju kriitikat. Me olime algajad ja ei teadnud, kuidas peale muusikat speak’i alustada, millal lõpetada, mida üldse raadios
rääkida võib. Oli surutusetunne. Otseselt nagu ei julgenud midagi rääkida, samas peab midagi rääkima.

Suruv seis oligi hästi raske. Kuulajatelt tuli negatiivset kriitikat nii palju, et tekkiskiaeg-ajalt tunne, et sellel tegevusel ei ole mõtet. Me olime vist lollid, aga järjepidevad. Me suutsime selle barjääri ületada ja õppida sellest kriitikast, mis on tagantjärele vaadates hea.

See oli algselt väga kallis hobi, arved olid alguses väga suured ja kui koos arvetega tuleb postkasti sama palju kirju, kui mõttetut juttu raadioeetris aetakse, siis see ei motiveeri mitte kuidagi kedagi. Me õppisime ja hakkasime keskenduma, saime aru, et teha pigem vähem, aga teha seda korralikult.

Ideid oli ju palju. Programme oli eetris hommikust õhtuni. Mingil hetkel
lihtsalt kõrbesime, sest programme tehti piltlikult öeldes „lükka heebel peale, lähme eetrisse!“. „Millest räägime?“ „Ah, mina ei tea. Käigupealt. Peaasi, et eetris.“ Nii see ikka päris ei toimi!

Õppisime teistelt raadiotelt: kuulasime ja analüüsisime programme, märkisime minuti pealt, kes, mida ja miks räägib. See aitas väga palju aru saada sellest, et igal eetriajal on oma eesmärk vastavalt kuulajateprofiilile. Oma programmi iseloomu leidsime me alles kolmandal tegevusaastal, tehes kuulajauuringuid, katsetades erinevaid teemasid. Mingil hetkel nägime ja tundsime kuulajate suurt poolehoidu ja see tähendas, et oleme õigel teel. Seda teed oleme paar
aastat jalutanud kergete kõrvalpõigetega eesmärgi suunas. Teinekord julge eksperimenteerimine läheb kalliks maksma nii rahalises, kui ka kuulajate arvus.

Näiteks võtsime ükskord hommikuprogrammis teemaks teha üksteisele otse-eetris vimkasid. Nädal aega. Saatejuhi kalli auto peal mängiti trips-traps-trulli valge värviga. Näitena toodud vimpka aga väljus täiesti kontrolli alt, sest saatejuht ei teadnud, et tegemist on mahapestava toiduvärviga. Tulemuseks
tõsiselt ehmatanud pisarates saatejuht, ärritunud sõbrad ja närvis elukaaslane, kulukas autopesu ja hämmingus kuulajad.

Osale kuulajakonnale ei meeldinud sellised väga äärmuslikud vimkad ja see andis tugevalt tunda ka reitingus. Vähemalt oleme proovinud ja teame, kust jookseb piir. See veel muidugi ei tähenda seda, et piiride kompamine lõppenuks tunnistatakse. Katsetama peab kõike, mida ühes raadio meelelahutusprogrammis teha on võimalik.

Kuidas üks Eesti noormees võtab sellise missiooni?

Süüdi on raadiotegevus üleüldse. Ma arvan, et kui küsida ükskõik millise raadiosaatejuhi käest, miks ta seda teeb, siis see on healoomuline haigus. See on haigus, mis käib kaasas elu lõpuni, maarvan. Kui oled sellega aastaid ja aastaid tegelenud, siis nii lihtne sellega lõpetada ei ole, sest seal on midagi, mis tõmbab, isegi kui see on tihti väga raske. Võib-olla on need inimesed, kes kaasa räägivad, võib-olla kerge auahnus, mis igas inimeses on. Sa tahad tähelepanu saada ja raadio on üks hea väljund selleks.

Sa hakkad seda nautima siis, kui jälgijaskond sinuga kaasa tuleb, teed head koostööd kuulajatega. Kuulajad on nagu head sõbrad ja nendest sõpradest loobuda ei olelihtne. See on ühtekuuluvustunne. Sõprus! Loomulikult kõik inimesed ei saagi olla sinu sõbrad, kuid kellele meeldid, see sinu üles leiab.

Alustasite kahekesi, aga kui suur toimetus teil täna taga on?

Täna on meid kolm, kes tõsiselt selle asja sees on, kellel on jagatud ka vastutus. Meil on ka väga häid koostööpartnereid, kui on vaja tehnilisi lahendusi või reklaamklippe või mõelda auhinnamänge. Meid oli vahepeal kõige rohkem 11 inimest. Esimesed kolm aastat oli hästi palju katsetamist ja siis oli ka inimesi, kes tulid ja tahtsid proovida. Mina ja Argo oleme jäänud algusest peale ja siis vahepeal on ühel või teisel põhjusel vahetunud saatejuhte. Hetkel oleme kolmekesi, hoiame üksteist ja arendame. Kui tunneme, et oleks vaja lisajõude, siis ainult põhjendatud eesmärgi nimel leiame need jõud.

Eelnevates intervjuudes olete öelnud, et eestlaste kogukond hoiab Soomes päris hästikokku. Peod, mida korraldate, toovad alati eestlased kokku.

Jah, peod, mida me korraldame, toovad eestlased kokku, koos soomlastega. On olnud ka sündmusi, kus oleme pidanud peale maksma, aga see on korraldamise võlu. Varem korraldasime sündmusi kvartalis korra, aga nüüd oleme teinud suuremaid sündmusi vähemalt kuus korra ja siiamaani on need õnnestunud. Inimesed on kohale tulnud ja inimesed naudivad.

Peod ei ole ainsad, me kutsume siia ka etendusi, show-programme, näitame Eesti filme ja oleme võtnud Eesti kultuuri maaletooja näo. Toome kõike, mida kuulajad võiks tahta. Meil on päris tugev side kuulajatega ja me tajume, mida nad soovivad. Me meeleldi korraldame neile seda, mida nad soovivad. Sügav kummardus ka teistele korraldajatele, kes on toonud Eesti kultuuri ja meelelahutust Soome.

On ka nii, et näete sündmustel inimesi ja läheb meel härdaks ja süda soojaks, et olete tükike kodumaad oma rahvani toonud?

Esimesed viis sündmust olid võib-olla sellised, nüüd on see kuidagi harjumuspäraseks saanud. Enam ei tunne, et küll oleme suure asjaga hakkama saanud, pigem tunneme rõõmu sellest, kui palju rõõmu tunnevad inimesed, kui neil on saalis hea ja tore. Siis oleme missiooni täitnud. Praegu on see igapäevane, sellist tunnet enam ei ole. Tunneme pigem, et oleme kohustatud
korraldama aina rohkem erinevaid sündmusi.

Mille järgi sünnipäevaprogramm on kokku pandud?

Ivo Linna on olnud kõik need aastad fookuses ja paar aastat tagasi sai otsustatud, et kui me peame vastu esimese juubelini, siis me kutsume ta esinema. Ivo Linna on ikkagi kuld ja pärl. Kui teda kutsuda, siis just raadio juubelipeole, see tundus kõige parem valik. Ansambel Shanonil on
väga suur fännibaas ja väärib kõrget kohta ka meie raadios. See otsus sai tehtud selletõttu. Kuulajad soovivad neid siia. Caater ja Mari-Liis – varasem kogemus, nägime seda, et just nemad võiksid selle peo ära lõpetada väga rajult. Nad oskavad sellele korraliku punkti panna.

Siis ei jää muud üle, kui soovida teile veel vähemalt kümme korda sama palju aastaid!

Nüüd on jackpot – sagedusluba, mida me mitmendat korda taotlesime, see otsus tehakse nüüd lähiajal. Kui me saame selle siia pealinna piirkonda, siis see on võimas. See näitab, et meie töö on olnud tulemusega ja meid reaalselt usaldatakse ja saame hakata tegema palju suuremaid projekte. Meil on väga lahedaid ja teistest raadiotest eristuvaid ideid.