Edgar SavisaarFoto: Stanislav Moshkov
Marvel Riik | Fotod: Stanislav Moškov 14. november 2018 19:53
Tööpäeva lõpuni on jäänud loetud minutid ning umbes paarkümmend inimest seisab Viru keskuse raamatupeos üksteise järel sabas ning ootavad kannatlikult oma võimalust, et saada Edgar Savisaarelt autogramm temast pajatavasse trükivärskesse raamatusse „Edgar Savisaar – poliitik ja romantik“.

„Kõige tähtsam küsimus oli, kas ta tuleb või ei tule,“ arutlevad kaks vanemat kamraadi omavahel, silmitsedes poole silmaga Savisaart. „Tuli. Väga hea!“

Esitlusel on Savisaar pealtnäha heas toonuses, isegi naeratab. „Maestro!“ „Härra!“ – nii pöörduvad kokkutulijad suurmehe poole autogrammisooviga, lilled mõistagi vahetuskaubaks. Kõige selle taustaks jookseb pildiseeria, mis näitab, mida kõike on Savisaar teinud ja kelle kõigega ta on kohtunud. Esitlusel on kõik omavahel kamraadid: suruvad käsi ja tunnevad huvi, kuidas käbarad käivad kah? Ka valge kass on kamraad, kuid mingi hetk saab tal rahvamassist villand ning ta paneb esitluselt jooksu. 

Kui raamatuesitlus on 10 minutit hilinenud, otustatakse autogrammisoovijad, keda on jätkuvalt nii paarkümmend tükki kui mitte rohkem, resoluutselt laiali ajada – aitab küll praeguseks, pärast on ka mahti seda küsida.

Riiulite tagant ilmub lagedale Erich Krieger, kes esitab ühe sangarliku loo, mis on tuntud filmist „Viimne Reliikvia“ ning siis saavad sõna raamatu autorid ja selle peategelane.

Raamat peaks andma mitmekülgse ülevaate Savisaarest, puudutades nii tema lapsepõlve kui ka – üllatus, üllatus – poliitmaastiku kujundamist. Märksõna „romantik“ jäetakse avamata. Aga lugejate peamine küsimus on ikkagi see, kas raamat on ka hea? „Eks lugeja peab ise otsustama,“ vastab Savisaar.

Siis puudutavad küsimused poliitikat. Kas Savisaar kavatseb kandideerida riigikogu valimistel? „Ma olen mitu korda kandideerinud. Kas ma veel lähen, eks näeb,“ arutles Savisaar.

Rohkem poliitküsimustele ruumi ei anta ning taas tuuakse kuulajate ette Krieger, kes teise ja viimase palana esitab ühe romantilisema tooniga laulu. Seejärel võtavad kamraadid end jälle autogrammijärjekorda. Ühtlasi meenub kellelegi, et kass on kadunud.

PS! Raamatu koostajad olid väga õnnelikud, et suutsid raamatu Savisaarest välja anda, sest pole mingi saladus, et sarnast ideed on arendamas ka teised autorid. Seda kinnitas ka Savisaar ise. Iseküsimus on aga see, millal need poelettidele jõuavad. (Oh, neid jõule…)