Saund

Indrek Vaheoja: kuna Winny Puhh oli nii idiootne nimi, tundus väga hea mõte see bändile nimeks panna 

Keit Paju, Terttu Jazepov, 15. november 2018, 10:42
PÖÖRASED KOSTÜÜMID JA NÄOMAALINGUD: „Riietuse idee tuli päris alguses. 2000. aastate alguses, kui hakkasime uuesti bändi tegema, läks ka näo värvimiseks. Tundus, et on õige aeg,” räägib Winny Puhhi solist Indrek Vaheoja.Foto: Tairo Lutter
„Kui Kukerpillid panevad üle 40, siis ega meiegi kehvemad saa olla, paneme ikka järgi. Praegu ei ole verstapuud seadnud ja paneme nii, nagu torust tuleb,” räägib Indrek Vaheoja, kel on ansambliga Winny Puhh käimas 25. tegutsemisaasta.

Winny Puhh sai alguse 1994. aasta 28. septembril Põlva ühisgümnaasiumis. Indrek tunnistab, et on vahel bändikaaslastega mõelnud, kuidas see jant juba nii kaua kestnud on. „Õnneks oli meil 90ndate lõpus ka paariaastane paus, seetõttu ei ole asi nii traagiline.”

Samal teemal

Vaheoja tõdeb, et Winny Puhh, nagu koolibändid ikka, sai alguse väga lihtsalt – kõik pandi paika geograafiatunnis. „Kitarrist Ove Musting otsustas, et on aeg hakata oma bändi tegema, sest nii saab odavalt populaarsust ja meeldime tüdrukutele. Ta leppis Olavi Sandriga kokku, et too mängib trumme ning Indrek Nõmm tuli basskitarri mängima.” Bändile oli vaja ka nime, milleks osutus Winny Puhh. „Kuna see oli nii loll ja idiootne nimi – keegi ei võta endale lasteraamatust nime – tundus see väga hea mõte. Muutsime natuke kirjapilti, et poleks tegelasega päris üks ühele ja nii ta on algusest peale olnud. Nime muutmise mõtet pole meil kunagi olnud,” räägib ta.

„Esimene kontsert oli koolis rebastepeol. Meil oli ainult üks lugu, „Suvi”, mis oli kaver ja mida esitasime neli või viis korda. Olime ise sel ajal 16- ja 17aastased, käisime keskkoolis. Olime muidugi väga eeskujulikud noored ja ühtegi pahandust ei tekitanud. Seda võib isegi õpetajatelt tagantjärele küsida. Kuid mingi kiiks oli juba sees, ei kõlvanud niisama koorilaulus käia, vaid pidi hakkama bändi tegema,” meenutab Indrek.

Vanemate suhtumine muutus, kui hakati honorare saama

Winny Puhh on tuntud oma pööraste kostüümide poolest. Vaheoja sõnab, et selle mõtte peale tulemine neil kaua aega ei võtnud. „Riietuse idee tuli päris alguses. 2000. aastate alguses, kui hakkasime uuesti bändi tegema, läks ka näo värvimiseks. Tundus, et on õige aeg.”

Ka õpetajad ja vanemad suhtusid noormeeste bändi tegemise ideesse rahulikult. „Meil oli sel ajal tore muusikaõpetaja Peeter Änilane, kes oli meist ainult paar aastat vanem. Kuna tema oli vana bändimees, oli suhtumine väga hea. Ka vanemate suhtumine muutus hiljem paremaks, kui polnud enam ainult väljaminekuid, vaid hakkasime etteastete eest ka honorare saama. Väga negatiivset suhtumist ei ole me peaaegu üldse kohanud või oleme seda lihtsalt ignoreerinud,” räägib Indrek.

Pärast keskkooli läksid noormeeste teed aga lahku. „Kes läks Tartusse, kes Tallinnasse. Tükk aega oligi nii. Mõni tuli siis jälle Põlvasse tagasi ja mõni oli Jõhvis. Parimatel hetkedel olime praktiliselt kõik erinevates linnades, aga nüüd on jäänud enam-vähem Tallinn ja Tartu.”

Suurema tuntuse osaliseks sai bänd 2005. aastal, kui ilmus lugu „Nuudlid ja hapupiim” ning nad pälvisid Raadio 2 aasta demo auhinna. Järgmisel aastal ilmus neil juba esimene täispikk album. Indrek tõdeb, et pärast seda oli bändi arengus muutust näha. „Varem olime võib-olla rohkem Lõuna-Eesti bänd, aga siis tuli rohkem üle-eestilist mastaapi juurde. Arvan, et oleme aastate jooksul jäänud samale reale – me pole jäänud ainult Lõuna-Eesti tuttavate inimeste bändiks, meil on sõpru ja fänne üle Eesti,” rõõmustab ta.

Määratleme end nii, nagu ise tahame.”

Põlvakad on bändi aga omaks võtnud. „Esinemise näiteks Põlvas võrukeelsel laulupeol Uma Pido, kus tunnetasime küll teatavat poolehoidu. Eks nende asjadega on ikka nii, et omad on siis kõige rohkem omad, kui nad natuke kaugemal on. Kui nad on lähedal, siis võtad neid iseenesestmõistetavalt,” mõtiskleb Indrek.

Bändil ilmus äsja ka uus video loole „Bussis”, mis on Põlvas filmitud. „Filmisime Kiuma lähistel, kodukandi nurmedel,” avaldab Indrek, et video filmiti samas kandis, kus ka „Peegelpõrand”. Uue video esitlusel lisas mees, et tähistasid filmimise ajal ka bändi sünnipäeva. „Jõime klaasikese mineraalvett, läksime vara magama ja hommikul vara hakkasime uuesti filmima,” räägib ta, et neli täispikka tööpäeva, mis filmimisele kulusid, olid pikad ja rasked.

Järgmisel aastal, kui veerandsada tegutsemisaastat ka päriselt täitunud on, peaks bändil ilmuma ka uus album. Indrek sõnab, et töö selle nimel juba käib. „Oleme stuudios väga palju tööd teinud ja suur osa on valmis. Juurte juurest me liiga kaugele liikunud ei ole,” lubab mees, et uuel plaadil kuuleb nii eesti- kui võrukeelseid lugusid.

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee