Kadri Voorand kirjutas Kristjan Randaluga hümni: olin tohutult meelitatud, et Kristjan mulle ettepaneku tegi

"Ma olin kohe nõus!" räägib lauljanna koostöö algusest. "Kristjan tegi ettepaneku, et meie võiksime olla duo ja mulle see mõte kohe istus ja olin tohutult meelitatud."  Randaluga on lauljanna varem muusikaalaselt kokku puutunud seoses Tanel Rubeni kvintetiga.

Randalu-Voorand lähenesid hümnile sooviga luua midagi grandioosset. "Tegin hümni, mis oleks pühalik ja ilus. Selline südant laulmapanev meloodia ja sõnad, mille Kristjan orkestreeris.Ta tegi sellele vägeva töötluse," hindab Kadri teost.

Inspiratsiooniallikaks Eestimaa loodus ja lapsepõlverajad

Muusik räägib, et teos hakkas hingama tänu loodusele. "Mind on alati inspireerinud minu kodukoht. Side selle paiga, maapinna ja puude ja merega on minu jaoks äärmiselt tugevad," sõnab Kadri. "See võib tunduda küll väga luuleline, aga see koht pakub mulle reaalset tuge. Laulu kirjutasingi võibolla sellele pildile, mida ma aknast nägin - männid ja meri, mis minuga kõnelevad" räägib Voorand. Muusik sõnab, et kodukandi loodus on midagi, mis aitab nii elus kui töös siht selgemana hoida. ”See hümn on ka tänutäheks sellele maale, kus ma elan. Ei pidanud teemale lähenema üleliigse paatosega, vaid sain minna oma "kiiksuga"."

Voorand ei ole eriti mõelnud, et peaks Eestile uue hümni kirjutama. "Minu arust on küsimus alati sama, kas hümniks peaks olema hoopiski "Mu isamaa on minu arm"."

Eesti pakub vabadust suuri asju ära teha

Kui mõtestada lahti vabadus?! “Justnimelt väikese Eesti eksistents pakub vabadust - suurt vabadust suuri asju ära teha, mida suurriigis sellisel kujul ei eksisteeri." lausub Kadri.

"Kui on olemas tahe, siis vabadus, mida Eesti pakub, on kordi suurem kui vabadus ühe üksikindiviidi jaoks suurriigis. Võimaluste kaare laius igaühe jaoks meie hulgast on suurem. Ilmselgelt on materiaalsed võimalused meie väikeses kodunurgas piiratud, aga võit meie eksistentsist on suures pildis miljon korda väärtuslikum. “Justnimelt Üksinda olemise metsa ja mere piiri”, kuhu pääseks pealinna südamest 2O minutiga mõtteid koguma. See luksus kuulub maailma mastaabis sisuliselt ühena vähestest rahvastest just meile. See on Vabadus”

Muusik leiab, et kuulumine väikeriiki on kui kuulumine hõimu, kellel on oma salakeel. 

Kristjaniga koostöö oli kui rusikas silmaauku

"Kristjaniga koostöö päädis sellega, et sündis väga ilus lugu, mis tuleb ettekandele orkestriga ja saja inimesega," valgustab Kadri detaile teose kohta. "Ma kirjutasin just õige meloodia, mida tal oli nii mõnus oma käe järgi painutada orkestrile ja luua sellest teos. See oligi kahe peale loodud teos. Koostöö võib minna ka uppi," teab muusik rääkida. "Teisel inimesel võivad olla hoopis teised soovid, aga meie puhul oli see kui rusikas silmaauku! Teema edasiarendus oli täpselt see, mida ma ei kirjutanud. Ta jätkas sealt, kust mina pooleli jätsin., nagu teades, mida ma tahan öelda," on Voorand hämmeldunud suurepärasest koostöösünergiast.

"Me ei tunne teineteist, ei käi igapäev külas, aga me tajume muusikutena üksteist nii hästi. Hoolimata sellest, et me ei näe, on muusika nii tugev keel, et sealt sündis ilus lugu, mida ei ole üritatud vägisi kuhugi suruda." Üheksast teosest sai esimesena valmis just Randalu ja Voorandi hümn. "See juba kõneleb enda eest. Mitte midagi ei juhtunud, keegi ei punnitanud," ütleb Kadri.

Vabadus teha seda, mida soovid.  

"Me ei saaks võibolla tegeleda selliste asjadega - kontserdimajas luua alternatiivse muusika kontserti, kus sada inimest teevad midagi. See on võimalik just tänu vabadusele," leiab Voorand. "Igal pool mujal maailmas pead sa võitlema, et üldse sõna sekka öelda. Aga Eestis saame väljendada end nii suurelt ja valjult, kui ise soovime."

kõik on võimalik! Ma ei ole miljonär ega popmuusik, kellel on igas eas fänne. Ma olen inimene, keda kõik ei tea, aga mul on selles väikeses riigis võimalik öelda enda arvamust." Kadri leiab, et see on hästi suur võim. "Seda saab muidugi ka kuritarvitada, mida mõned kahjuks ka teevad. Aga võib-olla jälle on see vajalik ärkveloleku tagamiseks, mida ka looduses väiksemad peavad olema.”

Raadio eeldab seda, et inimesed tahavd seda või teist kuulata, aga millel põhineb nende eeldus? Ikka sellel, mida on enne ette söödetud ja mida seni tarbitud. Voorand arvab, et selles osas peaks Eesti olema kui suunanäitaja, et alati saab võtta ka variandi number 2, mis võibolla parem. "Väikeses Eestis on inimestele uut informatsiooni lihtsam toimetada. Ka uut muusikat kuulaks inimesed hoopis parema meelega, kui seda neile lihtsalt ette mängida. Vana ja mälestusterohke ei kao ju kuhugi, aga uute nostalgiliste soeste tekkimisele võiks julgelt rohkem ruumi anda.

Kadri ütleb, et inimesed kipuvad kartma seda, mida nad pole analüüsinud, mida nad ei tea. Vahest peljatakse ka seda, mida oleme valesti sildistanud."