Mart Juur ilmutas Onu Bellale pühendatud raamatu: ma ei viitsinud nekroloogi kirjutada, kirjutasin paroodia

"Kui see kokku sai pandud, mõtlesin, et paneks pealkirjaks midagi sügavamõttelist, osa sellest on ka väga halb luule ja mõtlesin, et paneks midagi luulelist," selgitas Juur. "Aga kuna seda on katsetatud inimeste peal ja kellelgi midagi halvemaks ei teinud, siis sai "Hea tuju raamat"."

Tegelikult pole see Mardi esimene raamat selles žanris. Ka aastal 2008 ilmus temalt sarnane, pealkirjaga "Pane Eesti peale tagasi". "Olin Kultuurkapitali kirjanduse aastaauhindade žürii liige ja pidin läbi lugema kogu aasta jooksul ilmunud luuleproduktsiooni. Mõtlesin, kui head luuletajad Eestis on ja kas on võimalik neist halvemini luuletada," naeris Mart. "Talvitasin siis Otepääl, kulus kaks õhtut ja pudel džinni ja valmis selline žüriiliikme kogemustest inspireeritud luulekogu."

Juur ütleb, et lühižanrid on kirjanduses alati olemas olnud, kuid ei ole eriti tähelepanu pälvinud. Viimasel ajal on seda rohkem märgatud tänu Keiti Vilmsi ja Oliver Lombi tegemistele.

Küsimusele kas halbu kalambuure ka olemas on, vastas Mart, et kõik on suhteline. "Sõnamoonutusest ainuüksi ei piisa, peab tekkima uus tähendus ja kontekstimuutus. Paljud naljad ja kalambuurid on igavad. Klassikaliselt peetakse halvaks kalambuuri stiiliks rahvalikku ümberütlemise viisi, mida kõik teavad. Näiteks "kott jäi Virtsu", "tünnitäis mutreid" ja "pätt virna otsas". Kõik oleneb kontekstist. Nad kõlavad totakalt ja ongi nõmedad, aga võivad mingis kontekstis olla omal kohal."

"Hea tuju raamat" on pühendatud sel aastal meie hulgast lahkunud Onu Bellale. "Bella tuletab ennast aeg-ajalt meelde. Mitte, et ta käib akna taga, aga teda on jube hea meelde tuletada - alati kui tulevad sünnipäevad, on keha mõnevõrra nõrk ja siis on võimalus keegi rooli taha kupatada. Asjad, millest Bella on laulnud ja omale totakal viisil sõnastanud, elavad igapäevaelus edasi."

Juur ütleb, et nad olid Bellaga head kolleegid, kamraadid ja neil õnnestus ka koos esineda. "Need olid toredad õhtud, kui sai lava taga esinemist oodatud. Bella oli hästi riiakas ja pretensioonikas inimene. Ta oli suurem staar, kui Anne Veski eales on ja tema nõudmised maailmale olid metsikud," naeris Juur. "Seepärast oli temaga hea olla ja vaadata, kuidas ta korraldajad oma käitumisega hulluks ajas. Peale selle meeldis talle lugusid rääkida ja temaga oli hästi kindel ja turvaline koos lavale minna ja muusikat mängida."

Mart meenutab, et kui tuli Onu Bella surmauudis, lõpetas ta just raadios saate. "Oli teada, et ta on haige ja lood pole head. Sa võid teada, kuidas asjad on ja omaarust olla valmis, aga surm tuleb alati ootamatult. Kui see tuli, oli see mõtlemise koht."

Nagu ikka sellistel puhkudel, hakkasid kolleegid Mardile helistama, et too nekroloogi kirjutaks. "Ma ei viitsinud nekroloogi kirjutada ja mõtlesin, et kirjutan hoopis Bella paroodia. Ja kirjutasingi. Olen hiljem mõelnud, kuidas Bella elas ja läks. Veider on see, et mingit kurbust, ma arvan, polnud temal ega ole ka minul. Ta oli inimene, kes tegi mis tahtis, oli seal, kus tahtis ja nende inimestega, kellega tahtis. Ta elas hästi ja minu meelest sai tal tehtud kõik, mis ta tahtis."