Inimesed

BAARI-MADISE BLOGI | Peldiku selfikas on eriti glamuurne (10)

Madis Räästas; Anu Saagim, 11. november 2018, 10:57
Madis Räästas aka Baari-Madis Foto: Erakogu
2018. aasta on mul üsna reiside rohke olnud. Kümme puhkust seljataga ja veel kolm minna enne, kui aasta otsa saab. Kaheksa erinevat sihtpunkti üle maailma ja mõnusad  nädalased lõõgastumised koduses Eestis. Ja ikka ei jaksa ära oodata oma uusi reisisihte. Entukas  nagu esimesse klassi mineval naiivsel lapsel. Iga reis on omaette seiklus ja äparduste jada, mis teebki elust vastupandamatu.

Madis Räästas aka Baari-Madis

Samal teemal

Iga kord, kui puhkuselt naasen luban endale, et ei broneeri eales varahommikusi väljasõite ega öiseid tagasitulekuid. Muidugi, reisi alustada võimalikult vara on mõnus. Lausa üks päev justkui tuleb juurde. Kompsud hotelli ja hommikuses värskuses linnavõlusid, Starbucksi kohvi nautides, imetleda ja loomulikult instas lolliks minna iga väiksemagi vaatamisväärsuse juures. Enne õhtusööki jõuab isegi väikse beauty sleepi teha ilma, et peaks tormama justkui oleksid miskist olulisest ilma jäämas.

Ja sama on viimasel päeval. Venitad "nätsu" võimalikult pikaks ja püüad igast hetkekst viimsegi naudingupisara kätte saada. Ja siis mõnusalt, sooja valget veini lennukis limpsides, unelda ja aknast päikeseloojangut nautida. 

Persse, ega see ikka nii ei ole! Hommikul kell 9.00 lend tähendab järgmist. Ma pean oma Norra koopast end välja ajama vähemalt kell 3.00 öösel, et lennujaama viivale rongile jõuda. Aga kuna eelnev õhtu ja öö on töötamise egiidi all kulunud, siis pole suurt jõudnud ei puhata, ega end reisiks valmis sättida. Koju saabudes vaja ju end kasida ja koristada ning kohver üle pakkida. Tunnine silma looja laskmine üheksast kümneni tekitab veelgi suurema segaduse. Ning õues tuules ja vihmas rongi ootamine on tapnud Une-Mati lõplikult. 

Ajaks, mil keha vagunis sulanud on, hakkab päike tõusma ja kupee teises otsas lapsed pillima või klikama. Kõrvalreas vahib mingi poolaka välimusega  
ukrainlane Youtube`ist ehitusvideosid, ega taha kuidagi lampi oma pea kohal kustutada. Selja taga köhib vanem proua oma kopse välja.  

Peatusi tuleb aina rohkem ja lambid vilguvad ning välguvad tihedamini, kui diskotuled. Ja piilupardi rongike ei sõida ka rööpastel sujuvalt ja hiirvaikselt. Kiliseb ja koliseb, kui mustlase seelik tantsu ajal. Sestap ka muusika röökimas minu kõrvaklappides. Ma ei taha kuulda seda rööbaste vingumist, aga samas pole ka rahul, kui Adele pillib kõrvades. Kõik on nii halb. Ma kannatan.

Lennujaama saabudes tuleb uni. Olen rongis kolm ja pool tundi silmi vägisi kinni pigistanud, nagu nunn oma jalgu palvuse ajal pastori ees. Miski ei aita. Ja nüüd on müra veelgi suurem. Joostakse üle, trügitakse ja ollakse üsna saamatud self-service check-in`is. Magamatus muudab kärsituks ja tahaks väga, väga halvasti öelda enda ees järjekorras seisvatele inimestele. Loe juhiseid ning check-in saab olema valutu, kui kassipoja uputamine. Ma isegi ei hakka aega raiskama kirjeldamise peale, kuidas inimesed turvakontrollis käituvad. Pljät!

Hommikul kell 7.00 on vist kohatu klaasike mulli juua. Tellin kaks, ehk teise klaasiga hakkab vähem piinlikum. Nüüd olen kui kurikaga pähe saanud. Pea seisab pokaali najal püsti. Olen nii kuradima väsinud. Saaks ainult lennukisse. Enne pardale minekut vaja vetsus käia. Rongis söödud croissant`id on mu ideaalse figuuri kirjapressi kujuliseks muutnud. Saiast kõht punnis ja paha on olla.

Loomulikult on minu putka hõivatud. Mu üks suurimad veidrusi nimelt on see, et ma ei käi igas tualetis Gardemoeni lennukas. Mul on välja kujunenud vaid kindlad pühad paigad, kuhu sisse astun. Ja kui vaja, siis kannatan kuniks mu toake vabaneb. Oeh, ja uusi pilte on ka vaja blogi jaoks teha. Peldiku selfikas on eriti glamuurne. Et kõht maha rahuneks, võtan endale ühe chai latte ja luristan selle paari sõõmuga sisse.

Aga vanajumal armastab mind samapalju, kui katkine kondoom inglise  
poissmehi. Seal kus on minu istekoht lennukis, on loomulikult kohe ka kari lapsi ümber. Magada ei saa. Kõrvaklapid pähe ja silmad vägisi kinni. Enne õhkutõusmist vähendatav õhurõhk imeb viimasegi eluvaimu välja ning olengi sügavas beebiunes. Saan heljuda pilvedes umbes pool tunnikest, kuniks naabrimehe õlu põit pigistama hakkab. Terve rida aetakse püsti. Reetlinnaliku võltsnaeratusega ajan ka mina end jalgadele. Ja ega siis ei saa ju kohe tagasi Une-Mati kaissu pugeda. Vaja oodata, millal õllevaat pellarist tagasi vaarub.

Vist on kõigil sel lennul põiepõletik ja pasanteeria. 7A istekoht laseb end oodata tubli veerand tundi.  Kui saabub, siis nägu on peerul ja mees tundub neli kilo kergem olevat. Tagasi oma kohtadel. Rihm uuesti peale. Und pole enam. Naabrimees krõbistab oma toidupaki kallal. Selline salaami hais lööb näkku, et minesta. Justkui otse seafarmist tulev lehk, kui on põhjatuul. Lennata on veel tund. Kõik mängud mängitud, blogi kirjutatud, veelgi rohkem oma plaane üle  
planeeritud ja ei tule lõppu ka hädaldamisele.

Kohver käes, transfer vastas. Juht on jutukas. Noogutan ja nõustun kõigega. Palun jää vait!!! Ma unistan ainult hotellitoast. Kukun nägu ees patja, sall veel kaelas, saapad ripuvad varvaste otsas. Ärkan enne õhtusööki. Nii palju siis minu võrratust varajasest puhkusest ja veel võrratumast lisapäevast puhkusel.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee