Inimesed
9. november 2018, 21:53

LÕBUS VIDEO | Publiku reaktsioon Anu Välba ametile Estonia teatris: „Näe, uus garderoobimutt!“ (8)

Just nii hüüab üks Rahvusooper Estonia uksest sisse astunud operetisõber, kui ta ees ootava „Linnukaupluse“ nautlemise esimese üllatusena peab vaatama tõtt teisel pool garderoobipiiret seisva Anu Välbaga.

Küllap polnud ta kuulnud, et just reedel vahetasid Rahvusooper Estonia ja Eesti Rahvusringhäälingu töötajad oma ametid, kui teiste hulgas „Aktuaalse kaamera“ ankur Margus Saar kontrollis „Linnukaupleja“ etendusekülaliste pileteid, elamussaadete toimetuse juht Karmel Killandi ning saatejuht Anu Välba olid aga võtnud platsi sisse garderoobiteenindajatena.

„Issand, kui emotsionaalne töö,“ hüüatab Margus Saar, kui viimane kui üks operetisõber on saanud läbi nutirakenduse veenduda, et on ikka õiges teatris ja õigel etendusel ning Margus oma nakatava naeru saatel teatrikülastaja saali juhatab.

Margus on oma ametis nagu kala vees ja naeru saatel kinnitab, et kui tal oleks vaid rohkem vabu õhtuid, siis seisaks piletikontrollija postil ehk sagedamini. „Kahjuks mul praegu niipalju vabu õhtuid ei ole,“ tunnistab „Aktuaalse kaamera“ ankur.

Aga tagasi algusse, ajas tagasi, sest teatris on kõik võimalik.

Kell on kuus, mis tähendab, et etenduseni on veel tund aega, kuigi rahvast juba tasapisi koguneb. Ka esimesed mantlid ripuvad juba nagis. Seega tänased garderoobiteenindajad Karmel Killandi ja Anu Välba on käe juba valgeks saanud.

„Ma ei salgagi, et närv on sees,“ tunnistab Karmel. „Meil oli ikka korralik koolitus, kus tehti selgeks, et algul pannakse riided tagumisse ritta, siis esimesse ritta. Kuhu tuleb panna ja mütsid ja kübarad. See on ikka päris töö, et saada kiiresti riided ära anda. Kuulsime, et ligi kümne minutiga antakse pärast etendust 800 rõivast välja. Nii et närv on väga sees, sest inimesed peavad jõudma etendusele ja pärast teatrit oma õige palituga teatrist koju,“ lõpetab Karmel kähku oma lause, sest juba tuleb tegeleda publiku teenindamisega.

Anu seisab hetkel jõude ja seda ei saa jätta kasutamata: „Muidugi on närv sees, sest kuigi ühest küljest on see nali, siis teisest küljest pole see nali,“ põhjendab ta olukorda, kuhu on ennast vabatahtlikult mässinud. „Inimesed tulevad päriselt etendusele ja päriselt tahavad pärast oma mantleid tagasi saada. Koos mütsidega, millised tuleb õigesse riiulile asetada. Minu meelest on see kõige keerulisem.“

Anu ütleb, et teda ei tulnud pikalt ära rääkida, mängimaks üheks õhtuks garderoobitädi. „Sest ma olen kogemustega teenindaja, olen õppinud hotellimajandust, töötanud nii hotellis kui ka Stockmanni kaubamajas. Nii et ma tean, millised inimesed olla võivad.“ Võib-olla vahetab Anu pärast tänast õhtut elukutset? „Kes teab. Mul on pühapäevahommikune saade ja õhtud on vabad, nii et lisakopikas ei jookse kunagi külgi mööda maha,“ naerab Anu. Et juba järgmisel hetkel ulatada saali tõttajale järgmist numbrit.

Mõni meeskodanik sammub aga kaunitest daamidest sirgel seljal mööda ja suundub, mantel käevangus, otsejoones noormehest teenindaja poole. Ju tal on omad eelistused.

Kolmveerand seitse on teenindajate poole pealt tipphetk. Kuigi maja pole pilgeni välja müüdud, on fuajee korraga rahvast täis ning Anul ja Karmelil käed tööd täis. Ikka sama fraas: „Tere õhtust, kas kokku või lahku“, – see käib ikka paaride üleriiete kohta ja seejärel: „Head etendust“. Ainult et nüüd on kõne kaks korda kiirem, sest garderoobi leti taha on tekkinud korraga järjekord ning korraks peab Anu garderoobinagide ja publiku käsi hoidvate mantlite vahel isegi sörkjooksu kasutama. Mis aga ei sega jätkuvalt igale külastajale koos numbri ulatamisega kinkima hurmavat naeratust.

Siis aga on garderoobis juba vaikus, sest kõlanud on ka kolmas kell ja „Linnukaupleja“ avamäng on alanud.

„Mul on kohutavalt suur hirm, sest ma pole kindel, et need, kes mulle mantlid ära andsid, need ka tagasi saavad,“ ütleb Anu. Kas nii ka läheb, selgub paari tunni pärast, peale etenduse lõppu. Ees on kaks tundi närvitsemist. See on selle mängu, sassis päeva hind.