Ukraina ehitajate arv Eestis on nelja aastaga kümnekordistunud: me tahame ka elada! (1)

Eestisse tuleb järjest rohkem ehitustöölisi Ukrainast. 2014. aastast alates on Eestis ametlikult töötavate ukrainlaste arv kümnekordistunud. Ent paljud neist viibivad Eestis viisavaba režiimi alusel ning töötavad sootuks „paberiteta”. Mitte kõik tööandjad ei pea välistööjõuga sõlmitud kokkulepetest kinni. Rikutakse nii tööaja suhtes tehtud leppeid, kui ka jäetakse lihtsalt töötasu maksmata. Palgast jäävad sageli ilma needki, kellel tööleping sõlmitud.

Ukrainast pärit Jaroslav sattus Eestisse juhuslikult: „Tuttavad kutsusid. Sõitsin Eestisse, et raha teenida. Tulime siia kahe sõbraga – üks inimene soovitas, kelle poole pöörduda. Meile lubati sisetöid, kipsipanekut, plaatimist.”

Jaroslav saabus Eestisse 2013. aastal Poola viisaga. „Tuleb välja, et see ei olnud päris ametlik,” nendib ukrainlane. Algus oli raske. Tööandjaid tuli vahetada korduvalt, sest nii mitmeski kohas ei peetud kokkulepetest kinni. „Alguses sõitsin edasi-tagasi. Kui tööd oli, siis töötasin: mõnikord paar kuud, siis pool aastat. Olin kuu või paar kodus ja jälle tagasi.”

Kolm kuud tööd ilma palgata

Eestis paigutati mehed korterisse koos paari Bulgaariast pärit ehitajaga, kes pidid varsti lahkuma. „Jõudsime kohale, võõrustasime neid sellega, mis meil Ukrainast kaasa oli võetud. Ajasime juttu,” meenutab Jaroslav. Õhtuse vestluse käigus hoiatasid bulgaarlased uusi ukraina sõpru, et nad ise on sama firma heaks kolm kuud töötanud, aga raha tehtud töö eest näinud ei ole.

„Magasime ära ja hommikul läksime sinna, kus pidime tööd alustama. Rääkisime tööst, hinnast. Öeldi, et töö ei ole mitte sees, vaid tegemist on fassaaditöödega. Ütlesime, et meil on vaja tööriideid, kuna lubati sisetöid, aga nüüd peame töötama väljas. Saime kokkuleppele ja pidime järgmisel päeval tööle minema,” räägib Jaroslav.

Midagi jäi aga kripeldama. Kui mehed tagasi korterisse jõudsid, uurisid nad bulgaarlaste käest, kas oleks võimalik nendega koos töötada. „Nad viisid meid oma tööandjaga kokku. Kohtusime nende inimestega, rääkisime. Nad ütlesid, et peab ootama, tööd tuleb. Üürige senikaua korter, võtame teiega ühendust.”

Kuna olukord oli ebaselge, otsustasid kaks sõpra, kellega Jaroslav Eestisse oli tulnud, siiski lahkuda. „Nad sõitsid alguses Leetu, seal olid ühel mehel sugulased. Aga hiljem Poola, kus olime varem töötanud.”

Jaroslav jäi bulgaarlastega Eestisse. Koos jõuti töötada paar nädalat, siis läksid Bulgaariast pärit ehitajad tööandjaga riidu. „Mingi rahaküsimus oli,” ütleb Jaroslav. „Kaks inimest läksid teise tööandja juurde ja mina koos nendega. Kaks jäid sinna edasi.”

Uues kohas jõuti tööd teha vaid nädal. „Tööle asumisel leppisime kokku palgas ja et töö on kella viieni, laupäev ja pühapäev on vabad,” räägib Jaroslav. „Hiljem selgus, et on vaja ikkagi kauemaks jääda, et objekt kiiremini valmis saaks. Töötada tuli ka nädalavahetustel.”

Pere elab samuti Eestis

Bulgaarlased keeldusid nädalavahetustel tööd tegemast ja lahkusid. „Aga mina jäin,” sõnab Jaroslav. „Nägin, et seal töötab veel ukrainlasi, ning tööandja lubas paberid korda ajada.” Töö eest sai Jaroslav palka nagu kokku lepitud. „Mind vormistati tööle komandeeringulehega.” Milles vormistamine täpselt seisnes, Jaroslav ei tea.

Vahepeal helistab Jaroslavi ukrainlannast naine, kes muretseb, kus mees on ja mida teeb. Naine elab samuti Eestis ning käib siin tööl. Peres kasvab tütar, kes käib Eestis koolis.

„Paljud ukrainlased kurdavad, et töötingimused ei ole sellised nagu kokku lepitud. Töö on raske, keeruline ja selle eest ei maksta,” jätkab Jaroslav, olles abikaasa ukraina keeles maha rahustanud. „Selliseid ukrainlasi on siin muidugi palju, kes sõidavad siia, teevad tööd, aga palka ei saa.”

Jaroslav räägib kahest sõbrast, kes samuti Ukrainast Eestisse tulid. „Aitasin neid viisadega. Nad tulid siia, läksid tööle. Tööandja lubas kõik dokumendid vormistada.” Jaroslav soovitas sõpradel tööle asudes avanssi küsida. „Nad midagi küsisid, aga mitte palju. Tegid kuu aega tööd, aga rohkem raha ei näinudki.”

Sõbrad olid seejärel teise ettevõttesse tööle asunud, ent ka seal maksti ebakorrapäraselt. „Näiteks pidi makstama viissada, aga anti kakssada. Nad sinna muidugi kauaks ei jäänud, aga viis kuud töötasid. Mingi summa jäi veel üles, mille eest nad olid tööd teinud, aga raha ei saanudki.”

Jaroslav sõnab, et inimesed on naiivsed, arvates, et kui midagi on kokku lepitud, siis kõik täpselt nii lähebki. Kõigil Eestisse tulevatel ukrainlastel soovitab ta vormistada ametlikud dokumendid, et saaks vajadusel politsei poole pöörduda ja pretensioone esitada. „Kui pabereid ei ole, siis ma ei teagi, mida üldse saab ette võtta. Siis ei saa ka Eesti riik kuidagi aidata, sest nad on siin ju ebaseaduslikult.”

Ukraina ehitajaid on Jaroslavi sõnul Eestis palju. „Igal ehitusel,” ütleb mees. „Kuhu ka ei lähe, ikka on mõni ukrainlane. Kui ukrainlastele avati Eestiga viisavaba režiim, siis nad hakkasid siia sõitma. Ukrainast saab praegu ilma viisata Eestisse tulla 90 päevaks. Sõidavad kohale ja otsivad tööd. Kui on ehitusel kontroll, siis peidavad ennast ära, et politseile mitte vahele jääda. Paljud ukrainlased töötavad ka ametlikult. Neil on elukohad, paberid on korras. Ka tööandjad on erinevad, mõned maksavad korralikult, teised mitte.”

Jaroslavi sõnul oli Eestis varem palju poolakaid, aga nüüd pigem ukrainlasi. „Kui mina tulin, oli siin ukrainlasi vähe. Nüüd on väga palju. Inimesed tahavad raha teenida, normaalselt elada.” Jaroslavile meeldib Eestis ka seetõttu, et siin saab vabalt vene keeles suhelda.

Ukrainlastel on kehvemad tingimused

Eestis teenivad ukrainlased alates neljast eurost tunnis. On ka tööandjaid, kelle juures saab teenida 6–7eurost tunnitasu. „Kui eestlane töötab, siis tema tahab saada 10 eurot tunnist. Ukrainlastele makstakse vähem, ehkki nad teevad sama tööd. Eestlane tahab töötada kella viieni, et tal oleks tund aega lõunat, et töötingimused oleksid head. Ukrainlased töötavad kasvõi kella kaheksani õhtul ja kauemgi,” on Jaroslav nördinud ebavõrdsuse üle.

Jaroslav on välja arvutanud, et 1500eurose kuupalga saamiseks teevad eestlased tööd 170 tundi kuus, samas kui ukrainlased peavad sama summa teenimiseks rabama 300 tundi.

Ehkki Eestis võib inimestele mulje jääda, et Ukrainas sõda enam ei ole, kestab see Jaroslavi sõnul edasi. Igasse Ukraina linna ja külla tuuakse pidevalt haavatud sõdureid. Sõja tõttu jääb riigis töökäsi järjest vähemaks, sest suur hulk tööealisi noori on otsustanud tööle asuda välismaale. „Tööd on seal enam kui piisavalt,” nendib Jaroslav. Ka palgad tõusevad seetõttu tasapisi. „Saadakse aru, et muidu kedagi tööle ei saa. Et noored Ukrainasse jääksid, peab palku tõstma.”

Jaroslav on aga Eestis rahul. „Mulle makstakse korralikult, saan ka tööriided, mis vaja. Naine käib tööl, tütrel läheb koolis hästi. Meil on eraldi korter. Ukrainlastel, kes on siin ilma pereta, on sageli korter kamba peale.”

Eestisse sõitvatel kaasmaalastel soovitab Jaroslav olla nõudlikum. „Kindlasti tuleb tööandjalt nõuda kirjalikke kokkuleppeid. Oma tööd tuleb väärtustada, et rohkem makstaks. Inimesed tulevad ja on kõigega nõus. Ka eestlased on pahased, et tulete siia, lööte hinnad alla. Me oleksime pidanud teenima nii ja nii palju, aga teie pärast saime nüüd vähem. Neist võib aru saada. Aga meist peab ka aru saama. Me tahame ka elada.”

Eestis töötavate ukrainlaste arv on nelja aastaga kümnekordistunud

Põhja prefektuuri piiri- ja migratsioonijärelevalvetalituse juhi Indrek Aru sõnul töötab Eestis kolmandate riikide (ehk mitte Euroopa Liidu liikmesriikide) kodanikke kokku 17 764, neist ukrainlasi 12 916. Lühiajalise töötamise oli 21. oktoobri seisuga registreerinud 12 099 inimest, kellest ligi 80 protsenti ehk 9644 on ukrainlased. Elamisluba töötamiseks oli väljastatud 5666 inimesele, kellest 3272 ukrainlased.

Käesoleva aasta algusest on politsei- ja piirivalveametile esitatud 1813 taotlust lühiajalise töötamise registreerimiseks või elamisloa väljastamiseks töötamise eesmärgil. Neist 1219 taotlust esitati ukrainlaste poolt. Negatiivse otsuse sai 8,1 protsenti ukrainlastest ning 12,5 protsenti muudest välismaalastest.

„Töötamise eesmärgil ametlikult Eestis viibivate ukrainlaste arv on viimastel aastatel mitmekordistunud,” sõnab Aru. „2018. aasta II kvartali lõpuks oli kehtivaid lühiajalisi registreeringuid ning elamislube töötamiseks kokku kaks korda rohkem kui aasta varem, 4,5 korda rohkem kui üle-eelmisel aastal ja 10 korda rohkem kui 2014. aastal samal ajal.”

„Ehkki Ukraina tööjõudu palgatakse valdavalt ehitussektorisse, ei saa kindlasti öelda, et ukrainlased tulevad ainult ehitama,” sõnab Aru. „Ukrainlaste peetavate ametite mitmekesisus on viimase aastaga oluliselt suurenenud. Ehitussektor ja töötlev tööstus on tööturul suure hõivega ja seetõttu on ka seal töötavate ukrainlaste arv suurem.”