VIDEOINTERVJUU | Marek Sadam: „Sada sõpra ja üksindus“ oleks mu raamatule väga hea pealkiri (17)

„Üle kõige püüan elus otsida rahu. Rahu on kõige olulisem,“ ütleb hiljuti oma 40 aasta juubelit tähistanud muusik Marek Sadam meie ühisel hommikusöögil. Sõpradest tal puudust ei ole, kuid tihti eelistab ta olla üksi, iseendaga. „Isegi kui keegi helistab, ei viitsi ma niisama lobajuttu ajada. Mõnda sõpra näen üle väga pika aja, väljas käin vähe ja väheste inimestega. Aga ma ei teagi, kuidas see toimib, see on väga huvitav. Ma pean selle üle mõtlema.“

Mis on su esimene lapsepõlvemälestus?

Ma olin maalaps, elasime minu nelja esimese eluaasta jooksul Suure-Jaani lähedal. Minu esimene mälupilt on selline, et olime koos kolm aastat vanema õega veranda peal ja vaatasime lennukeid. Olin siis, ma arvan, umbes kaheaastane.

Mulle on räägitud ka sellest, kuidas vanaema pidi mind hoidma tulema (isa läks oma bändiga mängima ja ema läks kaasa), aga enne, kui ta kohale jõudis, olin jõudnud ära süüa kõik käeulatusse sattunud huulepulgad. Ja nägin muidugi ka vastav välja.

Said oktoobri lõpus 40. Kuhu edasi?

Mulle tundub millegipärast, et mida rohkem ma elan, seda paremaks elu läheb. Tõsiselt!

Kui siia jõudsid ja sulle riidepuu ulatasin, mille peale saaksid oma mantli panna, siis ütlesid, et see mantel on näinud kõike, sellega on isegi kakeldud... Oled siis tõesti ka kakleja poiss?