Anni ja Tomi Rahula: defineerisime end perekonnana juba enne lapse sündi

Anni Rahula ütleb, et tegelikult defineerisid nad Tomiga end perekonnana juba enne lapse sündi ning ehkki neil kulus viis aastat enne kui kahest sai kolm, on peresid, kel kulub selleks veelgi enam aega. 

"Igaüks võitleb oma võitlusi siin elus. Meil tuli veidi keerulisemat teed pidi tulemust otsida. Aga ta (tütar Rubi) on meil siin ja täna võib öelda, et ei olnud hullu," ütleb Anni.

Tomi sõnul on nad Anniga alati kokku hoidnud ning kogu teekonna jooksul neil omavahel pingeid ei tekkinud. Pigem tekkisid pinged iseenda sees.

"Ma kuidagi ei kahelnud, et ma ei jõua sihini. Kui saime teada, et tuleb minna nii, siis mõtlesin, et okei, lähme nii, aga me saame lapse. Kõige keerulisemad momendid olid tagasilöökide puhul - kuidas olla toeks naisele?" ütleb Tomi. 

Ta on seda meelt, et kui kunstlik viljastamine saab suhtele saatuslikuks, on laev kreenis juba enne, probleem on kusagil mujal. 

"Ma arvan, et selles protsessis on väga kasulik olla teadlikult. Teades psühholoogilisi aspekte. Meie puhul on tähtis, et me oskasime teineteisele toeks olla. See on keeruline, raske, aga pole mõtet süüdistada, sildistada, tuleb vaadata enda sisse, rääkida," lisab Anni. 

Ta ütleb, et neil Tomiga oli pigem nii, et nad tahtsid teineteisele näidata, et kõik on hästi. Anni ei tahtnud, et Tomi muretseks, ja vastupidi. 

Anni sõnul oli tema jaoks kõige raskem ootus. 

"Ma natuke oskan ise tänasel päeval rohkem näha, et elu on elu. Et nende kõrval, kes üks kord proovivad ja õnnestub, on ka neid, kes proovivad kümme või kakskümmend korda," tõdeb Anni, kelle sõnul sai ebaõnnestumiste jada läbi hetkel, mil ta enam ei mõelnud pingsalt lapse saamisele vaid lasi elul kulgeda omasoodu.

Hoolimata pingelisest teekonnast lapsevanemateni ei arva Anni ja Tomi, et kunstliku viljastamise teel sündinud lapsed on erilisemad kui loomulikul teel ilmavalgust näinud lapsed - Rubi külge klammerduda nad ei plaani. 

"Ma tahaks arvata, et me võtame mõistusega seda. Me oleme rääkinud sellest, et me ei saa last kasvatada mulli sees. See poleks aus tema suhtes," sõnab Anni.

"Ta on oodatud laps, aga iga laps on väärtuslik. Ka loomulikul teel võib minna aastaid aega. Me väärtustame last sama palju kui siis, kui oleksime ta loomulikul teel saanud," lisab Tomi. 

Anni ja Tomi andsid kunstliku viljastamise teemal välja ka raamatu "Tule meie juurde". 

Raamat kirjutati suuresti Anni initsiatiivil, sest nende endi jaoks ei olnud taolist raamatut, mis kõneleks kogu protsessi valust, võimalustest, muredest ja normaalsusest. 

"Mul ei ole probleeme rääkida asjadest ausalt ja avameelselt. Ma pole kuulutaja, aga kui selline võimalus tekkis, ma ei näinud probleemi, et ma ei tohi või kardan. Mul puudub valehäbi," ütleb Tomi. 

Kui laps oli käes, oli küll mõte, et meil pole vaja raamatut välja anda, kõik on hästi. Mõistus ütles aga mõlemal, et kui mitte meile, siis võib seda vaja olla kellelegi teisele," sõnab Anni lisades, et kui raamat aitab kasvõi ühte inimest, on see oma eesmärgi täitnud.