Rainer JancisFoto: Stanislav Moškov
Jaanika Vilipo 10. november 2018 00:01
„Metro Luminali esimene esinemine oli 1988. aastal Nõmme kultuurimajas,“ meenutab ansambli kitarrist ja asutajaliige Rainer Jancis. „Tol ajal oli kombeks, et lähed teise bändi kontserdile ja küsid, kas me tohime ka mängida. Meil olid valged pluusid, viigipüksid ja lipsud. Kohutav närv oli sees ja ühe loo ajal läks ka kitarrikeel katki. Pärast kontserti oli oma esinemise pärast häbi. Riho Baumannile, legendaarsele rokitaadile, aga meeldis.“

„Metro Luminali esimene esinemine oli 1988. aastal Nõmme kultuurimajas,“ meenutab ansambli kitarrist ja asutajaliige Rainer Jancis. „Tol ajal oli kombeks, et lähed teise bändi kontserdile ja küsid, kas me tohime ka mängida. Meil olid valged pluusid, viigipüksid ja lipsud. Kohutav närv oli sees ja ühe loo ajal läks ka kitarrikeel katki. Pärast kontserti oli oma esinemise pärast häbi. Riho Baumannile, legendaarsele rokitaadile, aga meeldis.“

Arvestades, et sinu ema Mai Murdmaa oli Eesti üks tuntumaid koreograafe ja isa Valdis Jancis oli Läti pianist, siis kuidas jõudis akadeemikute poeg punk- ja rokkmuusikani? Milline on olnud sinu kujunemistee?

Minu isa oli pianist ja õppejõud ning ta harjutas fanaatiliselt. Seega kasvasin üles Bachi prelüüde ja fuugasid kuulates. Isa arvas, et muusika, mis pole vanem kui 300 aastat, ei vääri tähelepanu. „Mida vanem, seda parem!“ ütles ta alati. Usun, et praegu mõistan enam-vähem, mida ta sellega öelda tahtis. Veel arvas ta, et muusika on nagu toit: oluline pole erilisus, vaid et see maitseks hästi.

Edasi lugemiseks: