MARILYN JURMANI BLOGI | Kui mehed teevad nalja naise välimuse üle, on piir huumori ja labase šovinismi vahel õrnõhuke (16)

Räägin siis seekord inimeste kehadest, mis, ma leian, kuuluvad igale indiviidile isiklikult ja teistel inimestel ei ole erilist asja kellegi valikuid kommenteerida. Palun nüüd ka siinkohal kohe toimetajaid, kes sellele artiklile pealkirja hakkavad valima, sinna meeldivamasse südamesoppi vaadata, et mis on see pealkiri, mis annab edasi tegelikult ka artikli sisu, mitte ei ole lihtsalt klikimagnetina kontekstist välja rebitud. Ma leian, et ajakirjanike kohustus on seista parema maailma eest, kuna nemad esindavadki sõnavabadust, mitte lihtsalt klikke koguda. Nagu ka reklaamitegijate ja blogijate ja kindlasti ka sotsiaalmeedia influenserite kohustus.

Need viimased ajendasidki mind seda lugu siin kirja panema. Käisin nädalavahetusel Elamusspas sotsiaalmeedia üritusel ja peale üritust hüppab mulle ette  mingi huumorilehe artikkel, mida ka minu mõni Facebooki tuttav on meeldivaks märkinud, sellest, kuidas Jurman käis spas ja tisse ei näidanudki. Jeebus! Reaalselt või? Kas tõesti ei ole millegi muu kallal nalja teha, kui ühe noore ema rindade kohta? Või üldse, kas ei ole milleski tähtsamast kirjutada, millest reaalselt mõni lugeja saaks tuge või vähemalt veidigi naerda.

Ma juba näen vaimusilmas neid kommentaare selle postituse all, kuidas Jurman ju ise räägib oma tissidest. Jep, räägin jah. Teate miks? Sest see on minu keha. Natukene ajab öökima see, et nii paljud inimesed leiavad, et nende asi on kommenteerida, mida keegi oma kehaga tohib või ei tohi teha. Kui sulle ei meeldi paljad rinnad, siis palun, pane pluus selga. Just see kehtib ka meestele. Teeme nii, et igaüks vastutab iseenda keha eest ja ei topi oma nina teiste keha teemasse, kui ei ole küsitud.

Tuleb meelde tänavuse reklaamiauhindade võitja (kui ma ei eksi), kus reklaamiti paljaste rindade ja karvapükstes Eesti naiste bändiga karvaeemaldusteenuseid. Ausõna tekkis tunne, et ma nimelt enam ei raseeri ennast kunagi. Võimalik, et see reklaam oli igati humoorikas ja vahva ning mina olen tundlik, aga mulle mõjus see totaalselt šovinistliku ja mõnitavana. Mulle meeldib küll, kui mu nahk on sile. Aga just nimel – MINULE meeldib see, et MINU nahk on sile. Mitte kellegi teise. Seega, kui kellelegi meeldib karvane olla, siis olgu nii. Olen hakanud selle peale täiega palju mõtlema, et miks ma pean põdema, et ma ei saa panna seelikut selga, kui mul on karvad raseerimata. Tegelikult, järele mõeldes, on see täiesti tobe.

Või kui keegi on tüsedam, siis leiab mõni inimene, et tal on õigus hakata kohe tolle inimese tervise kohta midagi oletama. Ei ole. See kui palju keegi kaalub on taas iga inimese enda asi. Küsimus on austuses. Selles, et me võiksime ideaalis kõik teineteist inimestena austada. Mitte eeldada kaasa sündinud, tekkinud või valitud välimuse põhjal inimese iseloomu või tervise kohta asju, millest me mitte midagi ei tea.

"You do you," öeldi mulle Instagrammis sama teema kohta. Just. Nii ongi – sina jää ikka iseendaks. Ilmselt jäängi, kuid tundub, et aina rohkem hakkan selle iseendana sinna feminismi ja ebaõigluse eest seismise suunas nihkuma, kuna lihtsalt täiesti siiber on, et mingid inimesed mõtlevad, et oma toas vaikselt arvuti taga teiste suunas sitta loopida on täiesti okei. Ei ole.