Mari Lill: kevadises vihmas lõhnavad paplid meenutavad mulle mu isa

Täna toimub isadepäeva konverents “Tahan normaalset perekonda!”, kus otsitakse vastuseid küsimustele: miks me lõpetasime pürgimise ideaali poole, mille kohaselt moodustavad perekonna abielus olevad õnnelikud vanemad ja nende bioloogilised lapsed? Miks peaks üldse abielluma? Miks on traditsioonilise peremudeli säilitamine nii raske? Millist perekonnamudelit tänapäeva Eesti ühiskond vajab ja kuidas seda saavutada?

Lill ütleb isadepäeva eel, et kui talle tehti ettepanek konverentsil esineda, oli ta väga üllatunud. On ta ju terve elu rääkinud ja edastanud teiste mõtteid, iseendana ja oma mõtetega pole ta aga publiku ees olnud. 

"Kes tahab armastada?" küsib Lill ning ütleb, et ta ei ole ekspert, kuid arvab, et kõik tahavad.

"Kas armastus on tohutu tunnete tulv, mis tõstab sind õhku? Või on armastus tegu, rahu ja vaikus, tasakaal ja õnnis kergus? Me armastame oma vanemaid, oma lapsi, kaasasid, oma maad, riiki. Ka omletti ja grillkana. Oma autot, seenelkäiku ja Gucci kotti. Sõna armastus alla kuulub ja mahub väga palju. Kas me kasutame teda liiga tihti? On ta ära kulunud või tähendabki ta nii palju asju ja tundeid?" jätkab Lill. 

Lill leiab, et armastus annab tiivad ning ainuüksi sellele mõtlemine tõstab suunurgad ülespoole. Ning neid õhkutõusmise mälestuspilte kerkib aina tema silme ette. 

"Olen kuueaastane. On pühapäev, kevad, kodus on eriline meeleolu. Ema ootab telefonikõnet, ta on elevil - täitsa teine ema. Mu pea kammitakse ära, kleit silutakse sirgeks. Läheme Hiiu jaama, isale vastu. Kevadisest vihmast lõhnavad perrooni taga paplid. See lõhn seostub siiani isaga..." meenutab Lill esimest kohtumist oma isaga. 

Lill jätkab: "Rong peatub. Ja sealt ta tulebki! Minu isa, keda ma näen esimest korda. Mulle on isast palju räägitud. Mu vanem õde on sarlakitega haiglas, tema mäletab isa, mina mitte. Olin kuuekuune, kui ta ära viidi. Isal on seljas hele mantel. Ta on kena mees, aga võõras mees. Ta võtab mu sülle, tema põsk on nii kare, et ma rabelen lahti ja jooksen ühe jutiga koju kirjutuslaua alla."

"Mida tundis mu isa?" on Lill mõelnud kareda habemega mehele, kes tuli äsja habemeajaja juurest. 

"Kui kaua ma seal laua alla peidus olin? Ei tea. Kui kaua võttis aega, et see kareda habemega mees issiks sai? Ei mäleta. Järgmisel suvel olime juba suured sõbrad. Käisime käsikäes läbi pargi, Pirital ujumas ja söömas. Sain isalt kiita, et oskan nii hästi noa ja kahvliga süüa..." meenutab Lill. 

"Armastus on tugev ja vägev sõna!" lisab Lill.