Inimesed

BAARI-MADISE BLOGI | Järjekordne õppetund, kuidas puhkuse lõpuks ellu jääda (14)

Madis Räästas; Anu Saagim, 4. november 2018, 11:13
Madis Räästas aka Baari-MadisFoto: Erakogu
Omadega Nantes'i lennujaamas. Väga kummaline ehitis. Igasugune loogika puudub. Lohistan kohvrit ühest terminalist teise ja ootan väravainfot. Iseteeninduses check-in`i tehtud ei saa, leti taga ka mingi äpu õpilane, kes näeb elus esimest korda vist ID-kaarti. Juhendaja näitab näpuga, mis tegema peab. Piinlik. Närviline naeratus päästab olukorra. Tax free poest ostan rahustuseks hunniku kingitusi.

Madis Räästas aka Baari-MadisFoto: Erakogu

Samal teemal

Värav 65/75. Unine nagu tavaliselt, ootan pardale pääsu. Püüan kõval pingil tukastada. Aga neetud karma jõuab otsapidi taas minuni. Ma ei tea juba mitmes kord, aga on kindlasti traditsiooni tiitli auga välja teeninud. Mu lend Amsterdami hilineb. Ja just nii palju, et jään Oslo lennust maha. Pats kuklasse ja diivatsema!

Oh ei, seda tegin ma tavaliselt varem, nüüd olen juba vana kala ja rahulik nagu Karlsson katuselt. Viisaka käitumisega saan kiirelt infost vajaliku abi ja olengi rahuldatud. Heast südamest aitan üht umbkeelsest vene prouat, kes samuti hädas. Karistuseks otsustab tädike mu külge rippuma jäädagi ja ootab, et ma  
iseenda uppumise asemel hoopis teda päästaksin. Proua soovib, et ma kogu tema reisi kuni Armeeniani jonksu ajaksin. Vahemaandumisel annan päkkadele valu ja lausa jooksen ta eest ära. Endalgi aega vähe.

Madis Räästas aka Baari-MadisFoto: Erakogu

Lennukis jään kohe magama. Närv sees, sest vahepeal on saabunud info mu Oslo lennu kohta, mis samuti hilineb. Stjuardess ei aita ka. Tema vastus on nagu nukul: "Kõik ootavad oma lennule jõudmist samamoodi nagu teiegi". Ma olen varemgi jooksnud nagu gasell ja sellega harjunud. Kõik on sekundi täpsusega välja arvutatud. Aga oh õnnetust! Peaks olema landing time, aga ma näen ikka veel pilvi. Maandun 14.54.

Tsirkus algab. Murelikult naeratades jagan oma hirme ja lootusi prantslasega, kes mu kõrval istub. Tal on pisut rohkem aega järgmise lennuni, minul mitte. Kirume üleelusuuruseid lennujaamu Euroopas ja palvetame, et kõik jõuaks järgmistele lendudele. Ta on tõeline gentleman ja laseb mind endast mööda, et saaksin väljapääsu poole tormata. Lennuk alles liigub rajal, kui inimesed juba vahekäiku püsti tõusevad  

Stjuardess oma keeldudega saadetakse kuu peale. Seda isegi peale sajandat hoiatust. Tekib paanika, sest kõigil on megakiire. Igasugune kontroll puudub. Trügitakse ja püütakse võimalikult ruttu ukseni jõuda. Ma olen samuti stardivalmis. Ainult võiduni välja, kas või üle laipade!

Takistus nr 1. Üks riisisilm langeb kokku. Kenal, veidi vanemal asiaadist naisterahval on hapnikumask ees. Lõpuks suudab jalad alla saada, kuid peale kolme sammu on taas risti lennuki põrandal maas. Kõik vahivad ehmunult. Stjuardessid peatavad temast üle astuvaid tormlejaid. Mingi tarmukas prantsuse daam, kes on vist doktor, turgutab prouat seni kuni kiirabi saabub.

Riisisilm nutab ainult oma tax free kotte taga ning osutab näpuga, millises riiulis need tal on. Usin arst on ikkagi inimene ja päästab kotid, kust paistavad "hinnalised" Toblerone ja MM pakid. Mina vahin närviliselt kella. Kui mammi on kiirabiga ära viidud ja närvilised reisijad bussi saavad on kell 15.15. Minu lend on 15.25.

Takistus nr 3. Minu rumalus. Enne mõtle ja siis tegutse. Oh ei. Kiiruga bussist välja ja kohe jooksma. Üle kohvrite ja läbi inimeste. Mõnega torman lausa võidu, kuniks saan aru, et liigun vales suunas. IDIOOT! Dramaqueen mu sees peab rahunema! Keeran ringi ja jooks võib taas alata. D terminal paistab ja numbrid ka. Ja nagu ikka, jälle ma ei mõtle kainelt, lihtsalt rahmeldan valesse terminali. Tollis tehakse juba teine märkus, et olen ikka veel väga vales kohas. Lootus kaob. Enam ei leia õiget rada üles. Neelan pisaraid.

Rada käes. Jooksen. Numbrid on alles väikesed. Gate D81 tundub olevat miilide kaugusel, kui oled väravas number 10. Süda puperdab,  
selg on märg ja raske seljakott tax free suveniiridega kisub maadligi. Seda kõike on minu jaoks liiga palju. Mu finišit ei tule, ega paista isegi. Ja siis tuleb entusiastlik lennujaama töötaja ja hõiskab, et ma jooksin oma sihtpunktist ammu juba mööda. IDIOOT! Jälle ots ringi. Väravas, pilet, pass ja viimaste jõuvarudega pardale. Saades rõõmuhõisete osaliseks minu järgi oodanud reisijatelt ja pardatöötajatelt, muutub maailm täpiliseks.  

Kui silmad uuesti lahti saan olen lennuki ukse ees siruli põrandal. Klaas  
vett turgutab mind kiirelt, eluvaim hakkab tagasi tulema. Stjuardess mures, kas kõik ikka korras või peaks kiirabi kutsuma. Vehin meeleheitlikult, et mitte mingil juhul. Ma olen lennukis ja lõpuks ka paremal istekohal, kui unistadagi oskasin. Ja siis tuleb teade, et väljalend hiljeb. Kogu see jooks oli mõttetu. Oslosse jõuan plaanitust kaks tundi hiljem... KOHVRITA!!!

Madis Räästas aka Baari-MadisFoto: Erakogu

See ei üllata mind enam karvavõrdki. Loogiline, et kogu selle kaose juures pole mu pagas liikunud punktist A punkti F sama kiirelt, kui mina. Õnneks mind lohutatakse, et mu asjad jõuavad koju päevase hilinemisega. Ainuke, mille pärast muretsen on mu Zadig & Voltaire särk, mis ma endale sünnipäevaks kinkisin.

Olen kodus üheksa tundi hiljem kui pidanuks ja surmani väsinuna. Uus õppetund taas käes, kuidas puhkuse lõpuks ellu jääda. Samas, need "pisikesed" sekeldused teevad  lendamise omamoodi põnevaks. Natukene saan taastuda ja varsti on juba ees ootamas uus reis. Magama!

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee