Näitus "Salatoimikud"Foto: Rait Tuulas
Inimesed
2. november 2018, 14:20

GALERII | Kumus saab näha näitust üheksakümnendate varjujäänud ja kadunud teostest

Kumu kunstimuuseumis avati näitus „Salatoimikud [Üheksakümnendate kartoteek]“, mis toob publiku ette 1990. aastate varjujäänud ja kadunud teosed. Eesti üheksakümnendate aastate kunsti käsitlev näitus sai oma pealkirja kümnendi ühe mõjuvõimsama kultusseriaali „Salatoimikud“ järgi.

Kuraatorite Anders Härmi ja Eha Komissarovi sõnul kirjeldab nimi aga pigem näituse koostamise ja teoste valiku printsiipe, kui et otsib pealkirjast ilmtingimata metafoorset katust esitatud töödele.

„Salatoimikud“ on näitus, mis kaevab kümnendi süvakihtides, üritab heita valgust pisut varju jäänud, unustatud ja kultuurimälus isegi kaduma läinud teostele; osutada mõningatele teostele suhteliselt hästi välja kujunenud üheksakümnendate kunsti põhinarratiivi eirates; taastada fenomenaalseid teoseid sellest teoste säilimise suhtes nii ükskõiksest kümnendist ning ühtlasi otsida teatud algusi kohalikul kunstiväljal nii üldisemate suundumuste kui ka üksikute autoripositsioonide osas.

Sealjuures üritab näitus välja joonistada ka ühiskondlikke metamorfoose, mis seda plahvatuslikku kümnendit iseloomustasid, nii nagu see peegeldus kunstis väljaspool kanoonilisi teoseid.

Näituse kuraatorid keskenduvad üksikutele teostele ja nende omavaheliste seoste kaardistamisele suhtes toonase elukeskkonna ning tajuväljaga. Koos sissejuhatuse („Intro“) ning näitust raamivate teemaplokkidega („Reaalsuse vool: Sotsiaalsed transformatsioonid I & II“) on näitus jagatud kaheksaks mõtteliseks osaks, mis kannavad alapealkirju: „Eesti uuringud“, „Kübertorn“, „Fenomen: kommerts-performance“, „Maskuliinsuse metamorfoosid“, „Feminiinne/feministlik“ ning „Autompsyko Supervegos”.

Sellised jaotused kujunesid n-ö kartoteegi läbitöötamise tulemusel kui „failide“ vahel hakkasid moodustuma seosed, alamkartoteegid ja grupeeringud. Näituse vaatamiseks on seega vähemalt kaks võimalikku režiimi: vaadata teoseid autonoomselt, üksikjuhtumitena, mis summa summarum võiks moodustada mingit sorti narratiivi või siis läbi kuraatorite pakutud alajaotuste.