Katrin Pauts | Tüüpiline mees Eesti teleseriaalis: depressioonis ja dressides luuser (58)

Masendunult laamendasin selle ümber koosolekul, kus ainsa naisena machode karjas istusin. „Lootsid pornostaari? Aga kuidas sa ütled näitlejale, et kuule, ole lihtsalt ilus?“ pareeris meesprodutsent. Olin vait, mõttes puhisesin: „Kuidas mismoodi? Nii lihtsalt ütledki!“

Mu lühike kogemus seriaalikirjutajana tõi peamiselt pettumust. Ainuke naine ruumis polnud ma mitte ainult sel konkreetsel, vaid igal koosolekul. Iga kord käituti minuga, nagu mees tüüpiliselt naisega käitub – „Rahu, lilleke, me saime juba aru ja teeme kõike just nii, nagu sa soovid!“, et siis oma teed minna ja ikkagi teha kõike hoopis nii, nagu tema õigemaks peab.

Meesrežissöörid ei tahtnud kuuldagi „Meeleheitel koduperenaistest“ ning „Seksist ja linnast“ – kui neid mainisin, tõmmati nina kipra, nagu oleks kuskilt paha haisu hoovanud: „Mingit seebiooperit me küll tegema ei hakka!“ Suurest masendusest sain lahti alles sarja põhjal raamatut kirjutama hakates: esimese asjana tegin oma armsa torujüri uuesti seksikaks ning tundsin, kuidas rõõm ja rahulolu minust läbi voolavad.

Teismelise plikana kõmpisime emaga iga päev kaks kilomeetrit, omaküpsetatud õunakook kotis, et naaberkülas „Vaprate ja ilusate“ Ridge`i ja Ericut vahtida. Ma ei mäleta, et Ridge oleks kunagi olnud dressides või kasimata (võimalik, et kandis paaris episoodis suusakampsunit).

Kui triiksärk, viisakas kõnepruuk, tervisespordiga trimmitud keha ja puhtad küünealused mehest pornostaari teevad, siis võtke teadmiseks, et just sellises pornos ma elada tahaksingi. Suu jooksis Ridge`i jõllitades vett (dialoogi sisu polnudki tähtis ja ega see ka meelde jäänud), õunakook kadus nagu hundi kurku. Koju minnes pulbitses mu tänulikus südames õnn.

Kui mul juba oma telekas oli, vaatasin Kerttu Rakke kirjutatud seebikat „Kodu keset linna“ ning imetlesin ärimees Hannest. Nägus, rahuliku hääle ja intelligentse jutuga meeldivalt vaimukas (mitte iialgi labane!) härra, kes restorani minnes rahakotti maha ei unustanud, täitis mu hinge küllastusega. Martin Veinmann on tänase päevani mu lemmiknäitlejaid.

„Õnne 13“ Allani sündroom

„Kodu keset linna“ lõppes ja eetrisse jõudsid uued seriaalid, aga oma Hannest ma enam ei leidnudki. Üks lodeva kere ja koleda kampsuniga luuser ajas teist taga – aiva soigumine, pomisemine, ohkimine, õlle taga jauramine, tühja pilguga kaugusse vahtimine, naistele närvidele käimine… „Aga selline ongi ju Eesti mees,“ põhjendas tuttav, kui teemat arutasime. „Ta on nagu „Õnne 13“ Allan, töötu taksojuht, kes elab naise ja ema kulul.“ Oeh, jumal - isegi, KUI see tõsi oleks, naised ei taha NII realistlikku sarja vaadata! Allan ehk Raivo E. Tamm vaatab sel nädalal igalt poolt vastu, sest „Õnne 13“ tähistab 25. sünnipäeva. Kas on võimalik, et temast ongi saanud arhetüüpne meestegelaskuju, sest „Õnne 13“ osutus surematuks menukiks ja iga produtsent tahtis oma Allanit? Eesti teleseriaale vaevab Allani sündroom?

Poliitikust tuttav pakkus, et ludrid mehed on Skandinaavia seriaalidest üle võetud produkt, mida meie stsenaristid matkivat, et olla „nagu välismaal“. Heaoluühiskonnas olevat feministid ju mehed ära kohitsenud ja seepärast ongi Wallander sihuke hädine ning ka „Sillas“ on pehmed mehed ja mehised naised.

Nojah, nordic noir`i jäljendada meeldib meie sarjategijatele tõesti hirmsasti, mis siis, et riigis, kus heaoluühiskonna probleemid ka päriselt olemas, kajab see stiil ehedalt vastu, meie postkauboikapitalistlikul maal veel eriti mitte, millest tuleneb ka nihukeste sarjade väga vilets reiting.

Kolmas seletus tuli sarjade tegemisega seotud sõbralt: täiuslik unelmate prints ei ole huvitav ei stsenaristile, näitlejale ega režissöörile. Mnjah. Kui palju olete Eesti sarjades näinud meesnäitlejaid, kes on keskealised, ülekaalulised, väljakasvanud juustega, üldse igapidi hoolitsemata, nagu poleks nad oma elus peegli ette sattunudki?

Kohe meenub mitu, nende hulgas mõnigi, keda võiks staariks pidada. Neile jätkub tööd ja rolle, nii et ju siis tõesti on vähemalt tegijatel väga huvitav. Kas aga mõni produtsent annaks tööd naisnäitlejale, kes läheneb keskeale ja kaalub takkapihta sada kilo? Mulle ei meenugi niisuguseid näitlejaid, mitte ainsatki ei tea. Kas naine ei tohi siis lihtsalt „huvitav“ olla?

Kõige jaburam, et niisuguseid lödisid mehi produtseerivad mehed ise. Televisioonis on pukis patriarhaat. Kahtlustan lisaks eelloetletule ka pisukest peenisekadedust – ega siis fiktiivne mees tohi olla ilusam, ägedam ja jõukam kui keisrihärra ise!

Mehed panevad naistele (eks naine ju paratamatult kõikjal põhipublik ole) seriaali tehes pange kahe olulise asjaga. Esiteks liiga ilus naispeategelane - vabandust, aga inimene, kelleni ma ei küündi, ei tekita sümpaatiat. Liiga ilusa naise tahaksin ma ära mürgitada, et ta mul tee peal ees ei kakerdaks. Seega sobivad modellitüüpi näitlejannad paraku vaid antikangelasteks.

Naistesarjas olgu peategelane tavaline või isegi pisut kole sõbranna - sihuke, kellest saaks end paremaks pidada. Ja kellelt suudaks lõdvalt üle lüüa unelmate printsi, sest just selline peaks meesnäitleja olema. Meesprodutsent valib aga hoopis sellesse rolli tavalise kuti, sest mõtleb oma, mitte naiseliku loogika järgi.

Mees olgu „huvitav“, naine aga potilill?

„Kes sinu arust see „ilus mees“ üldse on? Nimed, nimed!“ nõudis teleboss, kui käisin seriaaliideed pakkumas. Vajusin mõttesse: Mait Malmsten, Priit Võigemast, Ivo Uukkivi… ee, ongi kõik vist, ainult nende pärast jookseksingi kas või Muhust Põlvasse teleka ette.

Miks neid palju rohkem pole? Kas see tähendab, et juba lavakooli valimisel tehakse naistel ja meestel välimuse järgi vahet? Naisnäitleja olgu ilus nagu lillepott, aga mees „huvitav“ ehk nn karakterrollide jaoks sobilik? Kui eelpool kirjutatu kokku tõmban, julgen järeldada, et sarjabisnis (võimalik, et ka teater) on meie vabariigis kõige seksistlikum valdkond üldse. Ainult mehed tohivad siin unistada ja oma unistusi ellu viia. Oma madalamaid ihasid on meeste meelest täitsa okei rahuldada jooma- ja naisi pidi käimise komöödiate kaudu – sellised filmid ja sarjad ei ole labased, vaid naljakad, selge? Aga naine, kes ihkab roosat seebikat, on maitselage idioot.

Mulle meeldib küll teleka ees unistada ja ma ei tunne, et mu IQ sellest oluliselt kuhtuks. Ma ei taha telekast näha seda „tüüpilist Eesti meest“, kui ta peakski olema sihuke luuser, nagu sarjategijad ette kujutavad. Ka naistel on silmarõõmu vaja! Tahan roppude ja labaste joodikute asemel superkangelasi, igatsen ekraanile mehi, kes sisendaksid turvatunnet ja usku. Ja oleksid lihtsalt ilusad – miks ei tohi meesnäitlejalt seda paluda? Uskuge, ma pole selles igatsuses üldse üksi, vaid ilusate meeste põud Eesti teleekraanil on massiivne probleem!

Tõeliselt isuäratavaid naistesarju on meil väga vähe, sest pole naissoost tegijaid telekanalite eelarvete lähedal. „Pilvede all“ ja „Kättemaksukontor“ naudivad menu suurema valiku puudumise tõttu. Nagu vallaline sõbranna sedastas: „Eestis ei jätku nagunii igale naisele õiget meest. Miks ma siis peaksin tahtma isegi telekast mõttetut tölli vahtida?“