PEHME JA KARVANE | Katrin Lust: inimesed, ärge ostke koertevabrikust 2000-euroseid „kõndivaid käekotte“ (16)

Telejakirjaniku Katrin Lusti neljajalgne sõber Kusmitš on pärit Sinirebase tänava loomade varjupaigast, kuhu "Kuuuuurija" saatejuht pärast edukat esimest hooaega sammud seadis. Katrin rääkis, et üsna ootamatu oli tema jaoks see, et mitte pere ei saa endale looma valida, vaid sobilikud "kandidaadid" leitakse selle järgi, milline saab olema loomakese tulevane kodu - kui suur on ruum, kus koer elab, kus asub lähim park jne.

"Mõtlesin, et tahan teha midagi head," selgitab Katrin otsust varjupaigast koer võtta. Naise jaoks ei ole varjupaiga ja sealsete asukate hingeelu võõras. Varjupaigast oli pärit ka Katrini eelmine koerake ning teemasid loomadest on käsitlenud saatejuht ka "Kuuuurijas". 

Esimese hooga astus Lust Paljassaarel asuvasse Tallinna loomade varjupaika. Sealt saadeti ta aga viisakalt minema, kuna koeri lihtsalt ei olnud! "Tuleb välja, et koerad on defitsiit ja on ka teisi, kes koera endale soovivad," sai Katrin aru.

Katrinile meenub esimene kohtumine Kusmitšiga. Jalutuskäigul oli naine positiivselt üllatunud, sest tegemist oli varjupaigakoera kohta ootamatult viisaka tegelasega. "Ta oli nii korralik! Varjupaigakoer ja oskab nii hästi kõndida," mõtles Katrin endamisi. Kuigi naisel oleks olnud võimalus tutvuda ka teiste loomadega, olid nad koerakesega hea kontakti saanud. Lisaks varjupaiga nimele pani perenaine koerakesele ka teise nime - Pavel, mis pärit ühest Eesti teleseriaalist.

Varjupaigast võetud looma tundmatu minevik ei sega

Katrinit ei peluta see, et varjupaigast võetud loomal on minevik, mis ei ole tihtilugu helge, ning uuel perel võib olla keeruline aru saada, miks loom ettearvamatult käitub. 

Katrini esimene kogemus varjupaiga loomakesega oli aastaid tagasi, kui ta veel Inglismaal elas ning endale koera otsis. Seal räägiti talle, et varjupaiga loomad on katkise psüühikaga. "Varjupaigas öeldakse päris palju selle kohta, milline iseloom koeral on. Nad on ikkagi kindlaks teinud selle," räägib Katrin. Lusti esimene pereliige oli argliku iseloomuga, kuid mida rohkem ta kohanes kodusooja ja uue perega, seda julgemaks muutus.

Katrinil oli koer ka Argentiinas elades. Tegemist oli sõna otseses mõttes tänavalt leitud loomaga. Tänavakombed olid aga Tormiks ristitud koeral visad kaduma ja see sai loomale ka saatuslikuks. Kuigi kodus oli söök olemas, oli Tormi harjunud prügikastidest toitu võtma. Ükskord sattus koera hammaste vahele mürk.

Katrinile meeldib varjupaigast võetud loomade puhul see, et nad on harjunud elama puuduses ja nad mäletavad seda, et neil ei ole midagi olnud. Seetõttu on sellisele loomakesele iga kallistus kui suur õnnistus. Katrin on selgeks teinud, et tõenäoliselt on Kusmitš pärit Venemaalt, kuna iga kord, kui ta näiteks jõulude ajal kohtab Vene inimesi, tervitab koer neid tohutu õnnetundega.

Puutub palju kokku loomavabrikutega

Saatejuht on oma töös pidanud kokku puutuma ka loomavabrikutega ning näinud, millistes tingimustes sealsed asukad elavad. "Neil on tervisehädad, nende vanemaid on ekspluateeritud. Koera- ja kassivabrikud on kohutavad kohad ja kokkuhoid on meeletu. Isegi paarieurost ussirohtu ei anta loomale."

Samuti pole Lusti sõnul oluline näidata, et sul on tõukoer. "Pole vaja osta koera koeravabrikust ja siis käia ringi, näidates, et sul on kõrval 2000-eurone kõndiv käekott ja oled überrikas. Kõigil maailmakuulsatel inimestel on juba varjupaigakoerad. Sellise hoovikoeraga ringi kõndides peab olema enesekindel."

Seepärast paneb naine inimestele südamele, et nad ikkagi mõtleksid hoolikalt, kui ostavad mõne tõukoera. "Mina soovitan inimestele varjupaigakoeri, kellel pole kodusid ja perekondi, või on omanik surnud. Varjupaigast võetud koertel on tehtud vaktsiinid ning ta on kiibistatud. Geneetiliselt ei pruugi küll loomakest tunda, aga tervis on tal kontrollitud ning pass olemas."

Katrin räägib, et Kusmitš on reisinud juba mitmes välisriigis - Lätis, Leedus ja Soomes. "Ma ei tea mitte ühtegi varjupaigalooma, kes oleks oma omanikule halb. Kui neid juhuseid on olnud, siis võib-olla on selles natuke süüdi koeraomanik," arvab Katrin. "Nad ei ole pühendunud loomale nii palju, kui vaja. Kui jagada neile armastust ja hoolt, siis ei ole paremat koera kui varjupaigast võetud loomake." Katrin ütleb, et eriline on see tunne, kui oled andnud ühele sellisele varjupaigaloomale kodu, armastuse ja hoolivuse.

Koer käib kaasas ka intervjuudel

Katrin peab loomulikuks, et tal on koer ning lausub naljatades, et on enda 36 eluaasta jooksul päris palju loomi päästnud. "Inimestel on hirm, et koera võtmisega kaasneb tohutu kohustus ning ei saa enam midagi teha," räägib ta ning leiab, et see ei vasta tegelikult tõele.

"Tallinnas on väga palju restorane, kuhu saab ka lemmikloomaga minna." Katrin räägib, et mõnes restoranis tuuakse vesi esimesena koerale ja alles siis perenaisele. "Loomasõbralikkus on Eestis väga levinud, mis on hästi tore. Mul ei ole ükski kohtumine sellepärast ära jäänud." Katrin on harjunud Kusmitši kõikjale kaasa võtma. "Kõigile kohtumistele ja intervjuudele, kui need ei toimu kellegi kodus, võtan ta alati endaga kaasa." Teleajakirjanik on märganud, et kui on olnud keerulisemad lood, siis tõmbab koer pingeid ruumis maha.

Korra on Katrin käinud välismaal nii, et loomake on jäänud kodumaale ning samal ajal on perenaine ta koertehotelli viinud. Kuigi teletöös on Katrinil palju kohtumisi, intervjuusid, veedab ta suure osa ajast arvuti juures, et materjale läbi töötada, monteerimisel kaasa rääkida, kirjutada jne. Koer nõuab aga oma tähelepanu. Perenaine peab olema valmis iga ilma ja tujuga välja minema. Koera lemmikpaigad on pargid, kus ta end välja elada saab. 

Kusmitš näris ära perenaise hõberebase krae

Kui küsida Katrini käest kõige suurema koerustüki kohta, mida Kusmitš on korda saatnud, meenub perenaisele Soomest ostetud hõberebase krae, mis leidis oma lõpu Kusmitsi hammaste vahel. "Ta oli hõberebase kraest teinud umbes miljon väikest tükki ja sinna kõrvale oli ta ampsanud varastatud võipaki," meenutab Katrin. "Need miljon tükki olid võiga koos. Tema enda nägu oli õline. Ta oli möllanud ja võid peale võtnud." Katrin oli kodus avanenud vaatepildi pärast vihane ja lahendas olukorra sellega, et andis järele jäänud või koerale ette, et too selle lõpuni sööks. "Rohkem ta võid ta söönud pole. Sai oma kõhu sellest võist ja karusnahast täis." 

Üldiselt peab Katrin end perenaisena leebeks ja tunnistab, et koer on hea pingetemaandaja. Kusmitši lemmiktegevus on puuoksaga mängimine. Seda võrdleb Katrin sõltuvusega. 

Katrin paneb koeraomanikele südamele, et nad pakuksid võimalusel oma lemmikule kvaliteetset toitu. "Ma ei uskunud kunagi, et koeratoit, mida poest ostad, mõjutab koera välimust ja käitumist." Naine toob näite, et poest ostetud toit on koerale toonud rähma silma. Kallim toit on aga oluliselt paremini mõjunud. "Ma arvan, et nendes poetoitudes on igasugust jampsi."