Jaak Allik: „Et NO-teatri lõpetamisotsus praegu tuli, siis võiksime muidugi rääkida enneaegsest lõpust.” (19)

„On ju kujuteldamatu, et NO-teatrit juhiks keegi teine, mitte Ojasoo või Semper. Kui siin vahepael hakati Ojasood maha võtma, siis oligi ainuke variant, et teatrit juhiks Semper, mitte keegi kolmas või neljas. Maailmateatri ajaloos on selliseid teatreid palju, mis on selgelt seotud ühe või kahe tegijaga. Et NO-teatri lõpetamisotsus praegu tuli, siis võiksime muidugi rääkida enneaegsest lõpust.”

Pole vaja olla hiromant Pastelli, et taibata, kui suurt rolli mängivad praeguse lõpetamisotsuse taga aastal 2016 üles kerkinud Ojasoo-skandaali järelmõjud. Toona lõppes protsess näidispoomisega, mille tulemusena Ojasoo teatrijuhi kohalt taandus.

„See oli selge tagakiusamise tulemus, mis viis inimese tahte murdumisele mõneks ajaks,” on Allik veendunud. „Sellest on väga hea tunnusmärk lavastus „Kihnu Jõnn”, kus Ojasoo sellest kõigest räägib. Oma viimases lavastuses räägib ta iseendast, mitte Kihnu Jõnnist. Kui keegi tahab teada saada, mida Ojasoo arvab ja tunneb, siis on seda võimalik teada saada - „Kihnu Jõnni” mängitakse veel kolm korda.”

Kui Allikult pärida, mis jääb NO-teatri kadumise järel Eesti teatripildist puudu, on vastus kärme tulema. „Kõigepealt jääb puudu muidugi viimase aastakümnele Eesti teatrile kõige rohkem tuntust ja tunnustust toonud kollektiiv, mida kutsuti maailma tippfestivalidele – olgu selleks Avignoni festival, Wiener Festwochen Viinis või Baltiskii Dom Peterburis,” lausub ta. „NO-teater on käinud läbi kõik tuntud festivalid maailmas ja igal pool suure eduga. Seda visiitkaarti meil enam ei ole!”

Tühjaks jääb NO-teatri laialimineku järel teinegi plats. „NO-teater oma aktsioonidega, „Ühtse eesti suurkogu” ja „Savisaarega” oli kõige selgem poliitiline teater, mis meil on olnud üldse taasiseseisvumise aja jooksul. Kas keegi julgeb seda mahajäänud väljakutset üles võtta, sest eks need aktsioonid olid ka NO-teatri tagakiusamise taga.” NO-teater julges öelda ja teha ning sai selle eest ka vastu näppe. Siis, kui neid tabas Ojasoo-skandaal.

„Ega süütuid ja veatuid ole kunagi, kõrgelt kukkuda on alati valus, aga see, et libastud ja sind hakatakse näiliselt peksma selle libastumise, aga tegelikult millegi muu eest – see on ka ju üks elu reegleid,” ütleb Allik viidates sellele, et poliitikud maksid Ojasoo-skandaali aegu teatrile julge poliitkriitika eest kätte. Selge kahjurõõmuga.

„Ojasoo-juhtumit kasutasid poliitikud lihtsalt ära. Ka lugu presidendi vastuvõtuga, ma arvan, oli nii, et see pakkumine tuli Tiidule ja Ene-Liisile täiesti ootamatult. Ega nemad ju lavastamisele pretendeerinud, vaid nende poole pöörduti. Kas nad oleksid pidanud ära ütlema? Ei ole ju võimalik öelda: „Ei, president, me ei tee seda!” Ja siis saada selle eest uuesti solgirahe kaela!”

Allik möönab, et vaatamata NO99 ümber juhtunule on Semperil-Ojasool üsna head närvid olnud, et sest kadalipust eluga välja tulid: „Peale selle teame, et nendele on kõik teed valla. Tean väga hästi, kui palju on neil kutseid ja lavastustellimusi Lääne-Euroopast ja Venemaalt – nad ei pea nälgima hakkama.”