VIDEOD JA FOTOD | Laura Põldvere esines Liibanonis: kolisime tormi tõttu kontserdi telgist kohvikusse, elektrikud kartsid, et tehnika plahvatab (1)

Laura käis eelmisel nädalal Lõuna-Liibanonis, et esineda seal ESTCON-8 sõduritele, kes teenivad praegu Liibanonis ÜRO rahuvalvemissioonil UNIFIL koosseisus. Laura räägib, et baasis pidid nad andma esialgu kontserdi suures telgis, kuid torm tõmbas sellele ideele kriipsu peale. „Eestis oleme me harjunud, et suvefestival ongi selline – vihma kallab oavarrest ja ikka teeme ära. Seal oli aga tegemist Liibanoni sõjaväebaasiga, mis asub mäe otsas ja seal pole vastavaid tingimusi ega tehnikat,“ ütleb Laura.

„Kohalikud elektrikud kartsid, et kogu asi lihtsalt plahvatab ja kolisime kontserdi sisse,“ räägib ta, et lõpuks tehti etteaste sõdurite kohvik-baaris. „See oli paras ettevõtmine. Meie helimees Johannes Lõhmus, kes on ka Eestis selles vallas number üks, pidi ikka jõhkralt vaeva nägema, et kõik juhtmed tööle saada,“ naerab Laura. „See oli tema jaoks paras MacGyveri töö.“

Kokkuvõttes läks Laura sõnul neil Liibanonis väga hästi. Temaga olid kaasas kitarrist Kusti Lemba, basskitarrist Silver Haugas, trummar Uku Kübar, meikar Krislin Lainelo ning videograafid Ruta Pakalne ja Israel Banuelos.

Anti kaks kontserti – sõjaväebaasis ja ka kohalikele koolilastele Ain Ebeli külas Püha Joosepi koolis. „Need lapsed polnud kunagi ühtegi live-esinemist näinud. Meie inimesele on see täiesti arusaamatu – oleme ju väikesest peale harjunud igal pool käima ja nägema, aga nende jaoks oli see täiesti esmakordne.“ Baasis esinemine oli Laura sõnul samuti väga äge. „Ega neil seal ju eriti meelelahutuse võimalust pole. Nad käivad patrullis, saavad vahepeal trenni teha, vahepeal ehk kohvikus lõõgastuda, kuid kuna internet on seal nagu on, siis mingit võimalust filme vaadata neil tegelikult pole,“ räägib ta.

Eesti poiste jaoks oli kodumaise muusika kuulamine ja eestlastega jutustamine ning mõtete vahetamine samuti lahe kogemus. „Paljud naised tervitasid kontserdi ajal Instagrami ja Facebooki vahendusel oma mehi ja oli väga lahe näha, et meestele see väga meeldis ja nad olid südamest liigutatud.“ Mehed – nii Eesti, Iiri kui ka Soome – sõdurid elasid muusikutele väga kaasa. „Kui lava ees olid Eesti poisid, kellel rokihing veel välja polnud tulnud, siis iirlased möllasid täiel rinnal.“ Laura paljastab, et enne, kui esinejad baasi tulevad, näidatakse meestele seal videoid ja tutvustatakse, kes esinema tuleb. „Lisaks minu lugudele tegime ka üldtuntud kavereid, mida nad kaasa laulsid. Hästi mõnus vastuvõtt oli.“

Lisaks kontsertidele käidi ka ümbrust uudistamas – külastati UNIFILi peakorterit ja Tüürose vanalinna, samuti sinisel joonel asuvat baasi. „Seal on Iisraelini 10 meetrit maad ja see on kogu temaatika kõige ohtlikum tsenter,“ teab Laura. „See piir on kehtestamata, kuid seal on püsti sinised tünnid, mis justkui määratlevad kahe riigi vahelise piiri. Kui keegi sealt üle astub, algab sõda.“ UNIFILi peakorter oli laulja sõnul aga lausa omaette linn, kus elab umbes 1000-1500 inimest, neil on omad kohvikud, restoranid ja muu.

Tüürose vanalinna külastus oli Laura sõnul heas mõttes veider. „Lisaks meie sõduritele olid ohutuse mõttes kaasas ka Iiri sõdurid ja LAF ehk Lebanese Armed Forces. Käisime turul ringi ja mehed ütlesid, et võime ringi vaadata, poodides käia ja šopata. Meestega poodlemine on üldse keeruline, aga kui sul on seljas kuulivest ja selja taga 20 sõjaväelast, siis pole väga sellist tunnet, et poodleks ringi,“ naerab Laura. „Nad ütlevad, et mine-mine, vaata ringi, meil aega on.“

Enne Liibanoni minekut tuli muusikutel allkirjastada leping, mis Laura sõnul oli üsna tüüpiline – kinnitad, et kui turvareeglid on ette öelnud ja sa neid eirad, vastutad ise oma elu eest.“ Ka kohapeal anti ülevaade, mida tohib ja mida mitte. „Esimesel päeval käisin hommikul duši all ja siis oli esimene briifing. Meil oli küll enne juttu olnud, et duši all käimise reegel on selline, et üle 30 või 60 sekundi seal olla ei tohi, aga mina lödistasin seal mõnuga 10 minutit. Kuna baas asub mäe otsas, siis tuuakse vett suurte veeautodega ja ei saa endale lubada, et kõik mõnulevad duši all.“ Lisaks pidi baasis olles teadma oma punkrinumbrit, kuhu sõjaolukorras varjuda. „Pidid ka teadma, kas ja millal kuulivest kaasa võtta. Kõik oli tarvis läbi rääkida, aga tõenäosus, et midagi juhtub, on väga väike.“

Hirmu Laura kordagi ei tundnud. „Autod, millega ringi sõitsime, olid igast suunast soomustatud ja kuulivest oli kogu aeg seljas. Ma pole üldse pabistaja. Olen ka harjunud reisima ja tegelikult ei tea kunagi, kus midagi juhtuda võib – kasvõi Eestis.“ Üks pisut veider seik oli Laura sõnul lennujaamast baasi sõites. „See oli kolmetunnine sõit ja tegime peatuse bensiinijaamas, kus polnud ühtegi inimest – ainult kolm kohalikku meest tegi laua taga suitsu. Üks meie inimene küsis, kas tohiks tualetti kasutada, nad lubasid. Mina siis tulin autost välja, kuulivest seljas ja siis nad vaatasid küll pika pilguga, et kuulivest ja püssidega mehed. Aga hirmutunnet ei olnud.“

Laurat on varem mitmel korral missioonidele esinema kutsutud, kuid graafik pole minekut võimaldanud. Nüüd on naine kindel, et läheks hea meelega tagasi, kus iganes missioonid toimuvad. „Loed küll lehti ja oled uudistega kursis, aga seal olles tekib asjale hoopis teine perspektiiv. Kohtusin ka Liibanoni aukonsuliga, kes ütles, et tunneb end Beiruti ümbruses kindlamalt, kui Euroopas. Need missioonid ongi ju selleks ette võetud, et meil Euroopas oleks ohutum. Nii pole ma varem mõelnud.“

Just kohapeal saabki Laura sõnul selgeks, et kaitseväelased ongi seal rahu tagamiseks ja sõja vastu võitlemiseks. „Tõesti – respekt neile naistele ja meestele, kes oma elu ja heaolu selle nimel ohverdavad, et meil hea oleks. Baasis on levi nii kehv, et telefonis räägid kogu aeg viitega ja pooli asju ei kuule. Niimoodi pool aastat pere juurest ära olemine paneb suhted ikka päris rängalt proovile. Äge, et seda kõike inimeste heaolu nimel tehakse.“