Naabrinaise pidevatest kaebustest tüdinud ehitusmees viskas kättemaksuks maja pihta kaks süütepudelit – üks neist lendas läbi akna peretütre tuppa.
Paar päeva pärast viimaseid jõulupühi ärkas Nõmmel elav 37aastane üksikema Tiina* keset ööd tütre karjumise ja suitsuanduri sireeni peale ning ruttas olukorda uurima. Tema tollal 16aastane tütar Gerli seisis voodi peal ja näitas näpuga kardina taga lõõmavat leeki. Neiu nuttis ja karjus: “Näe, põleb!”
Tiina arvas kõigepealt, et tulekahju võis alguse saada elektrilisest jõuluküünlast, kuid tütre kinnitusel lülitas ta selle ööseks välja. Ema jooksis kööki ja tõi sealt tuleteki ning asus leeke summutama. Alles siis märkas ta laual lebavat õllepudelit – Gerli kinnitas emale, et see pole tema oma. Järgmisel hetkel veeres pudel põrandale ja leek lahvatas laeni. Teisel pool tuld, toaukse juures seisnud tütre pidžaamapüksid süttisid ning ta pistis läbi maja jooksu, karjudes: "Ma põlen! Ma põlen!"
Seda kõike õpetati omal ajal nii nõukogude ajal tsiviiilkaitses. aga samuti hiljem, ohutustehnika väljaõppe ajal, kui ma keemiakombinaati tööle asusin. Ning velgi hiljem kui ma autokoolis õppisin.