üle oma varju ei hüppa, seda teadis ta väga hästi, kuid kahjuks on ka teisi olendeid, kes arvavad, et nad on tagad, inimene saab targaks siis, kui ta saab aru,et ta loll on ja alles siis hakkab õppima, seega tarku inimesi ei ole olemas jne,
Kui suur on suur? Kas nii suur näitleja, et ei mahu enam kuhugi ära või on jäänud veel üks või mõni muu koht ka mõne teise suure jaoks. Kui palju suuri näitlejaid Eesti pind välja kannataks ning kui palju on palju suuri, et enam Eesti suuri näitlejaid üldse välja ei kannataks.... et siis oleks ja jääks üksnes pisikesed, tibatillikused.... kuni tagant tulevad jälle suurteks tehtaks ja endistest suurtest saaks tiba-tiba tillukused....sest suuri ja väikseid vajavad vaid elavad iseendi jaoks, mitte aga need, kes on juba sealpool?
Ühe sõnaga - ebamaine inimene. Inimestel ongi loomuomane kalduvus glofitseerida inimest pärast tema surma. Glorifitseerimine käib nii, et enamus endisest reaalsusest kaotatakse, see asendatatakse soovitava ehk võlts minevikureaalsusega, so selle reaalsusega, mida kunagi pole olemas olnud. Kuid eriti hulluks lähevad asjad siis, kui sellist glorifikatsiooni tehtaks ärilistel kaalutlustel - siis pole valel ei otsa ega äärt! (siis lähtutaks põhimõttest: mida enam on vale absurdne, seda usutavamaks see kordamise abil saab).
Siis pidi olema Üksküla vaimselt väga avar inimene. Solvumine on enesekeskne ja pisike suurus. Kuni inimene ei mõista, et kõik, mis on minu sees, on minu oma ja väljaspool mind teiste oma (solvamised on solvajate probleem), siis ta solvubki ja teeb igast sääsest elevandi.
Põhimõtteliselt nõus. Me ise anname inimestele võimu enda üle - mida rohkemate inimeste arvamus meile korda läheb, seda suurem on haiget saamise võimalus. Samas nii, et mitte kellelgi ei ole meile nii suurt tähendust, et nad ei saaks meile haiget teha, on ka kuidagi kurb.
KOMMENTAARID (16)