LAVAL SÄRAMAS: Aarne Üksküla Vassili Bazarovina etenduses „Isad ja pojad“, mis esietendus 2002. aastal.Foto: Priit Grepp
Jaanus Kulli 30. oktoober 2018 00:02
„Kui käsi värisema hakkab, ei tohi kirurg enam silmaoperatsiooni teha. Minu aeg on läbi. Seljataga on 45 hooaega ja aitab küll,“ tunnistas Aarne Üksküla seitse aastat tagasi Õhtulehele, et tema lavaaeg saab ümber. Näitleja eluring sai ümber aasta ja üks päev tagasi. Sündis ta aga 21. septembril. Nagu ka Tiia Kriisa, kellele Üksküla oli Pärnu Endlas kolleegiks kümme aastat ning kelle lavapartnerlust meenutab kahtlemata ennekõike Adolf Šapiro „Kes kardab Virginia Woolfi?“ Pärnu Draamateatris.

„Kui käsi värisema hakkab, ei tohi kirurg enam silmaoperatsiooni teha. Minu aeg on läbi. Seljataga on 45 hooaega ja aitab küll,“ tunnistas Aarne Üksküla seitse aastat tagasi Õhtulehele, et tema lavaaeg saab ümber. Näitleja eluring sai ümber aasta ja üks päev tagasi. Sündis ta aga 21. septembril. Nagu ka Tiia Kriisa, kellele Üksküla oli Pärnu Endlas kolleegiks kümme aastat ning kelle lavapartnerlust meenutab kahtlemata ennekõike Adolf Šapiro „Kes kardab Virginia Woolfi?“ Pärnu Draamateatris. 

Tiia, kes lavastuses kehastas Honey'd, ütleb, et ei teagi, kas see oli hea või halb, aga nad ei saanud peaaegu kunagi Ükskülaga Pärnu perioodil endi sünnipäevi omaette pidada. „Ikka olime kas ringreisil, oli prooviperiood või olid etendused – ikka pidasime sünnipäevi koos. Olime siis alati ninapidi koos nagu paarisrakend. Ja ka ajaleht alati kuulutas meie sünnipäevi. Üks oli natuke aastate poolest eespool, teine tagapool, aga ikka ühel lehejupil koos. Ent sel aastal ei olnud seda märki. Sel aastal oleks üks veerg olnud nagu täiesti tühi. Tühi oli see! Ja oligi kõik. See oli mulle lausa füüsiliselt tajutav,“ tunnistab Tiia murtud häälega.

Edasi lugemiseks: