Hedvig HansonFoto: Erakogu
Inimesed
29. oktoober 2018, 18:13

Hedvig Hanson tegi Viljandi järvele ringi peale, üksi ja pimeduses (15)

5. – 11. novembrini toimuv Viimsi Happy Jazz Festival jõuab sel aastal ka Laidoneri Mõisa Viimsis, kus festivalinädala viimase esinejana saab kuulata Hedvig Hansoni sumedat häält koos eesti auhinnatud noorkitarristi Kalle Pilliga kavas „Hetk“. Nende muusikas on segunenud jazzi, popi ja rhytm&bluesi mõjud. Looduse keskel elava Hedvigi hääles kostub nii soojalt emalikke kui naiselikult sensuaalselt kõlasid.

Hedvig, koostöö Kallega on sul kestnud tegelikul alles viimased paar aastat. Oled öelnud, et tema musitseerimise viis äratas sinus mingi uue energia?

Jah, nii see oli. Ma olen teda nüüd kiitnud ka igal pool ja ma teen seda meelsasti, sest noored vajavad ka tunnustamist. Väga palju on häid mängijaid. Ma olen väga valiv, pean väga tunnetama ja tajuma, et inimene saab aru, mida mina muusikas kuulda tahan. Kallega on meil üsna sarnane muusikaline maitse. Tema lood meeldivad mulle väga. See oligi valikul määrav, mitte see, et ta on noor ja kena. Noored inimesed on ikka kenad ja neil on energiat. Ka minu ansamblis on kõik noored ja andekad inimesed. Nähtavasti on see konkurents nii tugev ja maailm lahti, et nad lihtsalt peavad väga palju harjutama. Kalle puhul mulle meeldib see, et ta on maitsekas ja et tal on tõesti kenad meloodilised lood.

Ise oled jazzimaailmas juba 20 aastat või isegi veidi rohkem?

Oleneb, kust mõõtma hakata. Ma olen esinenud avalikult 18. eluaastast. Jazzi hakkasin laulma 22-aastaselt, kui Basic Concept kutsus mind koos endaga salvestama. Mulle oli jazz üsna võõras, alguses raske, aga huvitav. Selles mõttes jah, 20 aastat tõesti.

Hedvig Hanson ja Kalle Pill Foto: Erakogu

Seda sa juba ütlesid, et meie jazzimaailmas on palju noori ja andekaid muusikuid.  Kuidas jazzimuusikal teie hinnangul Eestis täna läheb?

See, mis välja paistab on ju väga särav, väikese Eesti kohta ikkagi väga hea! Meil on ju selline festival nagu Jazzkaar, mis on tegelikult kogu aeg pildis - aastaringselt. Jazzkaar esitleb Eesti muusikuid ning on vägagi noorte muusikute poolt ja toetaja. Ma arvan, et see on noortele ülioluline. Kohtab ka ju sellist mõtlemist, et vanad on tegijad, sest neil on kogemused. Tõesti kogemust on neil küll, aga midagi ei ole öelda - tänapäeval mängivad noored vaat et paremini kui vanemad.

Neil ei ole jah kogemust ja võib olla, et neil ei ole veel sellist sügavust, nagu vanematel, aga mänguoskus ja esteetika on väga hästi arenenud. Seda enam, et tänapäeva noored saavad nüüd välismaal ka õppida. Tolleaegsed ehk siis meie vanakooli jazzmuusikud õppisid nii öelda põlve otsas. Mina olen just see selline vahepealne. Siis alles hakati välismaal käima. Mul jäigi see jazzikool välismaal käimata. Olen ise juurde õppinud.

Viimsi Happy Jazz Festivalil esined kavaga, millel nimeks “Hetk”. Kas see on pandud Pille-Rite Rei loo järgi?

Jah, muidugi. Kontserdi nimi tulenebki tavaliselt mõne pala nimest. See lugu on paljudele väga meeldinud. „Hetk“ iseenesest on lihtsalt hea pealkiri  ja seda pala me esitame. Võtke või nii - see võib olla nii pala pealkiri, kui ka see hetk, mil me seda esitame ja see jääb nii, nagu sellel hetkel on… Me tulime Kallega just Stockholm Jazz festivalilt. Seal saime samuti kinnitust, et see lugu “Hetk” on väga eriline ning meeldib publikule väga.

Milline oli näiteks sinu kõige õnnelikum hetk sellel aastal?

Kui muusikaliselt öelda, siis on kindlasti minu õnnehetked koos ansambliga. Me salvestasime ju plaadi “Talvine soojus”. Need kontserdid on olnud alati väga kosutavad. Ma pean ütlema, et ka Kallega on olnud alati väga meeldiv koos duot teha. Minu õnnelikud hetked ongi tihtipeale seotud just muusika ja loodusega - kas mõni õnnestunud kontsert või siis hoopis mõni matk looduses.

Viimane matk oli 23. oktoobril, kui ma otsustasin, et teen Viljandi järvele ringi peale. See on 12 kilomeetrit. Tundsin, et oh, et ma tahan nüüd seda teha! Startisin õhtul kell viis. Olid ilusad vaated ja imeline taevas! Lõpetasin pimedas metsas, mis oli omamoodi väga lahe kogemus. Kokku tuli 16 561 sammu. Eks ma vahepeal jooksin ka, et pimedusest rutem välja saada. Vaat selline eriline kogemus! Üksi ka veel. Aga väga lahe on ennast ületada ja tulla mugavustsoonist välja. See on natuke sümboolne ka.

Kas leidsid inspiratsiooniallika ka mõneks uueks looks?

Mul tuleb looduses üldjuhul häid mõtteid, sellepärast seal käingi. Vahepeal on nii, et ei tea täpselt mingile probleemile lahendust või ei oska otsustada. Siis jalutad, kuni selle vastuse kätte saad. See lihtsalt jõuab sinuni ja toimib alati. Nii lähen ma ka mingeid vastuseid tihtipeale ise otsima.

Mis palasid on Viimsi Happy Jazzil veel kindlasti peale “Hetke”?

Eks me teeme peamiselt nii minu kui Kalle palasid ja keskendume originaalloomingule.