Poja kaotanud naisele pakuti „personaalset tuhastamist”: mind tehti täiesti lolliks! (6)

Viimati sai Steven vanglast välja 16. juunil ning täpselt kuu aja pärast, ema sünnipäeval poiss suri. Kõhedust tekitab seik, et sünnipäevale eelnenud õhtul pani Tiina poja sõbrale tarokaarte, mis jäid ööseks aiamajakese lauale. „Hommikul ärkasin ja läksin aeda, Steven tuli minu taga. Vaatasin, et kõik kaardid on maha kukkunud ja laua peal oli surmakaart. Steven ütles, et kui õudne, kas keegi sureb täna ära.”

Mõned tunnid hiljem läksid sünnipäevalised aiamajakesse ning kaart oli endiselt laual. Täpselt sel hetkel, kui kaarti hakati laualt võtma, kukkus Steven kokku. „Ta võttis käega kaelast kinni ja kukkus. Hakkasin karjuma, et kutsuge kiirabi. Ma ei uskunud, et ta sureb,” meenutab ema pisarsilmil. „Terve aja hoidis Steveni õde poisi käest kinni ning küsis, kas ta sureb. Steven hakkas hingama, tegi silmad lahti ja ütles jah,” lisab ema. Kiirabi viis poisi haiglasse, kust saabusid juba samal õhtul uudised, et Steven on surnud.

Noormehe surnukeha viidi Tartus asuvasse Biomeedikumi, kuhu ema sellele järele läks. Mees, kes Tiinale poja surnukeha tõi, on ühtlasi ka haigla juures tegutseva Lõuna-Eesti matusebüroo müügimees. „Ta küsis, kas soovin personaalset tuhastamist ning küsisin, mida see tähendab. Ta selgitas, et nende töötaja on juures, veendumaks, et tegu on kindlasti minu pojaga. Küsisin, kas neid pannakse siis muidu mitmekesi põletusahju ning mees vastas, et ei hakka sellest rääkima. Ta lisas, et nemad ei teegi Tartuga koostööd, vaid saadavad mu poja Tallinnasse, sest personaalne tuhastamine toimub seal,” räägib Tiina protseduurist, mis on tavalisest tuhastamisest kallim ning mille ta ka valis.

Unenäost koorus inetu lugu

„Ühel ööl nägi mu tütar und, et on Võrus mingisuguses hirmsas kohas, kus põrand oli must nagu süsi. Tema juurde tuli Steven, kes ütles: „Liisu, lähme siit kohast ära, jumal tänatud, et ma selle üle elasin”.” Tiina võttis seepeale välja poja dokumendid, millest avastas, et ta tuhastatigi just Võru krematooriumis, mis kuulub firmale Võru Matusetalitus. Viimasele kuulub ka Biomeedikumi ruumides tegutsev Lõuna-Eesti matusebüroo.

Steveni õde helistas seepeale Võru krematooriumisse, kust talle kinnitati, et tema vend tuhastati just seal. Pärast seda helistas neiu Biomeedikumi ning küsis, miks neile öeldi, et Steven tuhastatakse personaalselt Tallinnas. „Seepeale öeldi talle, et nemad üldse Tallinnaga koostööd ei teegi. Mind tehti täiesti lolliks,” lausub Tiina nuttes.

Võru matusetalituse ja krematooriumi juhataja Andrus Rattasepp selgitab, et Tiinal oli kahtlus, kas nad saavad tagasi ikkagi oma poja tuha. „Tiina ütles, et Tartu kohta on linnalegende ning kas ta saab ikka oma poja tuha. Ma ütlesin, et ei vastuta teiste krematooriumite eest. Ma ei ole näinud, kuidas nende tuhastamine toimub, kuidas nemad krematsiooni läbi viivad.” Ka jutt, et krematooriumites tuhastatakse korraga rohkem kui üks surnu, ei vasta tõele – Eestis lihtsalt pole nii suuri ahjusid, kuhu üle ühe surnukeha sisse mahuks.

Tartu krematooriumi ja matusebüroo juhataja Andres Tõnissoo tõdeb, et on mõningaid märke, mis viitavad nende suunas öeldud halvustava suunaga lausetele. „Kõige markantsem on lugu, kus inimene tuleb meie majja urni järele ja meie oma andmebaasist sellist lahkunut ei leia. Seega peab ta olema veidi desinformeeritud, kuhu lahkunu tuhastamisele läheb. Kui öeldakse, et surnukeha tuhastatakse Tartu krematooriumis, aga viiakse siiski kuhugi mujale – Eestis on krematooriume veel – on see tegelikult ju valetamine.”

Jääb mulje, et kuna ollakse Võrus, peab halvasti olema

Hingerahu saamiseks läheb Tiina koos „Kuuuurija” meeskonna ja Rattasepaga Võru krematooriumisse. Mees kummutab esimese kuulujutu kohe: krematooriumi juures paiknev korsten kuulub AS Lõuna-Eesti Katlamajale, mis annab kõrvalasuvale haiglale sooja. Tihti arvatakse, et korstnast tuleb surnukehade põletamise tagajärjel tekkivat suitsu. Suure korstna juures asuvad ka garaažid, mis kuuluvad peamiselt haiglale ning osa krematooriumile.

Seest on krematoorium puhas, avar ja kenasti sisustatud, mis oli Tiinale suureks, kuid positiivseks üllatuseks. „Jäi mulje, et Võru katlamajas visatakse surnukeha alasti ahju. See näris ja oli vastik,” saab Tiina hingerahus koju minna. Naine vabandas oma eksiarvamuste pärast ka krematooriumi juhatajate ees. „Jääbki mulje, et kuna oleme Võrus, siis peab halvasti olema,” sõnab Võru krematooriumi teine juhataja Ott Reimets. Saatejuht Katrin Lust arvab, et just sel põhjusel ei tahtnud ka Andrus Tiinale Võrus tuhastamisest rääkida, sest naine poleks seda lihtsalt lubanud.