BAARI-MADISE BLOGI | Öövalvuri saamatuse tõttu hukkus hotelli tulekahjus 367 inimest (16)

Ega omanik ei näinud ka just kõige asjalikum välja. Punane, päevi näinud jope, lotakad dressid ja varba otsas sussid. Isegi püksilukku polnud korralikult jõudnud kinni tõmmata. Parukas oli kah veidi viltu. 

05.17 jõudsime tuppa, kus oli kaks peaaegu alasti ja mitte just kõige  
apetiitsemas pesus asiaadist turisti, kes olid surmani ehmunud. Selgus, et riisisilmad olid kasutanud oma fööni liiga intensiivselt jumal teab mille jaoks ja seda loomulikult otse anduri all. Noomisime külalisi nagu pahandust teinud koolilapsi. Lõpuks vabandused ette ja taha ning paanika oli sellega lõppenud. Tagasi võileiva ja turvalise Youtube`i manu. Tänasin taevaisa, et trall oli seks ööks  lõppenud, Kahjuks ma eksksin. Tsirkus sellega alles algas.

05.22 hakkaid saabuma murelikud hotelli külastajad, kes olid ikka veel paanikas tulekahjualarmist ja keda oli unustatud teavitamata edasistest toimingutest. Sooviti teada, kas võib magama minna või tuleb oma väärisesemetega hotellist tänavale kolida. Olin surmani väsinud.  

05.25 oli olukord lõplikult kontrolli all. Oht oli möödas. Hotelli omanik otsustas, et inimeste und pole mõtet rohkem segada ja turvateadet, väljuhääldi abil ohu lõpust, pole vaja välja saata. Uni kestku neil edasi, kes nagunii norskasid alarmist hoolimata. Paanikat pole.

05.30 saabus ikka veel paanikas inimesi hädabikottidega hotelli infolauda. Ikkagi oldi veel mures kuuldud alarmi pärast, ega teatud kuidas edasi käituda. No olid inimestel alles totrad padjanäod ees. Ja issand, milliseid ööriideid inimesed kasutavad, minesta või ära! Alarmi algusest on möödas oma 18 minutit.

05.32 tuli kõne ma ei tea, kui mitmendast toast juba, sest inimesed elasid ikka veel teadmatuses, kas oht on möödas või mitte. Paistis, et omanik oli vastu võtnud vale otsuse. Vahtisime teineteisele otsa nagu lambad ja kehitasime vaid õlgu. Kui nii edasi läheb, on vartsi kõik 367 külastajat pidžaamades infolauas paanikat külvamas. 

05.33 lülitati alarm uuesti sisse. Seda selleks, et teavitada, et olukord on kontrolli all ja oht möödas. Kõik mingu magama. Jabur. Kurk mu võisaial oli kuivanud ja tee oli külm. Olin sunnitud tagasi kööki minema ja kõike otsast alustama. 

05.37 helistas kohalik tuletõrje dispetšer, et uurida olukorra tõsidust.  
Rahustasin vanamehe maha ja panin toru hargile. Laske palun ometigi puhata ja mängida! Just sain ka uue tassi kuuma teed valmis.

05.38 helistas dispetšer uuesti ning küsis pahuralt, miks ei teavitatud kohalikku päästemeeskonda ekstreemsest olukorrast. Neile jõudis alarm just kohale ning mehed olid juba tunkedes ning autos stardipauku ootamas. Ma siis vabandasin, et juukseföön suudeti ise välja lülitada ning esimese ülesandena tegeleti inimeste maha rahustamisega, mitte päästeametisse helistamisega. Dispetšer luges mulle sõnad peale. Noomis, et jätsin kõige tähtsamad inimesed hädaolukorrast teavitamata ning pidas maha pikka loengu, kuidas järgmine kord analoogses olukorras käituda. 

05.45 olin kätte saanud põhjaliku tuleohutuse koolituse. Olen töötanud ja maganud öövalvurina sellesamusel tööpostil üle aasta ja kuni siiani pole omanikel olnud mingit huvi oma koolitustega nii sügavuti minna, ausalt. Ma sain kiire koolituse küll esimesel tööpäeval, aga need teadmised haihtusid kiiremini, kui peeruhais.

05.50 oli rahu majas. Inimesed läksid tagasi tubadesse. Mõni oli ikka veel šokis ja vahtis mulle mureliku näoga otsa.  Ootasid vist pitsi konjakit maja kulul.  Keegi viga ei saanud. Ainuke, mis kannatasid kogu selle jama lõppedes, olid mu vaesed kõike näinud silmad, mis pidid nägema inimeste äärmiselt maitsetut ööriietust. Ei oleks osanud arvata, et selliseid riideid üldse peale sõda enam tehaksegi. 

Kokkuvõte. Minu teadmatus ja saamatus äärmiselt ohtlikus olukorras oleks võinud lõppeda väga hullult. Hea, et pääsesin vaid ehmatusega. Ma tegin sel ööl nii palju vigu, mida tegelikult ei oleks tohtinud juhtuda. Sellest ka veidi dramaatiline pealkiri mu seekordsele blogile.

Aga järgmisel päeval selgus veelgi hullem fakt. Päris karm tegelikkus niitis lausa jalust. Nimelt sama hotelli uues osas ei hakanud tuletõrjealarm öösel üldse tööle. Asja hakkasid uurima hotelli omanikud. Ma ei tea millega see lõppes, aga sellest ajast saati palun vanajumalat, et ei juhtuks enam taolisi paanikaolukordi, rääkimata päris õnnetustest, minu öövalve vahetuse ajal.

Uuel nädalal toimus hotellis tuleohutuskoolitus. Tegelikult on neid siin juba aastaid tehtud, aga seekord läksin sinna, kui esimesse klassi minev laps. Vaatasin neid tuttavaid klippe hoopis uue pilguga ja väga tähelepanelikult. Nüüd tean, kuidas tulekustuti avatakse. Õppisin sellega isegi väikeseid leeke kustutama. Tuupisin pähe ka iga alarmpunkti asukohad. Testülesandeid tegin nagu korralik koolijüts. Varasematel aastatel olime koolitusel lihtsalt määginud, kui kari eksinud lambaid.

Ohutus on peamine, eriti kui tuleb sadade inimeste eest vastutada. Nüüd olen  
eesrindlik öövalvur, kui majas peaks miskit juhtuma. Ma ei jäta enam kedagi hätta ja ei irvita ka inimeste ööriietuse üle. Iga abivaja on minu prioriteet number üks.

Olen varemgi igasuguseid koolitusi läbinud, aga kui vereloik põrandal või külastaja teadvustetult maas, siis käivitub tavaliselt minu sees mingi tobe  
paanikanupp ja ma kangestun. Mul pole hirmu aitamise ees, pigem on paaniline hirm valesti tegutseda. Paljud koolitajadki on kinnitanud, et inimeste põhimure kriisiolukorras on hirm miskit valesti teha. Täna oskan oma hirmudest üle olla ja inimesi aidata. See on äärmiselt oluline. See on minu töö ja ma ei taha lugeda lehtedest pealkirju "Öövalvuri saamatuse tõttu hukkus hotelli tulekahjus 367 inimest".