Noortesarja "Miks mitte?!" peaosas teeb näitlejadebüüdi Pirte Laura Lember.Foto: kaader seriaalist/ ERR
Tele
29. oktoober 2018, 20:30

ARVUSTUS | ETV uus noortsari “Miks mitte?!” on selle sügise uutest sarjadest ainukene, mida päriselt ka edasi vaadata tahaks! (1)

ETV eetrisse jõudis “Padjaklubi” tegijate, ehk režissööri Ergo Kulla ja Martin Alguse koostööst sündinud uus noortesari “Miks mitte?!”. Pean tunnistama, et sel sügisel debüüdi teinud uutest sarjadest on see ainukene, mille esimese osa nägemise järgselt tekkis päriselt ka huvi seda vabatahtlikult edasi vaadata!

Saades teada, et sarja teeb Kassikuld OÜ, ehk duo Ergo Kuld ja Martin Algus, eeldasin muidugi, et see saab olema midagi “Padjaklubi” sarnast. Mitte, et “Padjaklubil” midagi viga oleks, aga minu jaoks ei ole selles seriaalis midagi väärtuslikku, mida vaadata: ei selle pildikeel, teema, muusika, süžee, ei kõneta mind ega kutsu seda vaatama. Pärast “Miks mitte?!” esimese episoodi nägemist olin ma aga täiesti löödud ning üllatus oli suur.

Kõigepealt pean kiitma sarja tegijaid peaossa valitud Pirte Laura Lemberi valimise eest. Kuigi ta varasemalt suurtes tele- või teatriprojektides osalenud ei ole, oli neiu oma rollis väga veenev ning loomulik. Ergo Kulla sõnul õhkub Lemberist filmilikkust ning ma pean nõustuma, tema olek ekraanil on väga ehe.

Veelgi rohkem üllatas mind aga seriaalis nähtu professionaalne pilt ja pildikeel. See on üle pika aja üks silmale meeldivamaid, mida mina kodumaistes telesarjades näinud olen, võiks öelda, et see on isegi veidi läänelik, olenemata sellest, et mujal maailmas tehakse telesarju kümnetes, kui mitte isegi sadades kordades suuremate rahadega. Oli näha, et atmosfääri loomisele olid seriaali tegijad mõelnud, kuid sellega ei oldud üle pingutatud, mis näiteks juhtus “Meriväljas”, kus põhirõhk oli läinud müstilise ja õudu tekitava olustiku loomisele, kuid mille tõttu ülejäänud tähtsad osad kannatasid. Kõnealuses seriaalis nähtud plaanide ja kaadrite vaheldumine, värvid, kõik see nägi tõepoolest meisterlik välja. Lisaks pildikeelele meeldis mulle muidugi ka kasutatud muusika. Kuna filmi süžee järgi soovib peategelane Anna saada kuulsaks räppariks, oli seriaalis kasutatud kodumaised räpilugusid, mis ühelt poolt mõjusid värske ja meeldivana ning teiselt poolt loogilisena ning seriaali sisuga kokku sobivana.

Selles seriaalis puudus ka see kohati piinlikust ja kohatust tekitav ülepingutatus, mida näiteks mõningate komöödiasarjade puhul sageli tähele panen (ehk siis see “tordiga näkku” naljade tegemise tasemele jäämine). Üsnagi tõsistesse teemadesse, nagu koolikiusamine, vananemine ja tööprobleemid, oldi meeleolu mõnusamaks tegema pandud Lauri Nebel, kes noorusliku ja krutskeid täis vanaisana seriaali meeleolu helgemaks tegi ja tempot rahulikumaks muutis. Esimeses osas mulle Nebeli naljatlemine pigem meeldis ning häirivaks see ei muutunud, kuid loodan, et järgmistes episoodides tema karakteri lapsemeelne vigurdamine põhisüžeed liialt segama ei hakka. 

Lisaks peaosale pean kiitma ka ülejäänud näitlejate valikut: esiteks, on mul väga hea meel, et selles seriaalis said võimaluse teha eesti vaadatuima telekanali ekraanil oma debüütrolli paljud noored. Nii peaosas kui kõrvalosades jäid mulle meeldivalt silma mõnedki noored, kes tulevikus loodetavasti publikule muudes projektideski tuttavamaks saavad. Hästi olid rolidesse valitud ka pereisa mänginud Indrek Taalmaa (sest tema olekust ja välimusest õhkub juba meokunstnikule omaseid jooni) ning pereema Maarja Jakobson (kes väga hästi muretsevat ja pragmaatilist rolli suudab mängida). 

Tähelepanu ei saa jätta pööramata ka Ergo Kulla elukaaslasele Grete Kleinile, kes telepublikule vaid “Padjaklubi” Laurana tuntud on. Kuigi Klein mängib seriaalis kõrvalosa, on tegu siiski naise teise suurema telerolliga. Kleini sõnul nägid nad palju vaeva sellega, et tema kehastatud Rebekka Laurast erinema saada. Kuigi esimeses osas Klein väga palju eetriaega ei saanud, ei tekkinud mul siiski tunnet tema ekraanile saabudes, et oh, mis see “Padjaklubi”-Laura siin ometi teeb? Mina usun, et Kleinis on tegelikult rohkemat, kui lihtsalt “blondi rumala tibi” mängimiseks vaja on. Ootan huviga tema järgmiseid rolle. 

Ka seriaali sõnum on väga aktuaalne ja vajalik. Koolikiusamist pidin mina isegi koolis käies tundma ning seetõttu sooviksin, et mitte keegi ei peaks sellist asja noorena läbi elama. Loodan, et seda sarja vaatavad nii noored, kes koolis samade probleemidega peavad igapäevaselt kokku puutuma, et mõista, et nad ei ole oma probleemidega üksi, kui lapsevanemad, kes ehk saavad parema kujutluspildi sellest, mis tegelikult noorte omavahelistes suhetes toimub. Koolikiusamise kõrval on seriaalis ju teinegi tähtis sõnum: see, et oma unistuste poole pürgimist ei tohi kunagi pooleli jätta. Lisaks peategelasele Annale, kelle suurim soov on räppariks saada, annab suurepärase õppetunni just keskealistele inimestele Anna isa Martin, kes eduka firmajuhi kohalt ühel päeval lahkuda otsustab, et kätte võtta oma nooruspõlve unistus moeloojaks olemisest. Loodan, et see annab mõtteainet ka teistele täiskasvanutele, et olenemata vanusest, ei ole mitte kunagi hilja oma elus hakata tegema midagi sellist, mille järgi süda tegelikult ihkab. 

Seega, “Miks mitte?!”, mis on välja reklaamitud kui noortesari, sobib minu hinnangul vaatamiseks praktiliselt kõigile. Ka räpp on viimasel ajal (pärast nublut) sajaga teemas, yo, niiet plusspunktid Martin Algusele ka selle eest, et ta tabas ära, et just räpiskeene Eestis praegu nii noorte kui vanade seas pead on tõstmas. Soovitan sellele sarjale võimaluse anda, sest tõesti tundub, et tegu on väga õnnestunud projektiga.