Marilyn KerroFoto: Laura Strandberg/Nipiraamat
Eesti uudised
26. oktoober 2018, 11:03

Marilyn Kerro vastus kadunud Markkuse emale: mina isiklikult vanematega kohtunud ei ole (153)

Võrus 2015. aastal kadunuks jäänud Markkus Ansbergi ema kirjutas sotsiaalmeedias, et on abi otsinud mitmelt selgeltnägijalt - nende hulgas meie kuulsimalt nõialt Marilyn Kerrolt -, kuid pidanud neis kõigis pettuma. Kerrol on asjast aga teine versioon.

"On palju inimesi kes soovitavad ühendust vôtta nn selgeltnägijatega.Ma kinnitan teile ,et oleme võtnud ühendust ja palunud abi peaaegu kõigilt selgeltnägijatelt nii Eestist,Venemaalt (Aleksander Šeps, Viktoria Raidos, Merilin Kerro, Ilona Kaldre +Eesti selgeltnägijate tuleproovis osalenutega ja vôitjatega ja veel vast umbes 30 nn kaardimoori, pendeldaja jne). Kinnitan et nad kôik on öelnud erinevaid asju (alates tapmisest, õnnetusest, enesetapust, uppumisest, jne)," kirjutas Marika Ossimova Facebooki grupis "Markkus Ansberg kadunud".

Kerro vastab sel teemal oma Facebooki lehel: "Sellel ajal kui noormees kadus, olin ma parasjagu oma eluga Moskvas. On suur vahe, kas antakse omapoolne kommentaar asjale või tegeletakse otsimisega kohapeal personaalselt. Viisin end kiirelt kurssi läbi õe ning jagasin oma hinnangu ja oma nägemuse Markkuse vanematega samuti läbi oma õe. Mina teiega isiklikult kohtunud pole head vanemad. Mure on mõistetav ja suur, kuid kordan veelkord. Probleemidega oleks tulnud tegeleda juba varasemas eas. Mitme tuhande km kauguselt andsin oma arvamuse asjale mida tunnetan. Minust on see jäänud aastasse 2015. Rohkem ma ei anna sellele kommentaari. Inimesed ei kao, inimesed lähevad. Kes mõistab seda, mõistab elu."

Postituse all vastas Kerrole ka Markkuse ema: "Ja ka minu kommentaar on selline, et ma sain teie õe kontaktid. Me olime temaga palju kordi ühenduses ja ma palusin, et saaks teiega isiklikult kohtuda jne. Mulle öeldi, et teil on palju tegemist ja peate puhkama. Jah, te andsite läbi minu täditütre arvutis infot ühe korra. See oli ju väga üldine. Siis ma loobusin, et kui nii, siis nii. Siis te tulite Eestisse ja ma palusin jälle õde, et äkki saaks kas või 5 minutiks kohtuda. Ta lubas vaadata. Siis helistasin korduvalt, et äkki... Ei võetud enam telefoni vastugi. Viimasel õhtul, kui te veel Eestis olite, proovisin veel ühe korra ja siis teie õde ütles, et te puhkate ja tulite just seminarilt. Äkki homme, aga ärge helistage, vaid me helistame ise. Ma jäingi seda kõnet ootama. Siis loobusin ja rohkem ma teid tülitanud ei ole. Ja nagu jälle mõistujutt... varasemas eas. Ta oli väga tubli ja korralik poiss ja meie peres oli kõik kõige paremas korras. Ja kuhu neil kõigil inimestel minna on siin väikses Eestis. See ei ole vihakõne, vaid minu selgitus olukorrale."

"Mina valin siiski, kuidas ja millal ma kohtun personaalselt," vastas Marilyn Marikale, mille peale viimane sõnas: "Ma sain sellest juba aru. Ega siis ju polegi mõtet abi paluda, kui ei ole soovi aidata (aga palun ärge siis tehke ennast kõikvõimsaks). Loomulikult te ei ole kohustatud aitama (proovida aidata)."