Foto: Outnow.ch
Film
25. oktoober 2018, 11:58

ARVUSTUS | „Halloween“ ehk Mitu korda peab üht ja sama meest maha lööma!

John Carpenteri poolt sünnitatud filmiseeria William Shatneri maskiga varustatud tummast külmaverelisest sarimõrtsukast Michael Myersist on iga-aastaselt halloweeni-aegsetel õudukaõhtutel au sees. Tänavu ei pea vanu osi uuesti üle vaatama, sest kinosaalid vallutatakse vanade tuttavate nägude poolt. Jah, Michael Myers on jälle tagasi ning seda juba (üheteist)kümnendat korda. Või teist, kui kõnealust filmi uskuda.

Hoiatan teid kohe ette ära – enne, kui me asume kõnealuse filmi sisu ja muid elemente lahkama, räägime pisut numbritest. Nimelt on 2018. aasta „Halloween“ otsene järg Carpenteri 1978. aasta linateosele, mis on ühtlasi ka sarja alguspunktiks. Kandis see nime, noh, „Halloween“. 1981. aastal tehti esimesele osale nüüdseks esimene järg, „Halloween II“. 2000ndate alguseks oli kogu seeria (nagu paljud teised legendaarsed õudussarjad enne ja/või hiljem ja/või paralleelselt) jaburuste tõttu mutta tambitud, mistõttu proovis 2007. aastal sarja taaskäivitamisega õnne Rob Zombie.

Tema esimene film sai nimeks, noh, „Halloween“. Kaks aastat hiljem väntas Zombie oma versioonile järjeosa – jah, arvasite õigesti, „Halloween II“. Ühesõnaga, kuhu ma jõuda tahtsin on see, et enne tänast hetke eksisteeris tervelt kaks paari samanimelisi filme SAMAS SEERIAS! 2018. aasta ekraniseering – lubage ma meenutan, mis on (uus) otsene järg kõige esimesele filmile – EI OLEKS pidanud kandma sedasama nime, lisaks oleks keeruline seda ka (JÄLLEGI) „Halloween II“ nimetada. SEEGA, miks mitte anda sellele alapealkiri? Midagi, mis seda vähegi nimekaimudest eristaks. Jah, ma tean, et filmitegijate eesmärk on võimalikult palju rahvast kinno meelitada ja oma järjeosa olemusele mitteviitaval pealkirjal on selles suur roll, aga ikkagi!

Uuh, hakkas kergem.

Igatahes. „Halloween“ keskendub esimeses osas noorukese lapsehoidja rollis olnud Laurie Strode’i elule ja tegemistele 40 aastat peale tolle saatusliku õhtu juhtumisi, mil enda elu kaotas tervelt 5(!) inimest. Olgugi, et tegu on võigaste roimadega, tekib siin kohe kergemat sorti dissonants. Kuna film kirjutab korstnasse kõik 1978. aasta linateosele järgnenud šedöövrid (mis tähendab, et fantastiline kaklus Busta Rhymesiga jäi olemata), lahutatakse Michael Myersi hingelt kõik need kümned ja kümned aastate jooksul kustutatud eluküünlad. Viis mõrva on muidugi viis mõrva, ent uues filmis kõlama jäänud kommentaarid („Ta on koletis! Pange see *asi* luku taha!“) ei oma niivõrd palju kaalu, kui nende kõrvale asetada (umbes-täpselt) 94 elutut keha. Kaal läheb uppi!

Igatahes.

Michael Myers on aastaid vaimuhaiglas kükitanud, teda külastavad podcasterid aga äratavad temas tapahimu, mis päädib muidugi sellega, et – üllatus, üllatus – Mihkel teeb ühel hetkel vehkat, varastab mingi tüübi tunked, haarab lähima külmrelva ning asub (peaaegu) valimatult erinevaid inimesi looja karja saatma. Laurie Strode on samal ajal mehe vältimatuks tagasitulekuks ettevalmistusi teinud, jäädes selle tulemusena ilma oma lähedastest. Ja sellega võibki vist kogu süžeele, vähemalt olulisemale osale joone alla tõmmata. Muu on klassikalistele slasher-õudkatele omane: noored, alkohol, jobud keskkoolipoisid, välkuv tiss, ohtralt verd ning momendid, kus inimesed liiguvad aeglaselt ilmselge ohuallika suunas. On naljakaid momente, on kurbi momente ning on „jeesus, kui loll saab üks inimene olla?!?!“ momente.

Visuaalselt on tegemist ääretult kauni filmiga, seda nii siis, kui Michael paljaste kätega inimeste koljudest tumepunast sõstramoosi välja pressib ning ka hetkedel, mil tapatööd kõrvale lükatakse ning keskendutakse näiteks inimeste omavahelisele suhtlemisele ning pinge kruvimisele. Ilusate kaadrite nimel on nii mõnelgi korral ohvriks toodud tegelaste loogiline mõtlemisvõime ning päris tihti leidsin ennast kätega ekraani suunas vehkimast ja seejärel peast haaramast: „No kes teeb nii? Ei ole võimalik!“

Ja ometigi oli minu arust tegemist ühe päris mõnusa õudusfilmiga. Nende kohatisele rumalusele vaatamata suutsin ma tegelastele kaasa elada, pinget kruviti päris hoogsalt, kõrvadesse jõudis seesama geniaalne viisijupp, mis inimeste kuulmekanalitesse 40 halloweeni järjest tunginud on ning Laurie Strode’i ja Michael Myersi taaskordne taaskohtumine sai väärika punkti… Olgugi, et nad tegid seda juba filmis „Halloween II“. Ja „Halloween H20: 20 Years Later“, mis oli otsene järg eelmainitule ja mis nullis ära seeria kolmanda, neljanda, viienda ja kuuenda osa.

Jeesus, kui lollid õudukad ikka on...