Selgeltnägija Vatsla vanapagan Heino Mart: tervenemise esimene samm on aktsepteerida iseenda kurjust, räigust ja pattu (12)

Heino tunnistab, et on saates osaledes tohutult arenenud. “Kuna ma olen enda arendamisega päris põhjalikult tegelenud, oskan ma nüüd enda tundeid ja intuitsiooni jälgida. Ma hakkasin pärast igat katset, sõltumata sellest, kas see läks hästi või halvasti, analüüsima, mida ma tegelikult tundsin katse ajal,” räägib ta.

Selgeltnägemine on intuitsiooni kasutamine ning ego ja loogika vaigstamine

Uurides Heinolt, kuidas täpsemalt tal selgeltnägemise või tajumise protsess käib, näitab ta kõigepealt oma uhket rekvisiiti: sarve, mille küljes on ka üks kristall. “Selle sarve lugu on selline, et see pärineb minu enda tapetult kitselt, see sarv kannab minu veresüüd, seega on selles esindatud nii kurjuse kui headuse pool. Ma kasutan seda sarve nii, et ma ühelt poolt võtan energiat sellega ja teiselt poolt, kui inimesi tervendan, fokusseerin sellega enda energiat,” selgitab ta.

Heino sõnul käib selgeltnägemise juures põhiprotsess siiski tema peas ning ta nimetab seda protsessi intuitsiooni kasutamiseks. “See sarv on lihtsalt nagu lauljal mikrofon, on hea, kui midagi on käes, eksole,” naerab ta. “Sellised rekvisiidid on head, need võimendavad enda alateadvuse usku ja väljendust. Õhkkonna loomine on hästi oluline, selgeltnägemine ja tervendamine, eriti tervendamine, on tegelikult platseebo-efekti käivitamine, kui teaduslikult rääkida.”

Heino sõnul on organism väga tugev isetervendaja ning ühe tugeva nõia tunneb ära selle järgi, kui ta suudab tekitada inimeses usu, et inimene saab terveks. “Siis inimene saabki terveks. Ma olen veendunud, et kui ma oleksin nii võimas tervendaja, et ma paneksin inimese uskuma, et tema ärakukkunud jalg kasvab otsa tagasi, siis see nii ka juhtub, sest psüühika on tegelikult tohutult võimas,” väidab ta.

Selgeltnägemise juures püüab Heino jälgida oma esmast intuitsiooni, mida ta tuleproovis eriti kasutama on õppinud. “Igapäevaelus on ego ja loogikat palju rohkem. Kõige raskem ongi see, kuidas oma ego kõrvale jätta, kuidas kätte saada see puhas intuitsioon, kus ei mõtle mitte mina, vaid nagu mina seda nimetan, jumal mõtleb minu eest. See mõte, mis tuleb minust sõltumatult, kuidas ma ära taban selle enne, kui ego sekkub oma loogikaga. Sellepärast, et ego hakkab kohe kahtlustama, et äkki ikka ei ole niimoodi, mõtleme ikka loogiliselt, kas see on tõene. Ma läksin mitme katsega saates metsa, sest ei usaldanud esimest intuitsiooni. Pärast ma sain aru, et minu sees oli see vastus tegelikult olemas, aga ma hakkasin üle mõtlema,” tõdeb ta. 

Heino sõnul on kõigis see esmane intuitsioon olemas, kuid meie ego on nii silmipimestavalt suur, et me lihtsalt ei suuda seda intuitsooni kasutada. 

Aitab inimesi, tuues välja nende sees peituva kurjuse ja räpasuse

Heino pakub oma kodutalus hingeabi ka teistele. “Vatslas kutsutakse mind vanapaganaks, ma elan seal metsa sees ja mul on seal oma hiis ja altar seal hiies, kus ma viin läbi rituaale, näiteks saunarituaale, hinge puhastamiseks,” ütleb ta.

Meetodi, mille abil ta oma patsiente aitab, nimetab ta haavatud tervendaja meetodiks, milles üheduvad Heino psühholoogiharidus ning selgeltnägemise võime. “See tähendab seda, et iseenda kurjus, patusus ja räpasus tuleb väja tuua võimalikult julgelt, otsa vaadata kõigele, mis sul sees on. Siis sellega vaigistatakse ego maha, mis muidu nii suur ja tähtis on,” selgitab ta. 

Heino on õppinud lisaks Tartu Ülikooli psühholoogiateaduskonnale ka kolm aastat psühhoanalüütilist teraapiat, mis on mehe sõnul väga palju intuitsiooniga seotud. “Ma kasutan selgeltnägemist selleks, et väga kiiresti inimesele ära öelda, millised arhetüübid tema elu nässu keeravad, miks ta nende all kannatab. Nendest vabanemine on hoopis teine küsimus. Ma võin kümne minutilise vestluse pealt ette lugeda inimesele kogu tema elu, miks tal on nii halvasti, nagu tal on. Enamasti on need olukorrad väga tavapärased. Ma võtan intuitsiooni appi ja mõistan neid seoseid. Ma töötan põhiliselt inimesega rääkides, aga ka kehaenergiatega otse, sedasama sarve kasutades. Peale Mangi ei tohi küll tšakratest rääkida, aga põhimõtteliselt, on tšakrate tasakaal ikkagi oluline,” räägib ta. 

Kui inimene Heino juurde tervendamisse tuleb, näitab ta kõigepealt inimesele omaenda kurjust ja koledust. “Ma muidugi hoiatan ette ka, et ma seda teen. Aga kui inimene seda julgeb näha ja saab sellega hakkama, siis ta julgeb hakata ka iseenda sisse nägema. See ongi see haavatud tervendaja meetod. Ma toon enda haavad nähtavale. 100% alati satub minu juurde inimene, kelle haavad on sümmeetrias minu omadega. Minu haav tervendab tema haava tegelikult, see on alati niimoodi, elus ka. See on see peegelpildi printsiip.”

Kuna Heino on kümnete aastate jooksul väga hästi õppinud tundma enda haavasid ja kurjust, näitab ta tema juurde abi otsima tulnud inimesele neid peegelpildis. “Mida katkisem, räpasem, patusem ja kurjem inimene on seest, seda rohkem tulevad ka minu need pooled mulle teadvusse. Ja ma saan need talle välja näidata, alati teraapias ma olen inimestele öelnud, et räägime võimalikult räigete sõnadega kõigest, ei ole vaja hellitada. Tuleb öelda nii, nagu tuleb, kui inimene tahab öelda m*nn, siis tulebki nii öelda,” arvab ta. 

Heino sõnul on enamus inimese hingetraumasid pärit ikkagi lapsepõlvest ning suhetest ema ja isaga. “Näiteks hüpnoosiga saab ära käia seal kohas, kus trauma tekkis. Kuid sellest ei piisa, asju peab ikkagi põhjalikult läbi rääkima. Kõige tähtsam on see, et saaks kellegi ees olla see häbiväärne ja põlastusväärne sina, keda sa tegelikult maailma eest varjad,” tõdeb ta. 

“Minu suurim murrang oli see, kui mul oli üks klient, kelle ees ma tõesti lasin kogu oma räpasuse ja perverssuse välja. Tegime seda niiöelda rollimängudena läbi. See oli selline asi, et mul oli tõesti endal piinlik seda teha. Aga ta võttis selle vastu, sest see oli ka tema maailm. Ja tulemus oligi see, et mõlemal toimus murranguline vabanemine, et „oh, mind on vastu võetud siia maailma. Et mulle on öeldud, et sa oled õige mees, sa võid elada.””

“Läksin igal õhtul magama palvega, et ma homme ei ärkaks.”

Kuid jõudmine punkti, kus Heino praegu on, on tal aega võtnud praktiliselt kogu tema elu. Ta tunnistab, et ta oli raskes depressioonis tema elu 35 esimest eluaastat. “Ma põhimõtteliselt läksin igal õhtul magama palvega, et ma homme enam ei ärkaks. Paar enesetapukatset jäävad ka mu minevikku, esimene oli kuuendas klassis,” tunnistab ta. 

Heino arvates sai tema psüühika viga juba sündides. “Mul on väga huvitav sünnimuster, ma hakkasin hästi kiiresti sündima ja täpselt siis, kui ma olin sünnikanalis, jäi emal süda seisma. Sünnitegevus peatati muidugi, õnneks ema saadi uuesti käima ja temaga on kõik korras, siiamaani elab, mul on täiesti fantastiline ema ja perekond. Aga kuna sünnitegevus enam ei käivitunud, tõmmati mind tangidega välja. Niiet ma jäingi tegelikult siinse ja sealpoolsuse vahele, mind ei viidud neli päeva ema juurde sööma ka, seetõttu mul puudub oma emaga energeetiline side, see, kust inimene tegelikult saab oma olemasolemise väe,” räägib ta.

Psüühilise sünnitrauma tõttu möödus kogu Heino elu nii, et ta küll elas perfektses perekonnas, aga kogu tema tundemaailm sarnanes justkui orvu tundemaailmale, lapsele, kes hüljati sünnitusmajas. “Ma olen hiljem väga palju töötanud lastekodulastega ja ma saavutan nendega väga hea kontakti, sest ma tunnen kohe ära selle tunde. Kuigi mind tegelikult ei hüljatud, olen ma elanud kahte elu korraga: täiuslik paradiis läbi silmade, kuid täielik põrgu hinges. Ja see annab kahelt poolt korraga nägemise võime.”

Kuid see ei olnud Heino elus ainukene löök. 20 aastat tagasi poos tema poeg ennast üles. “See oli ka tegelikult ülalräägitu tagajärg. Ma olin ise samasugune. Teatud mõttes mu poeg täitis mu enda unistuse,” tunnistab ta. Traagilised elusündmused said Kadri Kõusaare poolt talletatud ka filmi “Magnus”, mille peaosas Heino ise mängis.

“Ma ei tundnud tegelikult erilist leina, kui poeg suri. „Manguse“ filmis, mille Kõusaarega tegime, on see lugu põhimõtteliselt päris ehedalt lahti kirjutatud. Ma sain aru, et see on midagi väga ebanormaalset, ei saa olla niimoodi, et ma vaatan nutvat ema, poja ema ja poja laipa ning mõtlen: „Nojah…läks siis läks.",“ sõnab ta.

“Aga pärast seda ma mõtlesin, et mida ma siis teen, kas lõpetan ka enda elu, mida ma siin enam venitan. Poiss sai hakkama, ma nüüd ei saa siis. Teine võimalus oli hakata vastutama ja välja ronima sellest august,” meenutab ta.

Näeb nüüd armastust enda ümber iga päev

Heino hakkas poja surma tagajärjel tegelema enda tervendamisega, esmasena hakkas ta taaslooma emakontakti, millest ta terve oma elu oli puudust oli tundnud. Seetõttu pidi ta endale tunnistama seda kurjust, maailma vihkamist ja hirmu, mis ta sees on. “See teekond ei ole 100% siiani lõppenud. 20 aastat olen ma end otsinud. Hakkasin vaatama iseenda kurjust. Ma olin selline isa, kes viis oma poja enesetapuni, ma sain oma kalkusest aru siis,” tõdeb ta. 

Oma sees oleva kurjuse leppimise kaudu sai ta aru, et oma pattu tuleb armastada ja aksepteerida. “Kuigi Piibel ütleb, et armasta patust, aga vihka oma pattu, siis minu arust ei tohi pattu vihata, sest patt oled sa ise. Kui pattu vihata, saab see väge juurde. See ongi patt sellepärast, et seda osa endast vihatakse ja see teeb inimese kurjaks. Kui ma nüüd pöördun patu poole armastusega, hakkab see leebuma,” selgitab Heino.

Sellise mõtteviisiga näeb Heino, kuidas maailm teda tegelikult armastab ning nüüd ta kogebki enda ümber ainult armastust. “See kõik on selletõttu, et ma olen võtnud patu omaks. Minu silmis tähendab see seda, et ma olen Jumalale oma patud üles tunnistanud ja seeläbi need andeks saanud. Ma olen hakanud armastust nägema. Tänasel päeval ongi nii, et ma teen silmad lahti ja näengi ainult armastust enda ümber. Ma käin nagu armastuse mullis,” naerab ta.

20 aastase praktika tulemusena oskab Heino aidata ka oma patsientidel selleni jõuda. “Minu praktika on seda näidanud, et ma suudan inimesi aidata selleni poole aasta kuni aastaga. See ei ole nii, et ma teen, klõks ja valmis. Psüühika on sama inertne nagu keha. Kui tahad, et sul kasvaks muskel, siis ükskõik kui hea treener ei saa sulle seda anda ühe päevaga, treenima peab. Muidugi saab ka kiiremini midagi muuta, aga kiirete asjadega kipub olema nii, et kiirelt tulnud, kiirelt läinud.”