Režissöör Peeter Rebane: „„Tulilinnu“ geimängufilmiks sildistamine on äärmiselt tobe!“ (26)

Musta kõrvaga Elli, kel esimese hooga oli täita vaid statistikese roll, pressis end muretult näitlejaks ja võitis endale esimesed kuulsusesekundid. Stseen koeraga saab üles võetud.

Tõtt öelda näeb valge Elli sama efektne välja kui nimiosaline 1977. aastal esilinastunud Nõukogude Liidu menufilmis „Valge Bim Mustkõrv“. Selle vahega, et Elli pole peen inglise setter nagu too Bim Mustkõrv, vaid tavaline krants. Aastaarv aga, seesama 1977, on „Tulilinnu“ puhul tähtis. Traagilise armastusloo sündmuste jada rullub lahti 1977. aastal Nõukogude armee õhuväebaasis Haapsalus.

Tõsi, lõviosa võtteist tehakse hoopis Ida-Virumaal. „Põhjuseks on autentsus, kuna otsime taga 1977. aasta Nõukogude Liitu ehk siis okupeeritud Eestit,“ põhjendab Peeter, et Eesti kirdeosas on toonast olustikku lihtsalt kõige rohkem säilinud. Kohalike kurvastuseks, filmimeeste rõõmuks. „Eks ühe õnnetus on teise õnn. Meie õnneks on Eestimaal veel kohti, kus infrastruktuur on täiesti masendavas seisus.“

Meeskond on sel filmil suur. Erakordselt suur. „Kokku on meid ligi 60 inimest,“ poetab Peeter, et ehkki võttepatsil on tõeline inimsumm, pole see veel kaugeltki kõik. Osa filmirahvast müttab samal ajal Kohtla-Nõmme rahvamajas, kus päeva teises pooles võetakse üles õhuväebaasi siseruumides toimuvaid stseene.

Vaevalt kaks lauset poetanud Peeter on hetkega tuisanud sündmuste keerisesse. Sergey-Romani-koera pargistseenis osaleva lillemutikese liivakarva jakk on ilmselgelt liiga edev. „Asi on selles, et ta müüb lilli selleks, et ära elada, aga ta on riides, nagu oleks Stockmannis ostlemas käinud,“ seletab Peeter kostümeerijaile. Nood vaatavad nõutult vanaproua jakki ja asuvad head riiet vanutama. Ikka kulunumaks ja kulunumaks.

„Ja sall on ka liiga eredavärviline, peaks koledama otsima,“ mõtiskleb Peeter. Nüüd on tema kord nõutu pilk esiotsa oma sallile ja seejärel üle filmirahva heita. „Mul endal on ka liiga ilus sall... Kellel on koledat salli? Ma mõtlen sellist halli või musta? On vaja sellist halli salli, kellel on?“

Lõpuks saab vanaproua tõepoolest piisavalt inetu salli ümber kaela ning peab populaarteadusliku loengu teemal „Kuidas kanti salle 1970. aastatel“. Kõik saavad kröömikese targemaks. Hädapasun hakkab siiski vilet andma. „Nüüd ei paista mu ordenid enam välja!“ on vanaproua murelik, kuid jääb hüüdjaks hääleks kõrbes. Peeter seirab kulunuma väljanägemisega lillemüüjat ning särab: „Nüüd hakkab looma! Eks pärast tule see jakk keemilisse puhastusse saata!“

Käimas on kolmkeelne filmitegu

Neljateistkümnes võttepäev neljakümne seitsmest on täies hoos. Ning võttepauside aegu üsnagi häälekas. Eesti-, inglis- ja venekeelsed vestlusvoorud ja hõiked on „Tulilinnu“ võtteplatsil tavaline asi. „Põhiline on inglise keel, aga jah, vene ning eesti keel kõlavad ka,“ sõnab Peeter. „Kõik keeled kõlavad kogu aeg läbisegi.“ 

Mõni ime – peaosaliste kolmikugi moodustavad britt Tom Prior, ukrainlane Oleg Zagorodnii ja venelanna Diana Pozharskaya. Kõnelemata sellest, et filmi produtsent on lätlanna Brigita Rozenbrieka – sama daam, kes oli Eurovisioni lauluvõistluse peaprodutsent Riias aastal 2003. „Aga näe, ühtegi läti näitlejat pole ses filmis,“ ohkab Brigita võltstraagiliselt, et ei suutnud produtsendina kuidagiviisi režissööri oma rahvuskaaslaste värbamiseks mõjutada. „Filmi tegelaste seas on küll lätlasest ohvitser, aga see on erakordselt vastik tüüp! Küsisin, miks peab just lätlane nii vastik olema, aga Peeter ei võtnud mind kuulda!“ Peeter võtab Brigita mure üle muiata: „Brigita protestis küll, aga see paha tegelane lihtsalt pidi lätlane olema, midagi ei ole teha!“

Kui pargivõte pärast kümneid duubleid otsa saab, pakitakse tehnika välgukiirusel kokku ning äsja dekoratsiooniks kehastunud park näeb välja nagu tavaline sügisene park. Pigem igavapoolne kui ülemäära põnev. 

Rekvisiitor Franka Vakkum kärutab minema Eesti Draamateatrist laenuks saadud hirmkoledalt rohelise lapsevankri, mis on nõukaaegset kraami täis laotud. Teiste seas on ka hulk omaaegseid sigaretipakke, mille seast leiab tänapäevase tõelise kallisvara – Inglismaalt tellitud nikotiinivabad sigaretid. 

„Need on Margus Pranglile, tema tegelane peab suitsetama. Aga mõtle – üks pakk maksab 20 naela,“ sõnab Franka, kes filmi rekvisiitide üle kullipilgul valvet peab. Muide, nii mõnigi „Tulilinnu“ originaalrekvisiit on pärit ETV menusarja „ENSV“ laost, kuhu Franka on seriaali kunstnikuna aastate jooksul head ja paremat kogunud.

Meeletu tempo ja tihe ajagraafik

Kui Kohtla-Järve saab filmitegijaist rahu, siis Kohtla-Nõmme rahvamaja ümber ja sees käib kibe askeldamine. See pole enam rahvamaja, vaid lennuväe staap! Nõukogude lendurite univormides noorsandid peavad hoone ees mõtlikke suitsupause, majas askeldab kunstnik Kalju Kivi. Pikk punane vaip on õigesse paika veetud ja ajastutruud punalipud-propagandaplakatid õigesse paika sätitud. 

Erinevaid võttepaiku on Kalju sõnul 16 – ei liiga vähe, ei liiga palju. Kalju vaatab hoopis kella, et saaks juba Sompa suunas kihutada: tal on vaja järgmise päeva võtteks Nõukogude lennuki kokpit valmis ehitada. Ning hoida silma peal sajal muul detailil. Liiatigi tuleb tähelepanelik olla, et satelliitlinna Kohtla-Järve teedel mitte ära eksida. Korra on see juba juhtunud, kui ta ühest võttepaigast teise vuras. „Tempo on meeletu,“ tunnistab ta. „Ajagraafik on hästi tihe!“

„Pärnpuu! Pärnpuu! Kus on Pärnpuu?“ kostab üle kajava koridori proua hääl, kelle vastutada on statistid. Kõik on ühtemoodi sõdurimundrites ja mis salata, seetõttu kõik ka ühte nägu. Aga statist Pärnpuu on jumal teab kuhu kadunud. Pärast veerandtunnist hõiklemist ilmub noor kodanik Pärnpuu välja ning käsutatakse ühte punti nendega, kelle teha on stseenide ajal lipuvalve: „Teie seisate lipu juures, ei liigu!“ Noorukite suust kostab vaikne protestipirin: „Muud ei ole, kui ainult seisa!“ Sulnis vingatus kooleb sealsamas. Kellelgi pole sellest sooja ega külma, film tahab tegemist.

Selleks, et ehedat 1970.–80. aastate atmosfääri luua, näevad kostüümi-, dekoratsiooni- ja rekvisiidiinimesed kurja vaeva. „Ega neid õigeid asju olegi nii lihtne leida, kui arvatakse,“ tähendab Kalju. Peetergi möönab, et palju lihtsam oleks teha tänapäevast filmi, sest kõik, mis kaadrisse jääb, võib ka filmi jääda.

„Kui sa teed aga filmi 1977. aasta Haapsalu õhujõudude baasist, siis peab iga pisike detail sellesse ajastusse sobima  – nii autod, majad kui ka telefonipostid. See on suurim väljakutse ja minul on põnev. Ma ei tohi režissöörina toonasele ajale hinnangut anda, vaid püüan vaadata seda maailma tolleaegsete inimeste silmadega. Ka nõukogude aja inimesed elasid ja armastasid ning sellest see film ju räägibki. Ilma liigseid hinnanguid andmata.“

Film tugineb tõestisündinud loole, mis toimus 1970. aastate Nõukogude Eestis ning Peeter, kes seda lugedes nutma puhkes, tundis, et sellest peab saama film. „Seitse aastat olen sellega tööd teinud, viimased kolm ja pool aastat ikka väga tõsiselt,“ tunnistab ta. „Enne seda ootas see lugu oma õiget aega. See on südamlik ja ääretult traagiline lugu juhuslikust armastusest, sõpruse piiride ületamisest ja oma identiteedi leidmisest kinnises ühiskonnas. Selle loo rääkimiseks on õige aeg käes, sest universaalne inimõigus – armastada ja olla armastatud, peab kehtima igaühe jaoks. Tahan selle filmiga näidata, kuidas erinevat laadi lähedased inimsuhted on toiminud läbi ajaloo – isegi kõige repressiooniderohkematel aegadel ja kohtades, nagu selleks oli külma sõja aegne Nõukogude sõjavägi.“ 

Tõik, et „Tulilinnule“ kleebiti juba esimestel võttepäevadel külge silt „geimängufilm“, toob Peetri suunurka iroonilise muige: „See sildistamine on äärmiselt tobe, inimesed ei tea, millest nad räägivad! „Tulilind“ on lihtsalt inimlik draama.“

Mängufilmi „Tulilind“ võtteperiood peaks lõppema selle aasta 27. novembriks, esilinastus on 2020. aastal.

Tundeline armastusfilm „Tulilind"

Mängufilm „Tulilind“ jutustab traagilise armastusloo NSV Liidu õhuväebaasis Haapsalus. Filmi sündmused hargnevad 1977. aastal NSV Liidu õhuväes, kus kolme peategelase vahel põimub ohtlik armukolmnurk. Sõpruse ja keelatud armastuse piire kompavad keerulise iseloomuga ajateenija Sergey, tema sõbratar Luisa, kes on baasiülema sekretär, ning sarmikas noor piloot Roman. Samal ajal, kui Sergey peab silmitsi seisma oma minevikuga, satub ohtu nii Romani karjäär kui ka Luisa perekond. Kõik kolm riskivad oma vabaduse ning eluga, sest nõukogude režiim ja uurimisorganid on halastamatud.

Filmis teeb kaasa rahvusvaheline seltskond tõusvaid talente eesotsas Tom Priori („The Theory of Everything“, „Kingsman: The Secret Service“) Oleg Zagorodnii („The Choice“, „Dzhamayka“) ja Diana Pozharskayaga („The Unknown Soldier“, „Hotel Eleon“). Kaasa teevad ka Eesti näitlejad: Margus Prangel, Kaspar Velberg, Rasmus Kaljujärv, Luule Komissarov, Markus Luik, Ester Kuntu, Carmen Mikiver jt.

Võttepaikadena kasutatakse ajalooliselt märgilisi kohti Tallinnas, Pärnus ja Ida-Virumaal.

„Tulilind“ on Harvardi ja Lõuna-California ülikooli lõpetanud Peeter Rebase esimene täispikk mängufilm. Tõsielusündmustel põhinev linateos on kirjutatud koos peaosatäitja Tom Prioriga ning selle produtsent on Brigita Rozenbrika („Defenders of Riga“, „Archangel“). Filmi tootja on Peeter Rebase ja Adam Brummondi asutatud The Factory ja Londoni produktsioonifirma No Reservations Entertainment. Mängufilmi tootmist Eestis toetab ka Eesti Filmi Sihtasutus rahvusvahelistele projektidele mõeldud toetusmeetme kaudu.