ARVUSTUS | „Haunting of the Hill House“ on kõige malbem õudukas, mida eales nähtud

Ja see pole veel kõik! Nimelt pidavat kummitustest ja muust üleloomulikust pajatav õudusseriaal niivõrd hirmuäratav olema, et inimesed kukuvad seda vaadates kokku, lasevad püksi ja tühjendavad sunniviisiliselt enda maoõõnsusi. Olgem ausad, suure õudukate fännina olid mu lootused igatahes kõrgel! 10 episoodi hiljem olid mu püksid jätkuvalt kuivad, seedimisprotsess kulges viperusteta ning momendid, mil ehmatusest võpatasin, sain kokku lugeda vaid ühe käe sõrmedel (ja sõrmi jäi veel ülegi).

Õnneks pole oodatust keskpärasem õuduselement liiga suureks komistuskiviks, see kaalutakse üle põneva süžee ning oskusliku inimdraamaga. Loo keskmes on Craine’ide perekond: isa Hugh, ema Olivia ning nende viis last Steven, Shirley, Theodora ning kaksikud Luke ja Eleanor. Hugh ja Olivia ametiks on vanade räämas majade ostmine, mille nad esmalt korda teevad ja seejärel suure kasumi eest maha müüvad. Seetõttu on perekond alati liikumises ning neil pole kodu, mis oleks alati ühes kohas. Hillide perekonna häärber peaks teoreetiliselt olema nende viimane suur projekt, peale mida soovitakse alaliselt püsima jääda. Ei pea kolm korda arvama, kas see neil õnnestub või mitte…

Hillide maja on nimelt klišeeline õudukaehitis, mis oleks justkui ehitatud muistsele indiaanlaste surnuaia krundile ning mille seinte vahel on sooritatud vähemalt 30 rituaalmõrva. Koridorid ja seinapraod on täidetud viirastustega, kellest mitmed heatahtlikud ning teised pisut kurjema loomuga. Kurjemad neist asuvad Craine’ide perekonnaliikmeid terroriseerima, mis päädib sellega, et öö varjus pakib Hugh oma lapsed kokku, paneb autole hääled sisse ning põgeneb nelja tuule poole. Paralleelselt on tegemist sarja avastseeniga.

Ajas hüpatakse päris korralikult ning mida aeg edasi, seda pöörasemaks teose narratiivi edasikandmise stiil muutub. Teatud aspektis meenutab „Haunting of the Hill House“ aastatetagust „Losti“, mis sarnaselt olevikust minevikku ja tagasi kargas ning iga episoodi ühele konkreetsele tegelasele pühendus. Nii ka siin – üks episood keskendub narkosõltuvuse käes vaevlevale Luke’ile, teine paranormaalsete nähtustest kirjutamise pealt raha teenivale (ent nendesse mitte uskuvale) Stevenile ja nii edasi.

Craine’i perekonna omavahelised düsfunktsionaalsed suhted on tegelikult need tugevad õlad, mille peale kogu sarja raske koorem on asetatud. Õnneks kestavad need vestihoidjad (ehk siis õlad, kes mu peenest analoogist läbi ei närinud) peaaegu kuni lõpuni välja ning kuigi siin-seal komistatakse, ei pudene koorem ise kunagi täielikult maha. Samas on suureks miinuseks, et kõik suuremad süžeepöörded ja/või sündmused on niivõrd kuratlikult etteaimatavad. Seega ei esine klišeed mitte ainult õuduselementides, vaid ka loo jutustamises, millest on kahju, sest tugev stsenaarium oleks veelgi tugevam, kui see suudaks vaatajat rohkem üllatada.

Milles „Haunting of the Hill House“ hiilgab, on selle visuaalne külg. Selle all saab kiita nii viise, mil erinevaid tegevusi vaatajatele edastatakse kui ka elemente, mis esialgu hoomamatuks pruugivad jääda. Esimene neist saavutatakse meeldejäävate kaameranurkade ja -tööga, teine aga seisneb asjaolus, et sarjaloojad on otsustanud mitmesse kaadrisse salajase kummituse poetada ning nende jahtimine muutub osaks vaatamisprotsessist ning kui päris aus olla, ajendab inimesi sarja ka teistkordselt läbi vaatama, sel korral juba täpsema pilguga stseene analüüsides.

„Haunting of the Hill House“ on viimaste nädalate jooksul tohututes kogustes kiidusõnu saanud. Osad positiivsed pajatused on täieõiguslikult välja teenitud, teised neist aga ilmselge liialdusena siia maailma sündinud. Fakt on see, et tegemist on hea ja kvaliteetse sarjaga, mille seltsis aega veeta. Õudukafännidel ei tasu sellele aga liigselt lootusi asetada, kananahka naljalt ei teki!