Inimesed

BAARI-MADISE BLOGI | Ravimatu ja surmaga silmitsi seisva draamakuninganna pihtimus (34)

Madis Räästas; Anu Saagim, 21. oktoober 2018, 09:26
Ma olen silmitsi kõigi hirmude summaga. Ei, see pole alasti naine või  automootor, mis vajab kokku panemist. See on hambaarst!

Ma värisen kui haavaleht juba siis, kui teade regulaarsest kontrollkäigust potsatab minu postkasti. Tean, kui sinna on minek, siis on surm silme ees. Olen paranoilselt juba ette kujutanud, et mu hammastes on seitse auku ja et lõualuu vajab vähemalt kolme juureravi, rääkimta miljonitesse ulatuvatest arvetest.  

Eestis sülitab lits ka odavama summa eest kurku, kui on siinse Norra hambaarsti teenustasu. Vahib suhu ja juba võib arvele kolm nulli taha kirjutada.

Samal teemal

Juba hommikul tõustes on tuju halb. Ja kui kükitan arstikabineti ukse taga, siis lähevad hirm ja kartus veelgi suuremaks. Kõrvus juba viliseb puuri peenike žisin, mis on trummikilesid lõhkumas. Suu on krampis nagu bulldogi lõug. Ja lisaks see silmipimestav valgus! Sellise prožektori all suudab ainult Beyonce  
rahulikuks jääda. Ila tilgub suust nagu pidalitõbisel ja orgasmi meenutavad  
ohked ning häälitsused pressivad igast keharakust välja. Käed kramplikult käepidemetes kinni. Jalad kangelt välja sirutatud. Hingamine seiskub. 

Püüan silmanurgast jälgida, millega arst tegeleb. Liigutab rahulikult oma vastikult steriilseid vidinaid. Seniks, kui ta ei  haara puuri on kõik hästi. Ta topib mulle suhu x-ray jaoks aparaate, mis on nii kohutavalt ebamugavad. Kogu see kamm ei meenuta enam mitte üks raas Instagrami photoshootingut.

Ja siis kuulen sügavat ohet. See saab tähendada ainult üht. PAANIKA! Et mul on hambad nagu sõelapõhi. Juba kalkuleerin oma väikeses ajus kuidas mul kõik puhkusereisid lähima poole aasta jooksul ära jäävad ja unistused kaunist garderoobi hankimisest takkapihta luhtuvad. Nutt  on kurgus. Oli mul vaja tulla. Ja siis saan ka vastuse, mis mulle  külmavärinad ihule toovad. Mul on vaja tarkusehammas välja tõmmata. Appi! 

Meenuvad verised õudused, mida pidin läbi elama Drammenis. Oh sa raisk! See tähendab ka üldjoontes pankrotti, sest see on siinmail väga kallis lõbu. Kuigi mul auke polnud ja hammastest tehti ainult pilte ja puhastati pisut hambakivi, siis arve oli 1500 noki. Selle papi eest saan ma Eestis teha kas või soovahetus operatsiooni.

Kohe hakkan plaane tegema, kuidas võimalikult lihtsamalt hakkama saada. Helistan klassiõele, kes on Eestis hambaarst. Ja saangi pakkumise, millest oleks lollus keelduda. 


Second step, kui olen tööl tagasi. Hotelli poolt tellitud tervisekontroll ees ootamas. Kuna mu öine töö on siin Norras nii kehale, kui ka vaimule väga kahjulik, siis pean vähemalt korra aastas laskma oma vaimset sobivust testida. 

Mina loomulikult kasutan juhust ja võtan oma ettenähtud tervisepäeva alati välja ja lähen tervisekontrolli. Ooteruumis kummitavad mind medõe öeldud  
ohud. Ei aita ka neetud haiglaseriaalide süžeede meenutamine, kus minnakse aevastusega haiglasse ja osa lõppedes ollakse surnud või mõlemast jalast ilma.

Juhtmed küljes, voodis pikali, vaatan kella ja mõtlen end ajas tagasi. Ma  
olen selles protseduuride ruumis nii palju aega veetnud. Sünnimärke käinud eemaldamas näiteks peale Tai reise. Neid ilmus kehale nii palju nagu seeni metsas peale vihma. Nahavähi hirm kripeldas.

Epilepsiat olen samuti testimas käinud. Ja korra iga poole aasta tagant tehtavad suguhaiguste ning HIV testid on juba ammu rutiin. Ma vaevu tean oma peikade nimesid ja veel vähem nende haiguslugusid. Alati on peadpööritav hirm testi tulemuse ees. Ma valmistun hullemaks ja kirjutan hüvastijätu kirju oma peas valmis sadu. Oma esimeses HIV paanikas ei suutnud ma isegi nädal aega pornot vaadata. Oh, ja need lugematud korrad, kui lihtsalt peale pidu ärkad juhtmed küljes ja küsid meedikult: "Mis siis juhtus!? Kuidas ma siia sattusin?"


Kuulmine ja nägemine korras. Käed ja jalad liiguvad, EKG näitas, et süda tiksub kindlas rütmis edasi. Mõistust ka justkui jagub, aga tarkust pole ollagi. Aga seda ma tean isegi. Tulen Karlssoni hüüatustega kabinetist  välja: "Ma olen ilus, väga tark ja parajalt paks mees oma parimates aastates. Hurraaa!” Kõik on korras, no nii üleüldiselt. Milline kergendus. Kurdan veel nägusale Dr.Viikingile, et aeg ajalt keha ikkagi valutab siit ja sealt. Vastuseks saan komplimendi, mis mind punastama paneb, nagu väikse tüdruku. Trenniga tulebki lihastesse valu, teatab ta leebelt. Kuigi mul pole just Ott Kiivikase keha, siis sellegipoolest tekitas arsti vastus väga mõnusa tunde.

Valu. Elu. Raha. Ilu. Just need on mu kliinikus käimise motod. Ja alati kui arsti juurest tulen, siis premeerin end kuhja magusaga. Hambad on korras, seega võib neid šokolaadiga lõhkuma hakata. Magus suhkur mõjub figuurile ka kiitvalt ning rasvased pirukad ajavad kolesterooli lakke. Terve, kui purikas. Kogu see ülemõtlemine on olnud mõttetu. Ja see hea tunne kestab täpselt nii kaua, kui vaja uuesti tagasi minna...

"Jälle algab kõik, algab uuesti,
kõik on jälle nii, nagu ennegi."

Oh, milline ravimatu dramaqueen ma olen!
Olge teie ka terved !

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee