loeb kõige rohkem luulet/
inimese kohta/
joob kõige rohkem viina/
ja armastab kõige rohkem autosid mootorrattaid/
motorollereid...“
Tsiteeritud luuletuse – pealkirjaga „Nääripuu“ – kirjutas poeet Nazim Hikmet 5. jaanuaril 1962. Ilmus eestikeelses kogumikus „See punane õun“ 1965, kaks aastat pärast Hikmeti surma.
Need read meenuvad kirjanik Leelo Tunglale, kui ta mõtiskleb küsimuse üle, miks eestlase koduraamatukogu on maailma mahukaim – nagu selgub hiljuti teadusajakirjas Social Science Research avaldatud artiklist.
Järgmisena meenub Tunglale nõukaaegne anekdoot. Kodanik näeb järjekorda. (See tähendab: mitte viiest inimesest koosnevat kassasaba, vaid poeuksest tänavale ulatuvat noore miitingu gabariitides kogunemist.)
„Mida siin antakse?“
„Balzaci.“
„Aa, kas see on laiem kui bemberg?“
Tungal tõlgib kohe nagu lapsele: „Sel küsijal ei olnud raamatukogu. Bemberg on kangas. Balzac sobis siis ka riidesordi nimeks.“
Sarjad tõid riiulid täis
Selle anekdoodiga monteerib Tungal tegelikult väga täpselt lahti eestlase koduraamatukogu tuuma.
Esiteks: nõukogude ajal ilmusid paljud raamatud sarjadena, millest omakorda paljusid sai ette tellida – ja kui see oli kord tellitud, osteti köited ka koju. (Sarjadest meenutagem siinkohal näiteks järgmisi: „Seiklusjutte maalt ja merelt“, „Mirabilia“, „XX sajandi raamat“, „Maailm ja mõnda“, loomulikult entsüklopeediad, kirjanike kogutud teosed, mõistagi „Loomingu raamatukogu“.)
Kui mõnigi sarjadest oli tellitud ja silm hoiti peal ka teistel uudistrükistel, kogunes paarikümne aastaga koju raamatuid ikka mitme jooksva riiulimeetri jagu – nagu oleks tõesti ostetud seina katteks bembergi.
Teiseks: nõukogude ajal oli raamat defitsiit – seda pidi tellima! –, ja kui miski on defitsiit, ju ta siis hea on.
Kolmandaks: kui raamatu(sarja) ostmiseks organiseerus järjekord, tähendab see, et raamatu soetamine oli taskukohane. Jah, oli aegu, mil raamat maksis veidi vähem, siis veidi rohkem, aga üldiselt sai viinapudeli hinna eest ikka mitu kõvaköitelist teost koju tassida.
Leelo Tungal mäletab täpselt, et tema lasteluuletuste valikkogu „Vana vahva lasteaed“ ilmus tiraažiga 40 000 ning hind oli 40 kopikat tükk. „Ja ta müüdi väga ruttu läbi!“
Neljandaks: nagu näitab anekdoodis esitatud rumalake, oli ka neid peresid, kus kirjandusest suurt ei peetud. Ehk siis: kas polnud raamatuid üldse või oli neid ikka kõvasti.
Eestlasele lihtsalt meeldib lugeda
Viienda seletuse – miks need koduraamatukogud ikka nii suured on – võtame loo alguses esitatud luuletusest: eestlasele tegelikult meeldis lugeda, ja meeldib siiani.
Kuuendaks. Miks ikkagi koduraamatukogud, laenutada saab ju ka? Sellele küsimusele pakub vastuse kirjandusteadlane Tiit Hennoste: „Koduraamatukogud on kogutud aastakümnete jooksul ja minu meelest ongi eestlased natuke kogujad.“ Oma sõnade kinnituseks deklameerib Hennoste: „Eestlane ei heida meelt, kirbusita korjab teelt!“ (Edasi läheb nii: „Selle hais ei hakka ninna, teinekord võib tarvis minna!“)
Seitsmendaks on Hennoste kindel, et ilukirjandus asendas nõukogude ajal paljuski poliitikat, mida igamees, ammugi ihaldatud kujul, teha ei saanud. Ning endine kirjandusminister ja jätkuvalt suur raamatusõber Mart Juur kiidab talle takka: „Raimond Kaugver asendas – lisaks sellele, et ta oli väga hea ja huvitav kirjanik – ju sageli ka ühiskonnaelust rääkivat ajakirjandust: tema raamatutes oli tihti igapäevaprobleeme, mida ajalehtedes ei saanud arutada.“
Kaheksandaks oli – ikka nõukogude ajal – rokenrolli ja tarbimist ja reisimist ja väljaskäimist tunduvalt vähem kui nüüd. Koguni telekast oli üsna vähe vaadata, ja internetti polnud sootuks. „Praegu ikka valitakse, mille peale kulutada, ja peab olema väga suur põhjus, kui inimene oma raha raamatule kulutab,“ resümeerib Juur.
Üheksandaks, nõukogude ajal – jah, see aeg on koduraamatukogude vundamendi alus – oli just kirjandus see, mille abil meenutati oma juuri ja kultuuri. Kirjandusteadlane Janika Kronberg valgustab: „Emakeelse algupärase ilukirjanduse kaudu säilis mingigi kirjaliku mälu raasuke ja keeletunnetus. Kas ja kuivõrd seda teadvustati, on iseasi. Aga ridade vahelt võis ikka midagi leida. Tõlgete abil säilis jälle kontakt muu maailmaga. Me olime ju ära lõigatud nii ajast, riigi ja rahvuse ajaloost kui ka suurest osast ruumist, mujal maailmas toimuvast.“
Kümnendaks: Hennoste hinnangul tundub olema eestlaste seas palju neid, kel on märkimisväärsed, tuhandeid köiteid koondavad koduraamatukogud. Eks need ole keskmise mõjutamisel kesksel kohal.
Paguluses oli iga eestikeelne raamat nagu tükike kodumaad
Kas sõjajärgselt näiteks Rootsis elanud väliseestlased olid rootslastega võrreldes suuremad raamatuostjad?
Janika Kronberg, ajakirja Looming peatoimetaja: „Eestikeelse kirjasõna ostmine ja lugemine paguluses oli oluline rahvuslik akt, iga raamat oli ju nagu tükike kaotatud kodumaad, nende lugemine aitas samamoodi hoida keelt ja kinnitada identiteeti.
Suuremate kirjastuste nagu Orto ja Eesti Kirjanike Kooperatiivi raamatute ostmine ja tellimine oli enesestmõistetav ja toimis suures osas eestlaste asukohamaadel Kanadast Austraaliani. Trükiarvu, mis populaarsemate kirjanike, nagu Gailit, Mälk või Viirlaid, puhul võis olla vahemikus 4000–5000, maksis kinni lugeja/ostja. Kuigi paguluses ilmunud raamatute nimetuste arv oli sõjajärgsetel kümnenditel suurem kui kodumaal, ei saa olukorda siiski võrrelda tänapäevaga.
Ma ei oska midagi öelda tavaliste rootslaste kohta. Aga mulle on meelde jäänud üks elamus. Kirjanik Arvo Mägi, kes oli saanud mu heaks sõbraks, kutsus kord mu kaasa jalutuskäigule ühte rootslaste kodusse, millel ta oli lubanud elanike äraolekul n-ö naabrivalve korras silma peal hoida, lilli kasta vms. Soliidsed raamatud või sarjad sobisid mööbliga ideaalselt, need olidki vastavalt valitud ja rivistatud!
Mägi ise polnud bibliofiil, raamatud tema kabineti riiulitel „suhtlesid“ omavahel, neid kasutati vastavalt vajadusele ja mõnikord leidsid nad ka uue tänuliku omaniku. Aga ilmselt täiuslikem ja korras hoitum kogu, mida olen näinud, oli Kalju Lepikul. Muidugi ei piirdunud see kogu kaugeltki üksnes (pagulas)eesti raamatutega.“
Raamatuist ümbritsetud noor käib keele ja arvudega osavamalt ringi
Austraalia riikliku ülikooli ja USAs asuva Nevada ülikooli uurijaid huvitas, kuidas mõjutab lapsepõlvekodus leiduvate raamatute hulk inimeste edasist elu. Uurimuses osalejad olid vanuses 25–65 ja pärit 31 riigist. Neilt küsiti, kui palju oli neil kodus raamatuid, kui nad olid 16.
Selgus, et nooruspõlveaegse koduraamatukogu suurus on otseses seoses hilisema kirja-, arvutus- ja IT-oskustega. Sealjuures ei oma tähtsust, kas inimesel on kõrgharidus või kui sageli ta täiskasvanuna kirjandust loeb. Erinevus on suurem vaesemates peredes kasvanuil. Põhiautori Joanna Sikora sõnul üllatas uurimisrühma enim just see, et suurem kokkupuude tekstidega aitab ka matemaatikas ja tehnoloogias paremini orienteeruda.
Iga riiki esindas valimis sadakond inimest. Kõige raamaturikkamatest kodudest olid pärit eestlased (keskmiselt 218 raamatut), kellest 35% kasvas kodus, kus oli vähemalt 350 raamatut. Edetabelis troonivadki Põhja- ja Ida-Euroopa maad. Viimasele kohale jäi Türgi (keskmiselt 27 raamatut). Kõigi riikide keskmiseks tuli 115 raamatut.
Väljavõte riikide pingereast, aluseks keskmine raamatute arv majapidamises:
Eesti – 218
Norra – 212
Rootsi – 210
Tšehhi – 204
Taani – 192
Venemaa – 154
Saksamaa – 151
Austraalia – 148
Ühendkuningriik – 143
Kanada – 125
Prantsusmaa – 117
Ameerika ühendriigid – 114
Iirimaa – 107
Jaapan – 102
Belgia – 95
Singapur – 52
Tšiili – 52
Türgi – 27
Allikas: ajakiri Social Science Research
Kommentaarid