raamatukogud, raamatupoed- väga häid ja palju raamatuid ilmub .TÄNUD KIRJUTAJATELE, KIRJASTAJATELE,TÕLKIJATELE ja toimetajatele. Ei kujuta elu ilma raamatuteta ette !!! Igaüks teeb oma valiku.
Raamatute hulk kodus ei tähenda seda,et neid ka loetakse.Tean paljusid kodusid kus on sadu häid raamatuid aga mida pererahvas kunagi lugenud ei ole.Kahjuks.
Yks korjab autosid,teine raha,kolmas naisi,neljas ajab vedelikku kõrisse,viies maratone,kuues kylastatud riike,seitsmes elatud aastaid,kaheksas erinevaid jooksutosse,yheksas medaleid,kymmnes memuaare elatud elust jne. ja jne.
Õige tähelepanek noorelt naiselt.Eestis elades oli mulgi täitsa palju raamatuid,nyyd on vaid spordiraamatuid osaliselt.Ei ytleks,et raamatud oleks väga kallid,kuid naine on siiski kallim.Raamatukogud on väärt koht nii siin kui seal.
Kui mind oleks sinna valimisse valitud, siis ma küll ei mäletaks, palju meil kunagi raamatuid kodus oli. Ja ka praegu ei oska ma seda täpselt öelda, sest raamatud asuvad mitmes kohas laiali. Huvitav on ka see, et selles nimekirjas polnud Lätit ega Leedut. Nii et mingi üldise ülevaate saame, aga selline täpsus on kaheldav. Ja selles osas ma pean nõustuma mõne eelkirjutajaga, et praegused noored loevad väga vähe.
raamatuid, rämpsu olen viinud taaskasutusse, ülejäänuist ei raatsi lahkuda, juurde ostan väga harva, luulet ei loe üldse v.a. klassikuid, needki ammuilma loetud, armastan raamatuid.
Kodune raamatukogu sisaldab umbes poolteist tuhat trükist, millest olen 99,99% läbi lugenud, mõningaid sarju lausa mitu korda (Seiklusjutte maalt ja merelt, Mirabilia ja muud põnevikud, Maailm ja mõnda, ajaloolised romaanid, kirjastus Kunsti välja antud raamatud kunstnikest ja veel mitmete menukirjanike teoseid). Neid raamatuid, mida ei õnnestunud osta, laenutasin raamatukogust. Vanasti lugesin praktiliselt iga päev mõnda raamatut, nüüd on kiired ajad ja netist võimalik väga paljut lugeda või audioraamatuid kuulata ning päris raamatud koguvad riiulis tolmu.
Vaatamata siin artiklis väljakirjutatud " põhjustele ", on Eestlaste kodudesse soetatud raamatukogude traditsioon Nõukaaegne igand. Nõukogude ajal oli keskmise Eestlase kodus paar tuhat raamatut. Nende lastel paarsada. Praegustel teismelistel ehk paar raamatut ja hea, kui aastas paar tükki juurde tekib.
Vaatasin, mul on Kindle Paperwhite lugeris e-raamatuid juba üle 250 ja kõik olen viimase nelja aasta jooksul ka läbi lugenud. Vahel on tööl tööd vähe ja seina vaatamise asemel olen e-lugerist raamatuid lugenud, et aeg kiiremini läheks.
Lugesin ka huvi pärast kokku, sain ümmarguselt 550 paberraamatut, mis kõik ka läbi loetud. Teist sama palju on ka e-raamatuid, mis kõik loetud. Nüüd avastasin enda jaoks e-laenutuse - ma lihtsalt ei saa lugemata olla :)
Kirutud vene ajal olid raamatud odavad ja kes vähegi tahtis see ostis endale koju sarjade viisi.Alles paar kuud tagasi viisin suure osa taaskasutusse ca 700-800 raamatut.Jätsin midagi ilukirjandusest,teatmeteosed ja erialased. Kui näed ajakirjades ja teles pilte lookas raamaturiiulitest,kus harilikult on suur segadus,et mitte öelda tohuvapohu siis tekib küsimus kui palju kordi üht ja sama ilukirjanduslikku teost need pildil olevad inimesed loevad ?
Ei osta juba mitu aastat enam raamatuid, sest lihtsalt ruumi pole. Juba entsüklopeediad võtavad üle meetri ruumi. Ja ega raamatuid ma ei loegi mitu korda, erandid vaid luuleraamatud.
Mul on ka kodus palju raamatuid. Mida enam ei loe, olen ära jaganud.Ma ei käinud veel kooliski kui juba lugesin. Olid need imeilusate piltidega lasteraamatud, Pöialliisi, Lumivalgeke, Hunt ja ... jne.
Poleks selle peale tulnudki, et raamatuid kodusisustuseks tellida või sellepärast, et defitsiit oli. Minu meelest on raamatud lugemiseks. Minu kodune raamatukogu on palju kordi suurem kui see keskmise eestlase oma, aga raamatukogudes käin harva. Eelistan osta koju endale need, mis mind huvitavad, näiteks erialane kirjandus, teatmeteosed, ilukirjandusest samuti need, mis mulle on muljet avaldanud jne. Ei saa loota raamatukogu peale, sinna tuleb ju tagasi viia, aga ma tahan neid ju korduvalt lugeda või kasvõi paari asja järele vaadata, siis on hea, kui on endal riiulilt võtta. Kui lehitseda ajakirju, milles on pildid kodudest, siis näeb üliharva kusagil mõnd raamaturiiulit ja need seal piltidel on enamikus ju noorte inimeste kodud. Nii et tulevikus kahaneb see keskmine raamatute arv kodudes vist olematuks. Eestlaste ilus käekiri ja kirjutamisoskus juba ongi peaaegu kadunud, ilmselt läheb ka lugemis- ja rääkimisoskus takkajärele, sest kust see eneseväljendus ikka tuleb, kui midagi ei loeta ja suhtlemiseks on vaid nutitelefon.
KOMMENTAARID (39)