Inimesed

Keemik ajas Nobeli auhinna loomisega marru nii oma pere kui ka Rootsi kuninga

Dünamiidi leiutaja Alfred Nobel tahtis surra heategijana (9)

Triin Tael, 20. oktoober 2018, 00:01
SÜÜMEPIINAD TULID VANADUSES: Alfred Nobel, kelle kuulsaim leiutis oli dünamiit, ei pidanud end surmakülvajaks, vaid arvas, et hirm suurte plahvatuste ees sunnib inimesi sõjapidamisest loobuma. Mõned aastad enne surma hakkas ta siiski muretsema, et läheb ajalukku negatiivse figuurina.Foto: Vida Press
„Surmakaupmees on surnud“ – nii pealkirjastas 1888. aastal üks Prantsuse ajaleht järelehüüde dr Alfred Nobelile. Tegelikult oli lahkunud dünamiidi ja teiste lõhkeainete leiutaja Alfredi ärimehest vend Ludvig. Kuid lehe viga avas teadlase silmad: ta langetas otsuse, et läheb ajalukku ülla inimesena.

Kui Alfred Nobel kuus aastat hiljem 63 aasta vanuses oma Itaalia villas insuldi sai ja suri, avastasid rootsi teadlase pärijad vapustusega, et testamendi lõppversioonis oli Nobel pühendanud oma tohutu varanduse – 31,5 miljonit Rootsi krooni, praeguses väärtuses umbes 250 miljonit dollarit – uue auhinna loomisele. Mees, kes – nagu Prantsuse leht kirjutas – „oli rikastunud, leides mooduseid, kuidas inimesi senisest kiiremini tappa“, otsustas haua tagant igal aastal premeerida inimkonnale kõige rohkem kasu toovaid saavutusi.

Samal teemal

Alfred Nobeli sünnist täitub sel nädalavahetusel 185 aastat. Tema vanematel oli kaheksa last, kuid neli neist surid lapsepõlves. Kui Alfred oli üheksane, kolis pere Peterburi ning poiss sai hariduse peamiselt vene soost koduõpetajatelt. Oma kolme vanemat poega kirjeldas Immanuel Nobel järgmiselt: „Robert on sündinud spekulant, Ludvigis on geniaalsust ja Alfred on kõva töörabaja.“

Nitroglütseriiniga tehtud katse tappis venna

Ehitusmeistrina pankrotti läinud ning endas kirglikku leiutajakutset tundnud Immanuel tegi koos Alfrediga katseid nitroglütseriiniga ning saavutas märkimisväärset edu, kuid 1864. aastal tappis 100 kilo nitroglütseriini plahvatus neli laboranti, nende seas Alfredi 22aastase noorema venna Emili. See oli isale ränk hoop. Immanuel sai varsti pärast tragöödiat insuldi ning jäi elu lõpuni voodihaigeks.

Ka Alfred kannatas venna surma pärast süümepiinu, kuid ei loobunud katsetest. Samal aastal sai ta patendi nitroglütseriini sisaldavale lõhkeainele, hiljem detonaatorile, dünamiidile, suitsuvabale püssirohule. Elu lõpuks oli Alfred Nobel hankinud 355 patenti, nende seas baromeetrile, külmutusseadmele ja gaasipõletile. Tal oli üle maailma 20 edukat ettevõtet, mille toodang kasvas 30 aastaga 11 tonnilt 66 000-le.

LÕHKEAINEVABRIK: Nii kujutati 1888. aastal Itaalias Val Bormidas asunud tehase töötajaid dünamiite pakkimas. Nitroglütseriinist ja täiteainest koosnev dünamiit, mille Nobel 1867. aastal patenteeris, oli püssirohust ja puhtast nitroglütseriinist stabiilsem lõhkeaine ning kogus populaarsust kaevandustes ja tunnelite ehitusel.Foto: Vida Press

Nobel ei tundnud end surmakülvajana. Enamik tema loodud nitroglütseriinitooteid leidsid rakendust sellistel aladel nagu kaevandamine ja kommunikatsioonid. Kui leiutaja süda haigeks jäi, soovitasid arstid tal nitroglütseriini suu kaudu sisse võtta. „Kas pole see saatuse iroonia!“ õhkas Alfred sõbrale.

Muidugi rakendati Nobeli leiutatud ballistiiti üksnes tulirelvades, kuid tema veendumus oli: „Siin ilmas pole midagi, mida inimene ei võiks kurjasti kasutada.“ Lisaks uskus Nobel: „Päeval, kui kaks armeed suudavad teineteist ühe sekundiga hävitada, tõmbuvad kõik tsiviliseeritud riigid sõjast õudusega tagasi ning saadavad väed laiali.“ Oma rahuaktivistist sõbrale Bertha von Suttnerile ütles Nobel: „Minu vabrikud võivad ehk sõjale kiiremini lõpu teha kui teie rahukongressid.“

Sugulased kaebasid testamendi kohtusse

Võõrustamist ta ei armastanud ning kirjutas kunagi, et arvukalt sõpru võib leida üksnes koerte juurest. Karjääri jooksul kohatud inimesed ajasid teda tihtipeale marru. Mitmed konkurendid üritasid dünamiidi leiutamist enda nimele kirjutada. Ent nagu Nobeli auhinnad tõestavad, ei olnud nende looja inimkonna suhtes lootust kaotanud. „Ma olen misantroop, aga üha heasoovlikum,“ kirjutas ta kord.

Kuid Nobeli keemia-, füüsika-, meditsiini-, kirjandus- ja rahuauhind oleksid äärepealt sündimata jäänud, kirjutas New York Times tosin aastat tagasi. Põhjusi oli palju, ennekõike rohmakalt ja vigaselt koostatud testament. Nobelil oli Euroopas mitu elupaika, millest ta polnud ühtegi ametliku elukohana kinnitanud. Kuna ta ei sallinud advokaate, koostas ta testamendi ise. Selleks, et suurmehe Prantsusmaal asuvaid miljoneid Pariisi Rootsi saatkonda toimetada, istus testamendi täideviija Ragnar Sohlman pineval hobuvankrisõidul sõna otseses mõttes paberite peal, endal revolver käepärast.

Nobeli päevil olid suured annetused haruldased. Iga-aastase rahvusvahelise auhinna loomine oli igas vallas midagi ennekuulmatut. Päranduse lõviosast ilma jäänud pereliikmed kaebasid testamendi kohtusse. Nobeli enneolematut kinki sarjasid nii kuningas Oscar II, ajalehed, poliitikategelased kui ka teised rootslased. Peeti röögatuks ebaõigluseks, et rootsi suurmehe varandust hakatakse üle ilma laristama. Ajal, kui suur osa rootslasi vaevles vaesuses, tundus see paljudele täiesti amoraalne.

SÜÜMEPIINAD TULID VANADUSES: Alfred Nobel, kelle kuulsaim leiutis oli dünamiit, ei pidanud end surmakülvajaks, vaid arvas, et hirm suurte plahvatuste ees sunnib inimesi sõjapidamisest loobuma. Mõned aastad enne surma hakkas ta siiski muretsema, et läheb ajalukku negatiivse figuurina.Foto: Vida Press

Kui Nobeli fond 1900. aastal asutati, muutis kuningas siiski meelt – peamiselt seetõttu, et lootis rahvusvaheliste auhindade väljaandmisest Rootsile maineparandust. Eri probleemide tõttu antigi Nobeli auhinnad esimest korda välja alles viis aastat pärast tema surma.

Kuhu jäi matemaatikaauhind?

Kirjandust armastas Nobel eluaeg. Ta kirjutas ise luulet ja visandas mitu romaani, seletades, et loominguga tegelemine rahustab tema närve ja leevendab masendust. Veel enne surma sai ta valmis skandaalse näidendi „Nemesis“, mis põhines tõestisündinud lool oma isa tapnud 16. sajandi aadlidaamist. Pereliikmed üritasid pärast Nobeli surma olemasolevat sadat näidendieksemplari hävitada, kartes, et intsesti ja vägistamist tulvil näidend, mis lõpeb 40minutilise piinamisstseeniga, võib Nobeli mainet õõnestada. Kolm eksemplari jäi aga alles ning 2005. aastal toodi „Nemesis“ Stockholmis lavale.  

Eestit seob Nobeliga Noblessneri sadamalinnak: 1912. aastal asutasid Alfred Nobeli vennapoeg Emanuel Nobel koos torpeedovabrikant Lessneriga sinna allveelaevatehase Vene tsaari mereväe teenindamiseks.

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee