Menuromaani autor läks kodukandi noormehele appi mööblit tõstma, aga too tulistas kirjanikku haavlipüssist ja tappis ka tema naise. Maha jäid kuune tütar ja lõpetamata käsikiri
Oli minulgi üks põgus kokkupuude Silver Annikoga. Minu lelletütrel olid Võrus pulmad, Abiellus ta Silver Anniko kaastöötajaga, ilmselt "hõbehalli" autojuhiga. Olin siis 18 ja lelletütar aasta vanem. Mina muidugi pisarais, et nüüd on noore neiu elu lausa läbi: juba abielunaise kohustused. Ühtäkki lohutas mind minust tunduvalt vanem härrasmees, tantsitas ja pakkus end giidiks ehitusjärgus majas. Leidsime end veel viimistlemata ärklikorruselt, suudlusest kaugemale ei jõudnud, sest andsin jalgadele teada. Küllap kartsin, et nüüd napsatakse mind ka ära ja otsas siis mu noorus ongi! See juhtus septembris 1963.a. Elavate kirjas pole enam Annikot, minu lelletütart ega ka tema abikaasat. Mina aga mõtlen, et kahetsema ei pea tehtut vaid seda, mis tegemata!
Palgalised mõistus seda ei võta, et teismelisted on just aju.pestud mul.ti.kulti ihalejad. Isegi poisid. Üks 18a noormees sõimas mul näo täis, et kuidas ma meile pa.gu.lasi ei taha. Otsustajate lapsed praegu võimul ning osad otsustajad ka.
///Nägin unes, et selle mõrvaga seotud ka praegu võimu juures olvead endised punased. 21. oktoober 2018, 10:47
Ega siis ekreteismeline-kommenteerija mõelda ega arvutada ju ei oska ja sellest aru ei saa, et praegused võimulolevad isikud olid selle mõrva ajal alles lapsekingades, mõned isegi veel mähkmetes.
Millega ullike nõus oli ? Arvan, see lihtsameelne noormees ei ole kuidagi mõrvaga seotud. Lihtsalt tehti süüdlaseks ja kõik. Kas meelitati kuidagi süüdi tunnistama või peksti või ähvardati.
Raamat oli väga hea, loeks ka selle uue väljaande läbi. Selle mõrva kohta niipalju, et leiti ullikene, kes oli kõigega nõus. Meenutaks ka Türi kirikuõpetajat, kes oma abilisega kusagilt karjäärist leiti ja maja maha põletati.... mõrvarid tänaseni vabaduses, kahjuks.
Meri ja koduabilise matmispaik leiti Türi linnast linnulennul, u. 10 km. eemal, karjääri ligidalt. Meri põlenud maja krundile Türil ehitatati aga "Säästumarket".
raamat ja need mõrvad haakuvad.Pastor Meri olevat olnud raamatutegelase Eero Sutternipperi prototüübiks jne.Kas just peaks kõiki vandenõuteoorijaid uskuma,on iseasi,kuid väike kahtluseuss jääb siiski närima.Ma omaarvates tundsin põgusalt seda Vambola Naaritsat ja mulle ei tundunud ta küll kuskilt otsast kohtlane.Kui ikka oli tegemist sama isikuga,siis see oli lihtsalt üks tavaline tüüp,kes armastas pisut alkoholi tarbida ning oli üleüldse väga tavaline.Loomulikult võib oletada,et nii Meri kui ka Anniko said teada midagi sellist,mis oleks vägagi kahjustanud kedagi avaliku elu tegelastest ja ,et sellistel tegelastel oli ,,pikk käsi"-võib oletada nii mõndagi.Võimalik,et kunagi tuleb ka tõde päevavalgele!?
Mind kohutavalt hämmastavad eestimeelseid mõnitavad palgalised. Kas olete üldse eestlased. ? Kuigi siin teemas ilmselt 1 peavoolu palgaline kirjutab. Kuidas on võimalik võidelda omaenda rahvuse kestmajäämise vastu ? Kuidas selline asi üldse võimalik on, kommija 14.02 ja 14.28 ?
tõsi Kapitalismi ajal elavad töökad ja tublid eestlased tõesti uhketes majades, neil on veel 2-3 uhket autot õues, nad söövad oma perega toidurohkusest lookas söögilaua ääres ja naudivad, tänu oma edukuse ja töökusele veel palju muid häid hüvesid. Ainult mõned, kes pole viitsinud mingit korralikku eriala õppida või muidu laisklevad, vinguvad, kui paha on ikka see kapitalismi aeg. Aga voot, Vene ajal oli rahvas kõik ühtemoodi vaesed, elati kõige ja kõigi eluksvajalike nappuses, väljaarvatud muidugi Toompea puna-p a r. u n i d, kelle erikauplused Toompeal olid kaubavalikust ja -rohkusest lausa lõhkemas. 100 pere kohta oli ENSV aegu ÜKS auto, toidu- ja muude kaupluste tühjadel riiulitel vilistas ainult külm idatuul.
Selliseid inimesi, kes teevad lihtsamaid töid, on mõttetud ja ebavajalikud ja peavadki väikese palga peal virelema ? Huvitav, kuidas need töökad ja tublid ilma haiglate hooldustöötajate, koristajate, kassapidajate , lasteaiatädide, kasvuhoonetöötajate ja teiste madalapalgaliste 'mõttetute' inimesteta hakkama saaks ?
kes või kus kirjutas, et "vene ajal polnud süüa"? Kirjutati ju, et kõigest oli nappus, ka toiduainetest. Meie vanaema Tallinnas pidi enne tööleminekut hommikuti kell 5, väljas -20kraadi külma, jooksma turule searibide sabasse, seal ootama paar tundi, et saada ÜKS kg searibisid. mis olid paljad st milledel ei olnud tinksugi liha küljes. Aga supikeetmisel sai supile nendest searibidest ikka LIHALÕHNA ja ka -MAITSE juurde ja selline asi oli nõuka ajal juba suur õnn! Sinusuguste luulujuttude kohta võib vastata nii nagu paljudes vene muinasjuttudeski kirjutatakse - kõik sõid ja jõid, aga suhu ei saanud midagi.
Nappus ei tähenda seda, et midagi saada polnud, vaid valik oli kesine. Kui poes liha müüdi, siis enamus oli ikka päris pekine. Sellist valikut, nagu praegu turul: sisefilee ja välisfileejne- see kadus poest 80 aastate alguses. 87 aastatl olin kesk- venemaal 2 kuud koolitusel. Poes vorsti nappis ja ei saanud üle ühe tüki korraga osta. Müüki lasti ka alles peale tööpäeva lõppu ettevõtetes, et mittetöötajad toidukaupa eest ära ei ostaks. Loomulikult oli kõigest puudus, sest kaubanduses oli ju teine järjekord juhataja ukse taga, kust ka sai vajamineva kätte. Sigarettidest oli ka puudus, aga seeeest tutvuse kaudu lisatasu eest sai kamba peale kastiga ostetud, millest jätkus kuuks-kaheks. Sama jama käis ka alkoholi ja muu kaubaga- kõike oli tegelikult saada, ainult et lisatasu eest- ´a-La 10% juurdehindlusega. Mul läks niigi hästi, et ettevõtte poolt pooltühja korterikarbi sain, aga sinna kõik ülejäänu oli ikka tõeline sebimine, aga sebitud see sai- nii et reaalselt oli kõik kuskil olemas, ainult ootas juurdemaksmist ja ei jäänud ühelgi majanaabril ka korter karbi kujuliselt seisma materjali puuduse tõttu!
Ma tänan Helmet ka selle eest, et ta Giovanni toa ilmumist eesti keeles ei takistanud, takistada ei saanud või oli ta maailmavaade varases nooruses 1993. aastal praegusest veidi erinev.
pole küll samal põhjusel, aga meetod on sama20. oktoober 2018, 18:04
90-ndate algul tapeti terve perekond ja pereema õepoeg või vennapoeg ning viimane tehtigi mõrtsukaks. Stsenaarium sama, süütu inimene tembeldati mõrvariks ning öeldi, sooritas enesetapu.
Sai ka seda romaani "rusikad" nooruspõlves loetud. Ema tema kellegi käest sai, oli küllaltki kapsaks loetud ja hoiatati et vaataksime ette, pidi keelatud kirjandus olema. Mina ei osanud sealt midagi keelatud välja lugeda, kui ainult seda, et mainiti esimese vabariigiaega, mis muidu oli tolle aja kohta ajalooraamatutest kustutatud. Pigem halvustas kirjanik oma teoses just kapitalismi ja inimese pürgimist rikkuse poole vahendeid valimatta. Näiteks abiellumine endast tunduvalt vanema ja kohtlase naisega, tema uputamine ja hullude ärakasutamine raskel põllutööl jne.
Muidugi mõisteti lihtlabasele ning harimatule mõrvarile kõrgeim määr ning viidi see ka täide. Sest muidu võinuks hiljem tema keelepaelad äkki veel lahti pääseda. Et kes ja kuidas teda palkas nińg kui palju talle lubati. Ka ülbus kohtusaalis on mõistetav, kui talle oli antud vastav juhend ning kindel lubadus, et ta varsti vabastatakse. Seega on aru saadav ka romaani esimese osa pea pole võrra kärpimine ning selle järgede käsikirjade salapärane kaotsiminek. Lihtsalt mõnede tegelaste prototüüpudeks olnud tollal veel kõrged tegelinskid tundsid ist iseendid ära ńing see neil ei meeldinud. Mehe suu tuli kinni panna ja käsikirjad likvideerida.
moded ei avalda kindlaid ajaloolisi fakte, miks?20. oktoober 2018, 14:21
16. aprillil 1959 esitas ENSV Glavliti ülem Arnold Adams NSV Liidu Glavliti ülemale Pavel Romanovile nimekirja 63-st eesti autorist, kelle kõik teosed oleksid edaspidi keelatud. Keelatud autorite nimekirjas oli 1956. aastal 105 eesti autorit, kellest aasta jooksul võeti nimekirjast maha 34. Selle käigus oli Glavlit kontaktis KGB ja prokuratuuriga. 1962. aastal koostas ENSV Glavlit „Raamatukogudest ja raamatukauplustest kõrvaldamisele kuuluvate Eesti NSV-s ilmunud väljaannete koondnimekirja“, kus oli 68 raamatut ja 1966. aastal „Raamatukogudest ja antikvariaatidest kõrvaldamisele kuuluvate kodanlikul ja okupatsiooni ajal Eestis ilmunud väljaannete koondnimekirja“, kus oli umbes 3000 teost. Need nimekirjad jäid kehtima kuni tsensuuri ja erifondide kadumiseni 1988. aastal.
loomulikult hiljem , küsige partei ametnikelt ka praegusi elavaid partei juhtivaid tegelasi ... kes teavad - las räägivad rahva kallal tehtud vägitegudest
Selliseid raamatuid nagu "Rusikad" keelati ära Glavlitile ja KGB-le alluvas asutuses "Eesti Raamat", kus raamatute keeluosakonna ehk leninismi osakonna juhataja oli Mart Helme. Tema otsustas juhatajana, milline artikkel või raamatu käsikiri läks trükki, milline tuleriidale. Või ta keelustas koos Glavlitiga juba ilmunud, aga vene valitsuse jõhkrustest ja telgitagusest tegudest ja nende kaasajooksikutest isikuidpaljastavaid raamatuid, nagu „Rusikadki“. NB! Glavlit oli NL-s riigisaladuste kaitse ja riigisaladuste ja riigi julgeolekut ohustavate andmete avalikustamise ja tõkestamise tsensuuriorgan ja sinna võeti tööle ainult Moskvale üdini ustavaid kommuniste.
16. aprillil 1959 esitas ENSV Glavliti ülem Arnold Adams NSV Liidu Glavliti ülemale Pavel Romanovile nimekirja 63-st eesti autorist, kelle kõik teosed oleksid edaspidi keelatud. Keelatud autorite nimekirjas oli 1956. aastalõpupoole juba 105 eesti autorit, kellest aasta jooksul võeti nimekirjast maha 34. Selle käigus oli Glavlit kontaktis KGB ja prokuratuuriga. 1962. aastal koostas ENSV Glavlit „Raamatukogudest ja raamatukauplustest kõrvaldamisele kuuluvate Eesti NSV-s ilmunud väljaannete koondnimekirja“, kus oli 68 raamatut ja 1966. aastal „Raamatukogudest ja antikvariaatidest kõrvaldamisele kuuluvate kodanlikul ja okupatsiooni ajal Eestis ilmunud väljaannete koondnimekirja“, kus oli umbes 3000 teost. Need nimekirjad jäid kehtima kuni tsensuuri ja erifondide kadumiseni 1988. aastal.
No jummel ,kui Mart Helme ise see keelaja oli ,siis suured tänud Mardile , et ta sellise nõukavastase -eestimeelse raamatu ilmumise suutis läbi suruda - see ikka pani vanadel kommudel põlved tudisema !
Kommentaatorikesed ajavad siin asjatundmatult vahtu suust välja. Mart Helme ei saanud kuidagimoodi mõjutada "Rusikate" väljaandmist. Natukegi küsimusi tekitava raamatu väljaandmise üle otsustasid EKP Keskkomitee ja Glavlit, kes pügas ja lõikas kaäsikirja, kuidas suutis. Lugege ometi mälestusraamatuid nõukogude tsensuurist ja üldse kirjanike mälestusi ja päevikuid. Saate natuke aimu tollest ajastust.
Hea, et Oinas ikka suure tähega kirjutasud, sest too oli tõsine eesti mees koos oma paljukannatava suguvõsaga, kust on pärit ka F. Tuglase naine Elo-Elisabet Oinas...
See raamat pani vanadel kommudel põlved tudisema ja käed rusikasse -ja kui selle ilmumine oli Mart Helme otsustada ... no siis suured tänud Mardile , et selline raamat ilmus !!!
tolleaja noorkomust kaabumehel tudisevad aga praegu käed ja jalad, sest nõukaaja kaasajooksiku vanad patud tulevad tasapisi, aga kindlalt päevavalgele.
"Kirja- ja raadiomees Silver Anniko võinuks aasta algul tähistada 90. sünnipäeva." "kulus „Rusikaid“ kirjutades meeletult kohvi ja tuba oli sinist vingu täis, sest ta suitsetas vahetpidamata"
minu sugulane suitsetas noorukieast surmani kogu ärkveloleku aja - loomulikult koos pausidega muudeks eluks vajalikeks toiminguteks - süüdates järgmise sigareti eelmise konist. ta suri 93 aastaselt. arvestades vene aja odavate sigarettide tõrva ja muu saasta sisaldust, poleks see iga sellise, või veidi tagasihoidlikuma suitsetamise puhul tänasel päeval mingi ime.
Lugesin netist ja ei usu, et mõrvariks oli lihtsameelne, kõhetu noormees Vambola, kes pealegi olevat olnud kirjaniku hea sõber. Kahtlane on seegi, et surmanuhtlus nii kiiresti ellu viidi. Poliitiline mõrv raudselt, aga kellegi kaela oli vaja ajada. Nõukogude aeg oli hirmus aeg ikka.
See on teine teema. Antud juhul oli probleem just vene ajas, poliitiline mõrv ning lihtsameelne, uje noormees hea saak, kelle kaela ajada. Nõukogude võim tappis ju 3 inimest korraga, Anniko, ta naise ja selle ujeda noormehe.
"Jõhker" mõrv - või on keegi kuulnud ka õrnast või leebest mõrvast? Kui loen, kui halba eesti keelt kirjutatakse, eriti ajakirjanduses, siis eelistaks, et need isikud kirjutagu juba parem halvas inglise keeles. Jõhker mõrv, imearmas pisibeebi, jne jne. Kas teil ei ole vastik lugeda sellist rumalat keelt?
Kui ekre vabrikutööline kedagi muud sõimata ei saa või ei ole, siis peab ta hakkama kohe artikli autorit mahategema ja halvustama. Peaasi, et saaks anonüümselt jälle kellegi või millegi pihta soppa pritsida.
Eesti keele kasutus on praegu tõesti jube, samas see omadussõna on küll kõige väiksem mure. Ei teata sõnade tähendust, probleemid on g-b-d-k-p-t-ga, m-tõbi (enne v. ennem), terve rida sõnu, mille käänamine on kirjutajale kaelamurdev (kontsert, kompvek jne.), vahel-vahest.... Loetelu võiks veel pikalt jätkata.
Minu arust on trafaretsete omadussõnade lisamine tõsine probleem. Minu arust näitab see mõttelaiskust, stampide abil mõtlemist. Sealt siis need "jõhkrad" mõrvad ja tuntud isikute "imearmsad pisibeedid". Natuke teise kategooriasse kuulub "pika puuga ära tegemine/panemine" ja "kinga saamine/andmine". Väljendid, mille abil juba ammu kirjeldatakse millestki/kellestki parem olemist ja töökoha vahetamist ükskõik mis põhjusel. Olles seda 10 000 korda lugenud, ei mõtle me enam sellele, mida need väljendid tegelikult tähendavad. Ei mõtle, et need on jõhkrad sõnad, et sama asja saab öelda ka viisakamalt. Kas te väidate, et see ei muuda meis endis midagi? Ma tean, vastus on nüüd, et see on uus aeg ja just nii nüüd räägitaksegi. Kas keegi sunnib meid selleks? Euroopa Liit või Putin?
Teab, mida laupäeva hommikusest uudiseks suurelt kirjutada, et õudusjudinaid jälle tekitada. Väga, väga hea kirjanik, kui mingit muud jõhkrust momendil pole, aitab ka see. Ei julge tõesti Õ veebis avada.
1981 kevadel olin Arhangelski ajateenistuses.Olin autojuht KAMAZ i-peal ühel päeval leidsin metsast eestikeelse ilma kaanteta suht paksu raamatu. Tuli välja et see oli romaan Rusikad.
Ja sinusuguse haritud tai na pea ainuke oskus on igal võimatul ja võimalikul juhul EKREt kiruda.Ilmselt oled soolikapuurija ja kardad nende võimule tulekut.
soolikapuurijale ekrekribule20. oktoober 2018, 14:15
///kardad nende (ekre) võimuletulekut? See kõlab küll nagu üks väga hale anekdoot, mille üle ei saa üldse naerdagi. Umbes sama nali nagu - Mart pandi oma vabrikutö-l.lide poolt oma 16 häälega isegi "presidendiks". Siis sai selle üle küll laginal naerda, nüüd need jorud - kõik kardavad ekret! - ei aja tõesti enam mitte muigamagi.
mina sinu soolikate ligi küll ei tuleks20. oktoober 2018, 20:08
aga ekre võimuletulek (kui see poleks suhteliselt võimatu) oleks väga must perspektiiv eestile ja lõpetaks taasiseseisvunud eesti vabaduse vaid veidi pikema ajaga kui oli antud vastasutatud eesti riigile. esimene vabadusekaotus ei olnud väga palju meie kätes. kui aga teise omaenda kätega kremli heameeleks ka ära teeme, siis ilmselt me tõesti ei väärigi vabadust.
Ise Ukrainas teenides oli vene seersant ( käsklusi andis vahest pulli pärast ka eesti keeles) lugenud raamatut eesti mesavendadest ' Halli hundi päevik ' , millest minul polnud aimugi .. muuseas ,eestlasi oli omajagu ja esimese asjana leppisime kokku ,et ka omavahel hoiame kokku ja hakkame vastu nagu üks mees ... venelastelt saime tunnustavaid sõnu ' nuu fašistõ ,malatšõõ ' ja nendega konflikte polnud
Halli Hundi autor oli Ahtu Levi ja metsavennana teda esitleda küll ei maksa, Levi oli klassikaline varas, oma nooruses küllalt kirju elusaatusega millest suure osa veetis vangilaagrites. Temast vist tehti ka film? Minule teadaolevad viimased teated olid temast Odessast kus mees kelneriametit olla pidanud. Kui elus on, peaks olema juba vägagi vana mees. Saksaaja lõpus teenis lühemat aega Saksa armees.
Ahto (mitte Ahtu!) elas kõrge vanaduseni Moskvas, mitte Odessas. Tema raamat oli aga nõuka ajal üks mu lemmikuid! Ime, et seda ilmuda lubati. Eks pidi natuke riigitruudust sisse pistma. Ent ridade vahel oli nii mõndagi. Ülihea raamat.
Olen kunagi ammu lugenud ega mäleta raamatust palju. Mäletan, et seda polnud saada ja räägiti, et keelatud olevat. Tore kui uus ja tsenseerimata trükk välja antakse. Kindlasti on sellel menu. Ostan isegi ja loen uuesti.
Kui vaadata pilte Annikost, siis märkame ka fotosid Türi praost Harald Merest. Mõlemamõrv oli KELLEGI poolt organiseeritud.... Uuemal ajal võib ka trepilt alla kukkuda
Olen kuulnud ühe varasema tuntud Viljandimaa miilitsa (kes käis kuriteopaigal asja uurimas) eravestluses räägitud arvamust, et ametlik ja kiire lahendus ei olnud õige. Asitõendid ja kohapealne pilt olid liiga kummalised ja vastuolulised selleks. Samuti ei vasta tõele, et seal justkui ei olevat mingeid pabereid otsitud.
Või siis nii: mode korjas ära mu kommi, kus mainisin, et lasteraamatuid on keeruline välja anda, samas skandaalsed menukid müüvad. Ja et kirjandus on huvitav maastik: seal on keelatud, kohustuslik jne.
Kirjandus on kummaline nähtus. On olnud keelatud kirjandus ja kohususlik kirjandus, praegu on kirjandus see, mis müüb. Lasteraamatuid ja luuletusi on peaaegu võimatu avaldada, kuna neid ei osteta, kui sa pole skandaalne või kuulus, samas Kersna võib oma Oti-teemat vist lõpmatuseni lüpsta, kirjastused on sillas ja ostjaid leidub. Loodan, et postuumselt ehk annavad pärijad mu teosed välja. Neid, avaldamata, on üksjagu,
KOMMENTAARID (141)