Ennast „Rusikatega“ rahva südameisse kirjutanud Silver Anniko loometee lõpetas jõhker mõrv (141)

„Eestis, tundub, on ikka puudu olnud rahvalikust jutustavast raamatust, nagu oli Silver Anniko romaan „Rusikad“, mida 1979. aasta augustis haarasid isegi need, kes muidu juturaamatut pihku ei võta.“ Nii väitis Rannar Susi ajakirja Kultuur ja Elu 1988. aasta avanumbris traagiliselt surnud kirjaniku elule tagasi vaadates.

Mahukas teos käis käest kätte ja loeti ribadeks, kuigi ametlik kriitika seda ei hellitanud – ette heideti vähest maitsekust ja mõõdutunnet, ajaviitekirjanduse madalust. Põhjus oli hulljulge teemavalik: Anniko kirjutas vastuoludest 1920.–1930. aastatel ning juunipöörde ajal. Ta näitas, et nõukogude kord tuli paljudele ootamatult ja paiskas elusid segi, ehkki ei varjanud ka kodanliku Eesti rahajõmmide julmust.

Raamatu peategelased on aus ja töökas Rein Kaarjas, kes peab 14aastaselt hakkama isatalu majandama, ning prostituudi poeg Joonas Piirits, kes on valmis kõigeks, et tõusta mõjukaks rahameheks. Ta võrgutab naisi ega kohku tagasi rusikaid käiku laskmast. Piiritsat on võrreldud kelmiromaanide kangelastega.

Kirjanik Endel Tennov nentis pärast „Rusikate“ ilmumist kirjas kolleegile Teet Kallasele: „Meil ei osata üldiselt kuigi põnevalt kirjutada. Me peame põnevust patuks. Aga näe, Anniko tegi omamoodi eesti „Monte-Cristo“.“

„Silver Anniko kirjandusse tulek oli väga äkiline ja ootamatu,“ meenutab kirjastuse Eesti Raamat toonane peatoimetaja Aksel Tamm. „Kirjastus imestas, et inimene, kel siiamaani ei olnud mingeid publikatsioone, tuli ja teatas: ma toon romaani!“

Tegi kõike suurelt või üldse mitte

Tegelikult hakkas Silver Anniko, kes sündis 6. jaanuaril 1928 raudteelaste peres, kirjutama üsna varakult. Türi keskkooli õpilasena valmis tema sulest värssnäidend „Aegade eesmärk“, mille ta ise ka lavastas ja mis pärjati vabariiklikul olümpiaadil auhinnaga.

Anniko lavapartner oli hilisem tuntud näitleja ja tema esimene abikaasa Silvia Laidla. Paar astus koos Tallinna teatriinstituuti, kuid Laidla pakkis teise kursuse järel kohvri ja läks õppima Moskvasse GITISesse. Nii lõppes ka abielu.

Kolmandal kursusel jättis Anniko teatrikooli katki ja asus elatist teenima Eesti Raadio reporterina. Esimese reportaaži tegi ta 1949. aasta kevadel. Tema kolleegideks said raadiolegendid Valdo Pant, Lembit Lauri, Ivar Trikkel ja Feliks Leet.

Ene Hion kirjeldab raadiomajast pajatavas raamatus „Südamete murdumise maja“ (2018) Annikot järgmiselt: „Teda huvitas ajakirjandus, eriti huvitas teda krimi. Silver oli jässakas noormees, nägu lai, põsesarnad kõrged, silmad terased. Pikad rasused juuksed andsid talle mereröövli välimuse. Silveri jõulised liigutused olid ohtlikud toimetuse mööblitükkidele.“

Hion meenutab, et Annikol oli alati varuks mõni mõrvalugu, müstiline juhtum inimeste hukkumisest või röövimisest. „Ta tabas täpselt ühiskonna valupunkte ja oskas neid erutavalt serveerida.“

Pärast ajateenistust aastail 1951–1954 abiellus Anniko Järvamaalt pärit Elgi Peremehega, kes õppis Tallinnas õpetajaks. Nad seadsid end sisse kitsukeses toas. 1956. aastal sündis tütar Sirje. Aasta hiljem pakuti Annikole erikorrespondendi kohta Lõuna-Eestis ja perekond kolis Võrru. Peagi sündis poeg, kes sai nimeks samuti Silver.

„Isa saatis iga päev bussiga Võrust Tallinna linte, millel olid helilõigud „Päevakajale“ ja põllumajandussaadetele,“ jutustab tütar Sirje Reinmets (endine Anniko). „Mäletan kultuurimaja Kannel läheduses asuvat stuudiot – korrespondendipunkti, mille isa valmis ehitas, kus ta töötas ja kus me vennaga mikrofoni laulsime. Mäletan meie kodus lauda, mille taga ta kirjutas. Tal oli tööbuss, mida nimetati Hõbehalliks. Ees oli kiri „Eesti Raadio“ ja sellega võttis ta meid kaasa sõitma.“

Sirje räägib, et isa aasis aina spordi ja sauna teemal. „Neid ei sallinud ta silmaotsaski. „Ma olen eurooplane, ma käin vannis,“ lajatas ta oma kumiseval häälel. Veel ei sallinud ta nn punaseid, nõukogudemeelseid. Sõimas neid igal sammul ja kõva häälega,“ iseloomustab tütar. „Mäletan ka, kuidas isa veendunult teatas, et tema saab kirjutada ainult siis, kui ta istub kõva tooli peale ja nöörib kingad tugevalt kinni. Tegelikkus oli sageli proosalisem, kirjutades olid tal jalas dressid ja sussid.“

Sirje lisab, et isa oli seltskonnas alati juhtrollis. „Ta oli kärtsu-ja mürtsumees, tegi kõike suurelt või üldse mitte.“

Majandites, kus Annikol tuli tööd tehes sageli viibida, avaldati armastatud raadiomehele kahjuks poolehoidu pudeliga. Koos tema viinapahega tekkisid abielus lahkhelid. „Minu vanemad läksid lahku, kui olin umbes kuueaastane. Kõik edasised mälestused isast on üürikesed, me ei kohtunud väga sageli,“ sõnab Sirje.

Menuk sündis öötundidel

Anniko töötas põgusalt Tartu betoonitehases, 1965. aastast Paide kultuurimaja kunstilise juhina. Ta elas Türil vanemate juures ja tegi Paides suurejoonelisi, paarisaja osatäitjaga vabaõhuetendusi. Näiteks kirjutas ta dramatiseeringu Mait Metsanurga romaanile „Ümera jõel“ ning tõi lavale omaenda uue näidendi „Tuleristsed“.

Anniko abiellus prokuratuuriuurija Helgi Kureliga, ent liit ei jäänud püsima. Mehel tärkas mõte korrastada Kolu mõisa park. Seal käis mõõdistamas geodeet Helle, kellest sai tema neljas abikaasa. Mais 1972 sündis tütar Eveli.

Türil elades pani Silver töö kõrvalt kirja kaua peas küpsenud romaani (sarnasest filmistsenaariumist oli ta rääkinud juba Võru perioodil). Sageli arutas ta isaga kohvi ja suitsu kõrvale ümbruskonna kummalisi juhtumisi. Muide, „Rusikate“ algtõukeks sai lugu vallasemast, kes tuli Paidest sünnitamast ja jättis vastsündinud lapse 20kraadise külmaga raudtee äärde lumeväravate kuhja alla. Selline jõhkrus jahmatas kirjanikku, sarnase seiga leiab ka raamatust.

„Isa istus meie korteri väikeses toas ja trükkis trükimasinal. See oli vahva, vahel lasi mul ka toksida ja paberile ilmusid tähed. Eriti meeldis mulle uut rida ette tõmmata, see tegi põnevat häält,“ jagab tütar Eveli Nikolajevski (endine Anniko) varajasest lapsepõlvest mälupilte. „Päris tihti võttis ta mind põlve peale ja samal ajal trükkis, võttis lehe välja ja luges mulle ette. Küsis naljaga pooleks, et mis ma arvan. Raamatu ümber arutlemist oli kodus kogu aeg.“

Esimene tütar Sirje teab rääkida, et isa kirjutas palju öösiti. „Ta oli ööinimene. Vaim oli tal alati peal, oli vaid vaja tekst kirja panna. Tal olid kõik need tegevusliinid peas ja voolasid lihtsalt välja. Ta ei mõelnud laua taga midagi välja. Ainult seda, kuidas üht või teist asja vormistada. Ja ta ei lugenud enne kirjutama asumist midagi ette. Tal oli kõik varem kirjutatu meeles ja ta võis seda täiesti veatult tsiteerida.“

„Tema kõik teadmised marjakasvatustaludest ja EV organiseeritud töötute turbakaevandamise aktsioonidest pärinevad sellest ajast, kui ta käis kooli ajal tööl suvel Türi lähedal ühes talus. Turbatööstusest rääkis talle tõenäoliselt tema isa. Ja eks raadioajakirjaniku töö viis teda Võru perioodil palju maainimeste kodudesse ja ta oli väga hea suhtleja. Kindlasti on ka sealt jutte ja meenutusi, mis inspireerisid mõnd karakterit looma,“ oletab Sirje.

Raamatu ilmumine võttis pikalt aega. „Et raamat trükki saada, aitas väga hea sõber Endel Tennov ta sisse ustest, millest ta poleks muidu läbi saanud,“ mainib Sirje. Eesti Raamatu esimese siseretsensiooni kirjutaski Tennov. Kirjastus saatis arvustuse Annikole veebruaris 1977, et ta käsikirja kärbiks ja lõpuosa ümber kirjutaks.

Anniko lühendas teost kolmandiku võrra, kuid detsembris laekunud uus, Oskar Kuninga retsensioon pidas vajalikuks veelgi kärpeid. Muu hulgas kurtis Kuningas „vägisõnade ning rõveduste liigse kuhjumise“ üle dialoogides. Tsensuur retsensioonides eriti ei kajastu. Kuningas pakub vaid, et ühest lausest tuleks kustutada teine pool: „...ja Boris Kummi meeste kätte anda.““ Kumm oli stalinliku terrori üks põhielluviijaid ENSVs.

Kirjastaja Aksel Tamm kinnitab siiski, et enamik kärpeid tehti poliitilistel, mitte kunstilistel põhjustel. „Ikka seoses sellega, kuidas rahvas reageeris venelaste tulekule ja võimuvahetusele. Anniko kirjutas nii, nagu asi oli, aga siis ei tohtinud kirjutada nii, nagu asi oli.“ Tamm usub, et algne romaan oleks ühiskonnas tormi tekitanud. „Kuigi raamatul läks niikuinii väga edukalt. Seal oli pikantseid stseene, aga ta oli ka poliitilises mõttes vägev teos. Kahjuks kärbiti see teravus suuresti välja.“

Tsensuur ajas marru

Tütar Eveli sõnul elas Anniko teksti muutmist raskesti üle. „Kärkis ja vihastas ja oli nördinud. See vaevas teda, aga tsensuurist oli vaja läbi saada. Oli mitmeid kriitilisi hetki, kus kõik asjaosalised hinge kinni hoidsid – ehk läheb läbi. Käisime kogu perega raamatu pärast palju Tallinnas, vahel Lasnamäel toimetaja Elvi Lehiste juures, kellega oli hea läbisaamine.“

Eriti pahandas kirjanikku see, et kirjastus polnud nõus tema soovitud pealkirjaga „Inimene on inimesele hunt“. „Mäletan ema ja toimetaja pikki veenmisi, et ta alla annaks, kompromissiks ladinakeelne tsitaat – Homo homini lupus est – kolmandal lehel. Need on esimesed võõrkeelsed sõnad, mille ära õppisin,“ ütleb Eveli. „Teksti osas ma nii täpselt ei tea, kui keerulised need vaidlused ja ümbertegemised olid. Ema sõnade järgi oli see pikk ja vaevarikas protsess. Isa oli väga kangekaelne ja kõvasõnaline.“

Viimaseski trükikotta antud tekstivariandis oli hulk sõnu-lauseid paberiribadega kinni kleebitud. Pärast teab mitmendat tihendamissõela pääses 592-leheküljeline romaan viimaks poelettidele. Anniko ostis sellest teenistusest Viljandimaale Pirmastusse suure, kuid käest lastud Söödi talu.

„Mingi aeg oli see minu jaoks paradiis. Seal olid kõiksugu loomad ja vanu aardeid täis ehitised. Aidad, küünid, laudad. Lehmad, lambad, sead, tiigis karpkalad, kassid, koerad, hobune ja Eesti-aegne vedruvanker... see oli võlumaa,“ kirjeldab Eveli.

„Isa oskas kõige kohta nii palju rääkida, iga vanaaegse tööriista või loomakasvatuse kohta. Ühel ööl sündisid lambatalled ja ta käis neid vastu võtmas. Ma pidasin teda imeinimeseks – kuidas ta kõike seda teab ja oskab, nagu oleks eluaeg maal elanud! Ta ei väsinud kunagi rääkimast Eesti ajast, see oli lemmikteema. Kehtiv riigikord aga oli orjus ja ike. Ta väljendus tolle aja kohta väga otsekoheselt.“

Ka kokkamise juurde, mida Anniko armastas, vestis ta tütre sõnul ikka mõne jutustuse. „Näiteks tegi ta nii head seapraadi, et ma pole sellist enam kunagi saanud ega oska järele teha. Liha sulas suus ja kamarast said soolased kommid – nii ta neid nimetas. Lihaküpsetamise oskuse olla ta saanud vanaemalt. Praad oli ahjus ja sinna kõrvale kuulasin lugu, kuidas sõjaväkke minnes vanaema talle pool põrsast kaasa valmistas. Liha olnud nii hea, et isegi luud-kondid söödi kamba peale ära.“

Kuid pere lagunes, kui Anniko, kes käis tihti lugejatega kohtumas, tutvus ühel kohtumisel Haapsalu raamatukogus oma viienda elukaaslase Laine Metsaga. Abielu oli kriisi tüürinud juba varem. Laine oli samamoodi loodusearmastaja nagu Silvergi, koos lõid nad Söödi majapidamisse korda. Nad polnud jõudnud veel kooselu registreerida, kui 1. aprillil 1982 sündis tütar Tiiu.

Mõrvar lootis leida suure rahasumma?

Saatuslik 6. mai õhtu lõikas aga Anniko maaidülli ja kirjanikutee läbi. Tema naabrusse Lolo külla oli elama asunud Vambola Naarits – kuue klassi haridusega vaesest perest pärit 22aastane noormees, kes oli kinni istunud viljavarguse eest. Anniko siiski usaldas Naaritsat ja lasi tal oma loomi talitada, kui ise kodust ära oli. 

Tol õhtul palus Naarits Annikot appi paari mööblieset tõstma. Töödega valmis, sõitis kirjanik oma Pobedaga Naaritsa juurde. Kui ta uksest sisse astus, tulistas noormees teda haavlipüssist rindkeresse. Lisaks mõrtsukas kägistas Annikot ja lõi teda püssipäraga. Naarits sõidutas surnukeha Pobeda tagaistmel lähedalasuva paisjärve juurde ja uputas sinna, raskuseks pani peale traktoriäkke. Samal ööl läks Naarits Anniko tallu ja tappis uksele tulnud Laine Metsa sellesama jahipüssiga. Tunnistaja mõrvamisega lootis roimar süüd varjata.

Kultuuris ja Elus avaldatud biograafia, mis sündis Anniko sugulastega peetud vestluste põhjal, paiskab õhku oletuse: Naaritsal tekkis kujutlus, nagu oleks Annikol suurem summa raha, sest ta pidi eelmisele naisele poole talu väärtusest välja maksma. Tegelikkuses leidis mõrvar Anniko taskutest ja kodust üksikud rublad ning vehkis sisse toidupoolist.

Jalgrattaga ära sõites sai Naarits maanteel taksolt müksu ja sattus Viljandi haiglasse, kust miilits ta tabas. Kuuvanune laps jäi 35 tunniks joogita-söögita, ent pidas vapralt vastu. Teda hakkas kasvatama emapoolne vanaema.

2. novembril 1982 määras Eesti NSV ülemkohtu kriminaalasjade kohtukolleegium Viljandis avalikul kohtuistungil Naaritsale surmanuhtluse, mis ka täide viidi. Noormees käitus kohtus ülbelt ja väljakutsuvalt ega kahetsenud tehtut. Ta esitas armuandmispalve, aga see jäi rahuldamata.

„Kuigi me ei olnud isaga lähedased, oli selline traagika nii mulle, minu vennale kui ka emale suur šokk,“ poetab vanim tütar Sirje. Keskmine tütar Eveli sai isa surmast teada, kui naabripoiss tänaval vastu tulles seda ütles. „Ma ei tundnud mitte midagi, ma ei uskunud seda. Nagu oleksin kõike seda kõrvalt vaadanud. Olin siis üheksa-aastane. Jutud juhtunust imbusid igalt poolt, nii ka vandenõuteooriad ja spekulatsioonid. Kõik tundus minu jaoks nagu halvas unenäos.“

Leidus neid, kes Anniko mõrva lahendusega ei leppinud, vaid nägid selle taga võimulolijate kätt ning oletasid, et Naarits tegutses kellegi käsul. „Liikusid kuuldused, et mõrva taga olevat endised hävituspataljonlased, kellest mõni raamatu prototüüpide taga äratuntav olevat,“ väitis näiteks Tiit Madisson 2014. aastal Lääne Elus ning mainis, et Anniko oli just 1982. aastal lubanud ajalehes Sirp ja Vasar „Rusikatele“ järge.

Ajaleht Välis-Eesti kirjutas jaanuaris 1983: „Sünge olukorra peegeldusi kajastab eriti tihti kirjanike ja luuletajate sulg. Silver Anniko romaani „Rusikad“ menu ärritas võimureid. Ta suri salapärastel asjaoludel.“

Anniko ja Metsa surmalugu on seostatud Türi koguduse pastori Harald Meri ja tema koduabilise Valve Kleini mõrvaga 1990. aastal. Virkko Lepassalu kirjutab raamatus „Valusalt valge. Türi topeltmõrva põhjused ja tagamaad“ (2007), et Anniko ja Meri tundsid teineteist ning kogusid mõlemad materjale kommunistide kuritegude kohta 1940. aastail.

Anniko pereliikmed loevad juhtumit lahendatuks. „Miilitsa uurimine oli väga professionaalne. Kahe päevaga oli tapja teada. Kohtusaalis ei jätnud Naarits muljet, et teda oleks õnnistatud kaasosalistega,“ täheldab Sirje. „Minu isiklik arvamus on, et milleks peaks KGB mõrvama inimese 16kaliibrisest pardipüssist umbes 70 sentimeetri kauguselt ribidesse? Ja siis tapma veel ta naise, kuid jätma romaani teise osa käsikirjad kaasa viimata? Harald Meriga seotud vandenõuteooriat mina samuti ei usu.“

Sirjel tekkis toona vaid üks küsimus: kuidas jaksas kiitsakas noormees üksi laipa vinnata ja traktoriäket lohistada? Kas tal ehk olid ikkagi kaasosalised? „Aga mis päriselt juhtus, seda me keegi ei tea.“

Kaotsiläinud käsikiri

Samuti pole täpselt teada, mis on saanud „Rusikate“ järje käsikirjast. „Isal oli plaanis „Rusikad“ kirjutada triloogiana. Ta oli asunud kirjutama teist osa ja käsikirja algus oli pikalt meie pere käes. Teises osas olid vangilaagristseenid, olen neid lehti käes hoidnud,“ räägib Sirje. „1996. aasta juunis sai teise osa materjalid saadetud Sakala toimetusse, et avaldada need laupäevalehe veerus. Kast sai viidud Peep Kala, vastutava väljaandja kätte. Sakala toimetus kolis aga Männimäelt Viljandi kesklinna ja ju need paberid sattusid kogemata prügimäele. Usun, et siin oli tegu inimliku eksituse, mitte millegi pahatahtlikuga.“

Kala mäletab, et paberikausta saatis Sakalale Anniko poeg. „Ta ütles, et vaadake, kas siit saab midagi lehte või ei saa. Kahjuks olid seal vaid fragmendid ja üksikud lõigud, kaootilised märkmed. Terviklikku lugu ei olnud.“ Mis märkmelehtedest edasi sai? „Toonane sekretär mäletab, et saatsime need pojale tagasi mingi sugulase või tuttava kaudu. Tõsi, samal ajal oli toimetuse kolimine ja jääb võimalus, et tekstid läksid selle käigus kaduma,“ nendib Kala.

„Nii, nagu on isa surmaga, on ka teise osa käsikirjaga – me oleme oma peres selle teemaga rahu teinud. Miski ju inimest enam tagasi ei too. Ja tunneme pigem siirast heameelt selle üle, et saime nüüd isa algupärase „Rusikate“ käsikirja avaldada,“ lausub Sirje leplikult.

Uustrükis on 240 lehekülge rohkem teksti, kokku 832 lehekülge, ning kaanelt kiikab vastu lisapealkiri „Inimene on inimesele hunt“. „Isa vaatab vikerkaaresillalt tänast päeva ja rõõmustab selle üle kindlasti.“

Noorim tütar Tiiu: olen igatsenud, et saaksin isaga köögilaua taga maailma asju arutada

Tiiu Anniko: „Elu koos isaga jäi kahjuks üürikeseks, kuna ta suri ajal, kui olin umbes ühekuune. Loodan, et selle napi aja jooksul oli meil ka lähedust. Minu kallis tädi, isa õde Lembi, on mulle isast palju head rääkinud ja kinnitanud, et vanemad ootasid mind väga.

Hea huumorimeele ja vahel vimkasid visata armastava isaga oleks mul kindlasti olnud huvitav suhelda ning köögilaua taga maailma asju arutada. Köögilaua ääres, kohvitass auramas, saab igasuguseid olulisi asju lihtsalt kõige paremini arutada – isa olevat nii arvanud ja ma nõustun temaga. Olen oma elus selliseid kohtumisi-arutamisi temaga väga igatsenud ja vajanud.“

Neli abikaasat ja elukaaslane

Silver Annikol oli neli abikaasat ja üks elukaaslane. Tal on neli last, kuus lapselast ja viis lapselapselast. Pojapoeg kannab samuti nime Silver Anniko, nagu tema isa ja vanaisa.

Õde Lembi Laansalu kirjutas ajakirjanik Rannar Susile oma vennast nõnda: „„Rusikate“ peategelane Joonas Piirits on koondkuju Silveri teele sattunud halvast, jõhkrusest, ahnusest ja ihnsusest. Vägivalla kasutamine oli Silverile alati võõras. Mingit paralleeli Joonas Piiritsa ja Silveri vahele tõmmata ei saa ega tohi. Huvitav, et käibib arvamus, nagu oleks ta mingi Don Juan. Don Juan ei abiellu iga kord, vaid elab rahulikult südamemurdja elu. Tema oli aga nii aus, et abiellus.“ (Avaldatud ajakirjas Kultuur ja Elu, 1988, nr 1.)

Kuidas Anniko eetrikeelu sai

„Kord jäi Silver raadiomaja kohvikus aega veetes hilja peale. Ta lõbustas valvepostil igavlevat naisvalvurit. Flirt lõppes sellega, et valvur andis oma relva ja vöörihma Silverile proovida. Silver käis majas ringi, relv puusal,“ kirjutab Ene Hion hiljuti ilmunud raamatus „Südamete murdumise maja“.

„Asjasse segatud pooled olid huvitatud loo mahavaikimisest. Kahjuks oli aga tunnistajaid nii palju, et kõigilt vaikimisvannet hankida ei õnnestunud. Anniko oli džentelmen ja võttis süü täielikult enda kanda. Ta olevat valvuri desarmeerinud vastu tolle tahtmist.“ Nii sai Anniko julgeolekurežiimi rikkumise eest eetrikeelu ja sai vaid raadiotekste kirjutada. Varsti saadeti ta korrespondendina Võrumaale.

Ka siis, kui ta enam raadiotööd ei teinud, jäi Anniko sealsete kolleegidega suhtlema ning käis neile „Rusikatest“ peatükke ette lugemas. „Tal oli sügav ja kandev hääl, lugedes elas ta keha jutule kaasa, žestikuleerisid isegi jalad. Vahel oli lausa õudne kuulata naturalistlikke stseene, mida Silver esitas meheliku jõuga,“ mäletab Hion. „Ta häälel oli hüpnotiseeriv toime, see surus ennast teiste isiklikku ruumi. Tänapäeval võiks Silver olla ekstrasenss või mõni muu esoteerik.“

Toimetaja Lea Arme: 1979. aasta „Rusikad“ oli vaid jutustus algse loo ainetel

„Rusikate“ uut väljaannet toimetanud Lea Arme võrdleb ohtrate kärbetega esmaväljaannet auke täis juustuga, kust tervik oli kaduma läinud. „See „Rusikad“, mis nüüd ilmus, on üks raamat ja see, mis ilmus 1979. aastal, on tükkis teine raamat,“ kinnitab Arme.

„Loomulikult ei sündinud nii ulatuslik kärpimine toona sel põhjusel, et teost peeti liiga pikaks. Kuna Eesti aega tuli kõvasti koomale võtta, siis üksiti tuli ju õhemaks võtta kõike – süžeeliine, karaktereid, dialooge jne. Natuke ikka siit ja natuke sealt ja oligi valmis: jutustus algse loo ainetel.“

Algajale romaanikirjanikule omast paljusõnalisust ei saa Arme meelest Annikole ette heita. „Ma ei teadnud, et meil oli Eestis niisugune kirjamees, suure K-tähega. See, kuidas ta sõnaga ümber käib, kuidas loob karaktereid, kuidas ehitab lugu ja kuidas ta kogu seda suurt lahmakat justkui muuseas, mingi lohaka elegantsiga, veel valdab ja haldab, on imetlusväärne,“ kiidab Arme.

„Seal oli sees mingi ürgne lust. Kirjutamise lust. Elu vaatleja, inimeste märkaja lust. Autori terav silm, fantastiline sulg. Ja missugune värvikas sõnavara kõigele lisaks. See kõik kokku oli nii elus asi.“

Toimetaja kohtles kadunud kirjaniku teksti siidkinnastega. "Oli mõni koht, kus tekkis soov midagi teha, teistmoodi öelda. Aga ma hoidsin ennast tagasi. Põhimõtteliselt ei teinud ma Anniko tekstis mitte ühtegi toimetajaparandust. Kui, siis mõne õrna korrektiivi. Polnud vajadustki enamaks. Huvitav, kui palju on meil tänapäeval kirjamehi, kelle käsikirjast enne kaante vahele jõudmist toimetajad-keeletoimetajad-korrektorid hordidena üle ei peaks käima?“

Hea lauluhäälega hobiaednik ja keelehuviline

Silver Anniko lähedased on ajakirjale Kultuur ja Elu rääkinud, et ajateenistuses mängis ta puhkpilli ja lisaks laulis hästi. Georg Otsa isa, ooperilaulja Karl Ots, tahtnud lähedaste sõnul temast tenori vormida, kuid Anniko ise pidas end baritoniks.

Talle meeldis väga ka aiatöö, erilised lemmikud olid valged nartsissid. "See on minu aeg!" öelnud ta, kui peenar nartsissiõitest valendas.

Anniko lemmikkirjanikud olid Shakespeare ja Tammsaare. 60ndate lõpus üritas ta kaks korda astuda Tartu ülikooli kaugõppesse eesti keelt ja kirjandust õppima. Eksamid aga ei õnnestunud ja kirjamees jäi iseõppijaks.

Tütar Sirje Reinmets mainib, et isa rääkis väga hästi saksa keelt. Ehk oli selles oma teene tema kodul, sest Silveri ema Valida Isabella Klotilde Anniko oli saanud Võrus saksa-venekeelse hariduse.

"Üks suur huvi oli isal leida seoseid erinevate keelte vahel. Sõpru oli tal venelaste seas palju, eriti Krimmis, kus ta käis puhkamas. Talle meeldis aasida nimede kallal, et kõik nimed peavad olema omastavas käändes," meenutab Sirje.