Urmas Ott 2002. aastal.Foto: Teet Malsroos
Rainer Kerge 17. oktoober 2018 00:01
„Urmas Ott kirjutab ühes oma raamatus, kuidas ta sõitis autoga – nagu ta ikka armastas teha pikki autosõite ümber Eesti – ja korraga oli teel lehmakari. Siis ta mõtles omaette, et kui ma nüüd pean pidurdama ja seisma jääma, suren ma vähki, aga kui lehmad jõuavad enne eest ära ja ma ei pea pidurdama, siis ei sure,“ meenutab Urmas Otist kahetunnise portreesaate teinud ja äsja ka raamatu kaante vahele saanud Vahur Kersna. „Ta pidi pidurdama! Jah.“

Urmas Ott kirjutab ühes oma raamatus, kuidas ta sõitis autoga – nagu ta ikka armastas teha pikki autosõite ümber Eesti – ja korraga oli teel lehmakari. Siis ta mõtles omaette, et kui ma nüüd pean pidurdama ja seisma jääma, suren ma vähki, aga kui lehmad jõuavad enne eest ära ja ma ei pea pidurdama, siis ei sure, meenutab Urmas Otist kahetunnise portreesaate teinud ja äsja ka raamatu kaante vahele saanud Vahur Kersna. Ta pidi pidurdama! Jah.

„Vaat selline elu. Mis sa ütled?“ küsib Kersna ja pakub kohe ka vastusevariante: „Kas ta luges oma saatuseraamatut või genereeris endale ise tulevikku?“

Urmas Ott ja Vahur Kersna kohtusid viimati haiglas. Kersna oli päevaravis tilguti all ja Ott pistis korraks ukse vahelt pea sisse: „Saa terveks!“

Urmas Ott suri kümme aastat tagasi 17. oktoobril 2008.

„Eks see teade tookord natuke õõnsaks võttis, sest, noh, ma olen teatud mõttes Oti saatusekaaslane. Mõtlesin siis, et palju või vähe minul nüüd selle hetkeni aega on,“ meenutab Oti surmapäeva Kersna, kes oli selleks ajaks saanud teada enda ränga diagnoosi.

Edasi lugemiseks vali endale sobiv plaan:
Üks artikkel
3,99
Ühe artikli lugemisõigus
Digipakett
0,00/kuu
11 erinevat digiväljaannetÜle 2000 artikli kuusJagamisõigus 4 sõbragaTellijatele mõeldud auhinnad