Inimesed

Jüri Arrak: ma ei luba leinal mõistust tuhmistada. Endale käe külge panemisega ei tee midagi paremaks (10)

Henry Linnard, 13. oktoober 2018, 00:02
USK ERINEB RELIGIOONIST: Kunstnik Jüri Arrak leiab, et usk on igas inimeses. „On vale küsida, mis usku inimene on! Kui küsida, siis religiooni,“ õpetab ta. Arrak ise usub eeskätt energiasse, mis küll peale surma kehast lahkub, aga päris ära ei kao kunagi. „Aga see ei ole midagi sellist, mis hõljub ja tuleb hiljem haua peale ja teeb seal mingit kuradi tantsu, tead!“ selgitab ta.Foto: Robin Roots
Kunstnik Jüri Arrakule pole surm võõras. Pärast Teist maailmasõda jäi ta koolijütsina isata. Keskealisena oli ta oma ema surma juures, hoidis teda käte vahel ja sulges käega kadunukese silmad. Seitse aastat tagasi mattis esimese abikaasa. Jüri Arrakust kuus aastat vanem vend Henno Arrak suri möödunud aastal haiglas, päev pärast venna külaskäiku. Ülejärgmisel nädalal, 24. oktoobril saab Arrak 82aastaseks. Sellisesse vanusesse jõudes kipuvad inimesed ümberringi ikka surema. Ent olenemata vanusest ei peaks ükski lapsevanem seisma silmitsi oma lapse surmaga – nagu Arrak, kui 2006. aastal tema poeg autosse sisse põles.

Sellele vaatamata pole surm Arraku jaoks tabu. Ta naudib vanadust ja surma ei karda. Pigem tervitab seda avasüli. Suve lõpus KUMUs EV100 raames korraldatud kunstiprojekti korras ühe vabadust kujutava töö esitlusel temaga vesteldes olin üllatunud tema sõnadest: „Tead, maailm on õudselt huvitav! Mida vanemaks saan, seda huvitavamaks elu läheb. Lapsepõlve ma taga ei igatse,“ lõi Arrak siis käega. „Elu oli keeruline – olid sõjad ja muid probleeme oli ka kõrini, aga praegu läheneb vabadus,“ lõi kunstnik vabaduse ja surma vahele paralleeli. Paelutuna kunstniku muretust väljavaatest vältimatule lõpule palusin nüüd, et ta mind kui noort meest, kes ühegi sugulase matusel pole pidanud veel käima, natuke õpetaks.

Samal teemal

Kas te olete usklik?

Ma tahaksin rääkida, kuidas minu arvates mõtlev loom – seda me ju inimestena kahtlemata oleme, loomad – usklikuks sai. Sellest rääkides alustatakse pahatihti keskelt, aga mina tahaksin rääkida täitsa algusest. Saanud kõrgema mõtlemisvõime kui krokodillil või ahvil (ma nimetan seda abstraktse mõtlemise võimeks), läks meie maailmapilt võrratult laiemaks. Ahv kuuleb, kompab, nuusutab ja näeb oma ümbrust, see ongi tema maailm. Ongi kõik. Ahv ei mõtle, mis võib olla teisel mandril või vee all.

Abstraktse mõtlemise võime avardas maailma nii palju, et mõtlev loom sai tõelise vapustuse! Tekkis hirm, et äkki on kuskil vaenlane, kes meid ära võib süüa. Ta võib olla nii kaugel, et me ei tunne tema lõhna, me ei näe teda, me ei kuule teda, aga ta võib kuskil ikkagi olla. Ta võib olla seal mäe taga või teisel pool jõge. Hirm söödud saada kasvas järjest suuremaks. Hirmust lahti saamiseks hakati ohverdama. See kehtib tänapäevani. Nüüd nimetatakse seda altkäemaksuks. Ohverdati oma jahisaagist käntsakas liha ja tekkisid meelitusliigutused: oh, ära tule meid sööma, ma annan sulle ise seda ja teist!

Hommikuks oli ohver kadunud. Muidugi sõid selle mingid loomad ära, aga süsteem hakkas inimese peas tööle ning tekkisidki rituaalsed toimingud ja tantsud. Polnud väga ammu, kui ohverdati veel inimesi ja lapsigi.

Religioon sündis seega surmahirmust?

Selle pärast ma seda räägingi, et mitte hakata kohe surmast rääkima. Surm on alles tagajärg. Alguses on seksuaalakt, siis sünd, siis elu. Võib juhtuda, et surm tuleb imikuna, aga vahel koperdatakse veel 80 aastat ringi, nagu mina, eks ole! Aga keskelt rääkimist alustamine oleks, nagu mina hakkaks oma elulugu kirjutama päevast, millal sain 50aastaseks. Jah, ma mäletan seda hästi – mul oli siis tunne, nagu oleksin jõudnud mäe tippu. Pettusin, sest kurat, mäe taga oli org ja pärast orgu veel kõrgemad tipud! Mõtlesin, et nüüd pean minema ja sumama selles soos ja rabas ja veel ronima. Tõeline lollus! Ma olen võrdlemisi eneseirooniline. Tean, et surm tuleb varsti. See ei ole mulle mingi üllatus.

Usk on viis surmaga toime tulla?

Surm on ju jõle õudne. Siiani kardame pimedat. Miks?

Me ei tea, mis seal olla võib.

Usk õpetab surma mõistma ja seda, mida sa mõistad, enam põhjust karta ei ole.

Mina teen vahet usul ja religioonil. Usutunne tekkis inimloomal koos abstraktse mõtlemisvõimega ja on igal inimesel.

Oleneb, mida me usuks peame.

See on see tunne, et mäe taga on koletis, kes tuleb mind sööma ja ma pean teda kuidagi teenima. Tänu oma rituaalidele usun, et ta ei tule. Meil kõigil on nii, et kui on erakordselt vilets tunne, siis ikka palud, et keegi aitaks. Mittereligioosne inimene tunneb täpselt samamoodi.

Ehk siis usk on meil kõigil, aga religioon on see, mille kaudu mõned oma usku näitavad või tõlgendavad?

Religioonid on nagu poliitilised parteid.

Katoliku vaimulik Vello Salo, teie hea sõber, on öelnud, et inimkonna 200 000 elatud aasta kõrval pole tema 90 aastat ja natuke peale midagi. Tunnete sama?

Ütleksin ühe võrdluse: vaata, vanasti kanti uuri ketiga taskus. Selle keti üks lüli ei ole kogu uur. Ta on väike osa.

Aga hoiab ju uuri vesti küljes!

Igal asjal on mingi väike tähtsus, aga see on nii tühine. Ma ei tähtsusta seda. Vanade losside kivide vahele pandud mört on kahtlemata lossi osa. Minu elu on ka millegi osa, aga ma olen veendunud, et kunagi ei tähtsustata ei seda mörti ega minu elu.

Kas te surmajärgsesse usute? Taevas ja maa?

Need on inimeste välja mõeldud.

Aga te usute?

Ei usu. Mida ma seal taevas teen! Mul on väga kahju, aga inimeste leiutatud süsteemidesse ma ei usu. Ma usun energiasse ja usun, et see aitab.

Kas te surres muutute siis mullaks või tähetolmuks?

Ei-ei-ei! Algosakesteks.

Et siis ikkagi tähetolmuks?

Noh, mis... (Pomiseb enda ette.) Mis te olete poeet või? (Naerab.)

Kahtlemata tahan põletamist. Mul on liiga hea kujutlusvõime (see ongi kunstniku omadus) ja ma kujutaksin ette, kuidas minu liha ja kondid, millest on lahkunud juhtiv energia, maa all mädanevad... Eluenergia läheb minema, aga see ei ole midagi sellist, mis hõljub, tuleb hiljem haua peale ja teeb seal mingit kuradi tantsu, tead! Mitte seda! Ühest küljest on mul müstiku kalduvused, aga teisest küljest olen realist. Keemia ja füüsika on reaalsus.

Põletamise kohta räägitakse õudusjutte, kuidas põletatava nahk tõmbub kokku ja laiba istuli vinnab, nagu oleks elus. Säh sulle ettekujutust!

Nad võivad ju rääkida igasugu jama. Paned sealiha potti, siis hakkab ka elama või? Hää küll. Õudusfilmides on jubedamaid asju.

Tuhk ikka maetakse maha?

Jaa! Seda ma ei taha, et tuhk kuhugi riiulile jäetakse. Kui mu noorem poeg 12 aastat tagasi suri – jäi autos magama ja auto läks põlema –, siis tegin talle Rahumäele kivist risti. Olen öelnud inimestele, kes minust jäävad, et nad paneksid minu tuhapoti sinna kivist risti kõrvale, las olla seal. Sest vaata, inimlikke tundeid kustutada me ei saa. Need, kes loobivad tuha merre või puistavad õhku või hävitavad täitsa ära, need vihkavad oma lähedasi, sest ei jäta kohta, kuhu tulla leinama. Peab jääma niisugune koht, kus saavad käia lähedased, sõbrad ja sugulased.

Kui tihti te surnuaias käite?

Rahumäele on maetud minu poeg, esimene abikaasa ja vanemad – hoian platse nii, et need ei metsistuks.

Ise hoolitsete? Miks te ei ole palganud hooldajat?

Endale teeb ikka head, kui kitkud ja paned mõne lille. See on kontakt.

Nõus. Emaga rohime kogu aeg minu vanavanemate, tema vanemate platsi. Mulle ka meeldib. Olgugi et nad surid liiga vara, et ma neid mäletada saaks.

Ikka-ikka, see ongi kontakt! Sest ega surm lõppu tähenda. Ütleme, et alguses oli Jüri kints siin. Hiljem laguneb laiali, aga teda meenutada on mõtet ikkagi, eks ole! Jaanist mõtlen ikka sellisena, nagu ta oli. Ma ei kujuta teda ette, et ta on nüüd midagi muud kui see, millisena mina teda nägin. Nii, nagu poiss oli. Usul on see omadus, et see annab kaitset koletise vastu. See omadus on säilinud ju siiamaani! Inimeseloom usub, et kui mul on midagi viga, lähen teatud kohta ja palun, et see viga läheks üle. Usun, et kui ma paavsti rüüd katsun, siis mu jalavalu läheb ära. See töötab, see pole midagi müstilist – on olemas sisemine soov saada tervemaks.

Hauaplats on leinava inimese jaoks siis nagu paavsti rüü?

Jaa.

Kui lein painab, saad kohapeale minnes valule leevendust.

Jaa! Jaa! Seepärast ei tohigi tuhka puistata, kuhu juhtub – nii võtad sa ära selle koha, kus saab käia. Võtad paavsti rüü ära!

„Sõrmuste isanda“ teises filmis ütles poega leinav kuningas Théoden, et ükski lapsevanem ei peaks kogema oma lapse surma.

Hea oleks! Jaa, see on raske. Olin maal, kui mulle helistas nuttes Jaani naine ja ütles, et Jaani ei ole enam. Ma küsisin, et kuhu ta jälle sõitis? Ei, ta on surnud! Ma ütlesin, et misasja, kuidas surnud?

Ma mäletan ka oma ema surma. Panin tal ise silmad kinni, kui ta minu juures kodus 1979. aastal suri. Tal oli vähk ja haiglasse teda enam ei võetud. Küsisin, kuidas sul on. Ta ütles, et valus on.

Kuidas inimene sureb?

Viimased hingetõmbed olid tal sellised pinnapealsed (ahmib näitlikustades õhku). Viimane õhk läks kehast välja ja keha lõtvus. Kiirabi käis paar korda ja viimane kord tehti vist suurem süst. Peale seda jäi ta rahulikuks ja veidi aega hiljem suri.

Mamma suri ära, panin silmad kinni ja kõik. Ma teadsin, et ta surm tuleb. Loomulikult. Tekib muidugi kohutav tunne, nutad ja emotsioonid rusuvad, aga leinal ei tohi lasta mõistust tuhmistada. Mõni inimene läheb ja paneb endale käe külge suurest leinast. Sellega ta ei paranda mitte midagi! Ta teeb asja ainult halvemaks.

Ma ei ole ükskõikne, aga ma ei ole ka hüsteerik. Võtan surma kui loomulikku nähtust, mida on võimatu takistada.

Kuidas mõtted mujale saada?

Kui Jaan läks, siis tegin talle risti. See oli igavene suur töö.

Risti tegemine hoidis käed tööd täis?

Jaa. Käisin valisin kivi välja. Joonistasin kivi peale kontuuri, mille meister välja lõikas. Ta andis mulle ühe väikese suruõhumeisli, millega hakkasin tegema. Jaani sünnipäevaks sain risti valmis.

Kas te nüüd, 12 aastat hiljem, olete poja surmast üle saanud?

Mul on suur kujutlusvõime. Kui Estonia põhja läks, kujutasin seda kõike ette – kuidas seal inimesed üle üksteise ronisid. Ühed pääsesid, teised uppusid. See oli nii õudne tunne, et ma maalisin ühe maali. Panin pealkirjaks „Katastroof“. Kui ma selle maali ära tegin, siis ma rahunesin maha. Mul ei olnud seal ühtegi sõpra, aga elasin seda jubedalt üle.

Jaaniga oli nii, et kui ta autosse põles, arvati, et see auto süüdati. Käisin palju politseis. Jaan tegeles äridega, ta oli selline tulihobu, et ei püsinud paigal – muudkui organiseeris ja tegi. Lapsed olid tal kahe eri naisega, ta ei olnud kummagagi abielus ja kõik oli niisugune segane. Kuna ma Jaani teadsin, siis tema surm oli minu ettekujutusvõimele liiast. Ma ei läinud Jaani surnukeha vaatama, sest ma ei tahtnud seda jäädvustada. Ta oli deformeerunud. Vanem poeg Arno, kes elab praegu Ameerikas, tema läks vaatama. Ütles, et paps, parem on, kui sa ei lähegi.

Mis mul veel viimasel ajal on ägenenud, on kaastunne. See on kohutavalt vilets ja õudne tunne! Mul on mitu aastat meeles üks vares, kellel oli tiib katki ja ta ei saanud lennata. Ma ei saanud teda kuidagi aidata. Nii õudne! Seda võib vist nimetada närvinõrkuseks.

Tiivata varest nähes tekib vast paljudel haletsus, aga seda mitu aastat meeles hoida?

Ta jääb jah, sunnik. Ma märkan niisugusi elukaid kõiki.

Kus kõige parem surm tuleb?

Oma voodis. Vanem vend Henno (tema mind kunsti juurde tiriski) suri möödunud aastal haiglas minust kuus aastat vanemana. See oli ka võrdlemisi raske. Käisin teda päev või kaks enne surma vaatamas, küsisin, kas tal kuskilt valutab ka. Ta oli rahulik. On sul halb olla? Ei ole, minge koju! (Jüri matkib venna väsinud, vaikset ja veidi tüdinud häält ning käeviibet, millega annab märku, et soovib üksi olla.)

Ma oleksin arvanud, et inimene, kes on suremas, tahab, et keegi oleks kõrval.

See polnudki suremise moment, vaid oli päev enne. Päris momendil hoitakse kätt ja nii edasi, eks ole, aga tavaliselt surrakse haiglas. Kes see seal kätt hoiab? Meie halastajaõed ei ole niimoodi koolitatud, et ta tuleks, hoiaks kätt ja silitaks pead – jõuad sa neid kõiki siis seal hooldada, kui endalgi probleemid? Tühja tal siis sellest surevast vanamehest!

Te ei karda surma?

Ma kardan valu. Ma ei taha seda. Jõle vastik! Õudne. Jäin ju auto alla. (Jüri Arrakule sõitis neli aastat tagasi ülekäigurajal auto otsa – H. L.) Jalg oli pooleks. Kondid olid katki ja otsad paistsid välja. Üks õudselt tore naine oli seal. Jooksis minu juurde, põlvitas sinna maha, võttis mu pea enda sülle ja ütles, et pole viga, pole viga. Ma ei saanud tõusta. Kondid paistsid. Õudselt valus ja ebameeldiv oli!

Siis võis küll elu silme eest läbi käia. Aga mis te surmale ütlete, kui ta päriselt tuleb?

See on juba Ingmar Bergmani jutt. Temal on film, kus mees mängib surmaga malet (“Seitsmes pitser“, 1957 - toim).

Äkki te maalite temaga mõne maali?

Ma arvan, et ta ei tule nii.

Tuleb ikka.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee