Ansambli Laine nõukaaegne argipäev: "Lõime nääriehte peenteks kildudeks ja tõmbasime sätenduseks kulmule, kunstripsmed kinnitasime kummiliimiga!" (49)

Eeldused pääsemaks 1960. aastal loodud Lainesse olid järgmised: suurepärane lauluhääl ja rütmitunne, tantsuline võimekus, väljendusrikas miimika ja kaunis figuur. Kolm vaprat neidu – Merle Lilje, Sirje Põllu ja Krista Grinbergs –, kelle eestvedamisel on Laine pea 60 aastaga üks pikima elueaga ansambleid Eestis, liitusid küll hiljem, ent nõudmised neile olid vähemalt sama ranged.

Seda kinnitab Merle, kes 1975. aastal Lainesse kandideerides käis veel keskkooli viimases klassis. „Nõudmised olid päris hullud jah,“ ei salga laulja. „Oli šokeeriv saada teada, et konkureerida tuleb 150 tütarlapse hulgas. Kui oli minu kord otsustajate ette astuda, istus seal terve rida inimesi. Nende hulgas Laine kunstiline juht Raivo Dikson ja balletmeister Kalju Saareke, klaveril Tõnu Naissoo. Mina pidin seal siis igasugu vigureid tegema,“ meenutab Merle. „No ilus olin ma nagunii!“ naerab ta. „Aga uuriti, kas mul ka rütmitunnet on, ja jalga pidin samuti keerutama. See polnud väga meeldiv kogemus, aga kannatasin kõik välja ja saingi Laine ridadesse!“

Krista, kes liitus ansambliga samal ajal kui Tõnis Mägi, võeti kampa konkursiväliselt. Ta oli Eesti Riikliku Filharmoonia estraadistuudios õppides Diksonile silma jäänud. „Dikson küsis ainult, kui pikk ma olen. Vastasin, et kaks meetrit ilma peata,“ sõnab Krista.