Raamat

Klassikutest menukiteni – miks jäävad raamatud pooleli?

Silja Ratt, 13. oktoober 2018, 00:01

14 KOMMENTAARI

m
Mm/ 14. oktoober 2018, 00:37
Sama siin! Ma olen kôik eelpoolmainitud “igavad” vanad raamatud làbi lugenud, mônda lausa 3-4 korda ja pooleli on jàànud just praeguse aja raamatud.
r
Raamatulemb/ 13. oktoober 2018, 15:40
Pooleli on mul jäänud just mõned tänapäevased raamatud. Uut kirjandust poelettidele kasvab nagu seeni pärast vihma. Pealkiri ehk äratabki huvi, aga lugemine ei köida ja ei edene. Noori autoreid, kelle nimi veel tundmatu, tuleb peale massiliselt. Kui ka lõpuni loen, ei jää hilisemaks edasimõtlemiseks suurt midagi meelde. Seda just ilukirjanduse vallast.
e
13. oktoober 2018, 14:44
Eesti kirjanduse näited, mis minul pooleli jäänud: Mahtra sõda, Felix Ormusson, Väike Illimar, Tuuline rand... Luts ja Tammsaare jällegi lähevad libedalt.
s
Selgituseks./ 13. oktoober 2018, 14:44
Selle raamatu, Jumalaema kirik Pariisis, kõrgemaks tasemeks loen just neid "kirjeldusi" Minu eelmise kommentaari viimane lause võib valesti mõistetav olla. Ma pidasin silmas, et "tegevuse" kaudu äratab kirjanik huvi teatud lugejates ja sellega söödab raamatu teise, hoopis kõrgema taseme lugejale ette, teda harida püüdes. Nagu tänapäevane reklaamitrikk, või nii.
t
Tihtipeale/ 13. oktoober 2018, 14:35
juhtub nii, et pealkiri näib väga ahvatlev. Sisse süüvides aga läheb järjest igavamaks.
m
maalt ja obesega/ 13. oktoober 2018, 12:54
Aiinus raamat Eesti kirjandusest, mida olen kaks korda proovinud lugeda ja alati jäänud teisele leheküljele, on Mats Traadi "Tants aurukatla ümber". Antagu mulle andeks, aga nii igavalt kirjutatud raamatut pole veel kohanud vaatamata sellele, et raamat on õhuke, ja kasvõi vägisi loeks läbi, aga ei.
k
Kuidas keegi?/ 13. oktoober 2018, 11:33
Olen olnud üpris suur raamatute lugeja, lausa nii suur, et kunagi nooruses lausa laideti, vahel ka sõimati, et "tuleb midagi teha" ka, mitte ainult raamatuid lugeda. Täna, vanas eas ma ikka veel ei kahetse, et raamatuid sai loetud, et nagu Gorki olla öelnud - kõik mis minus on head, on tänu raamatutele. Kõiki loetavaid raamatuid ei loetagi alati lõpuni, see johtub huvist, iseloomust-temperamendist ja millest kõigest võimalikust. Ma ei ole neist, kes " otsast lõpuni Piibli läbi on lugenud" Selleks ei ole vajadust - kui silmas pidada, et see raamat ette võtta ja esimesest lausest viimase lauseni lugeda - aga ma olen Piibli aja jooksul kindlasti läbi lugenud ja vahel "vaatan" veelgi.
Kusagilt keskeast alates ei ole ma ilukirjandust eriti enam lugenud, kaldusin aegamisi populaarteaduslike ("Maailm ja mõnda" jne,jne.) ja tõsielulise kirjanduse poole. Reisikirjad, mälestused-memuaarid, ajaloolisi sündmusi lahkavad teosed, need "lähevad peale"
Aga tõesti, raamatuid on palju pooleli jäänud või siis neist korraks "üle käidud" Sellepärast ei maksa põdeda. Oma suure lugemuse juures ei ole ma süvenenult lugenud E. Vilde "Mahtra sõda" aga samas olen kordi üle lugenud J. Kahki uurimuse Mahtra sõjast ja seda juba nooruses. Lutsult pean parimaks raamatuks just Kevadet, sellele järgnevad on küll läbi loetud aga arvamus neist on nadi. Sama on Tuglasega - tema parim raamat on Väike Illimar Meeldib kogeda kuidas lapse silme läbi tollane olustik välja paistab, mingit erilist põnevust polegi sealt ette nähtudki otsida. Suur olusikku kirjeldav meister on Luts ja sellepärast pean tema parimateks teosteks mälestusi. Vilde kohta kehtib sama, parimad on minu silmis tema reisikirjad. Mis puutub raamatusse "Jumalaema kirik Pariisis" - olen seda lugenud ja paar korda üle lugenud. Esimene lugemine oligi vaid "tegevusse" süvenemine, sai lehekülgede kaupa vahele jäetud aga kunagi keskeas paelusid ka "kirjeldused" Arvan, et "tegevus" ongi see millega autor justkui püüaks tuua lugeja "kõrgemale tasandile" "Igaühele oma" - ?
m
Margus Lepa/ 13. oktoober 2018, 11:30
Kõik on loogiline ja ei ole maailmas raamatut, mis meeldiks kõigile. Aga teemavaliku eest aplaus! Sellest saaks lõputu loetelu ja samas ka täiesti tõsiseltvõetava uurimuse meie rahva erinevatest kihtidest.

r
Raamatulemb/ 13. oktoober 2018, 10:04
Olen lapsepõlvest, kui polnud veel televiisoritki, muudest kaasaegsetest vidinatest rääkimata.
Raamatukogu oli külas olemas. Lugesin palju, lausa neelasin raamatuid. Oma elava kujutlusvõimega kujutasin ette tegelasi, nende välimust, näoilmeid, häält jne. Kujutasin ette kaugeid maid ja looduskirjeldused polnud sugugi igavad lugeda, vaid tõid kujutluspildid silmade ette.
Et tänapäevanoored ei taha lugeda, on sellest, et raamatulugemine nõuab pühendumist, süvenemist, kaasamõtlemist. Nemad on harjunud filmidega, kus endal pole vaja vaeva näha,, pilt toob kõik valmiskujul silmade ette. Ka on paljud klassikalised väärtteosed tänapäevainimestele kaugem minevik, ei mõisteta tollast aega, elulaadi, kombeid ega inimesi. Kui noor loeb Väikest Illimari" või "Mahtra sõda", on see tema jaoks kauge, igav ja mõistetamatu, samuti nagu "Tõde ja õigus".
Lapsed ei loe "Kevadet" ka, sest filmi on kõik näinud ja Lutsu vanaaegne keel on nende jaoks igav.
Ega nad loe "Pipi Pikksukkagi" ega "Kalle Blomkvisti", sest milleks mingit raamatujanti lugeda, kui ägedaid ulme-, seiklus- ja kätšifilme telekakanalid täis ja kaifi saab kätte kiiresti ja kohe, raamatulugemine võtab aega ja vaevab pead.
k
Kee/ 13. oktoober 2018, 09:28
Mina olen Triumfikaart lugenud vähemalt 4 korda armastusloo pärast. Dostojevskit ei suuda lihtsalt lugeda. Aga jah, vanemas eas saad asjadest rohkem aru ja naudid seda, mis kunagi tundus jube igav olema!
p
Priit/ 13. oktoober 2018, 09:23
Ma räägin juba ammu, kool on vaimne vägivald ja raamatud l.o.l.lidele t.uup.uritele.
r
raamatulemb/ 13. oktoober 2018, 15:49
Priit, ära riku oma rumala kommentaariga ära korralikku teemat! Kui Sinu jaoks on kool ja raamatud ainult rumalatele, siis milles Sinu enda kui kooli- ja raamatutarkuse vihkaja tarkus seisneb? Sinu praegusest kommentaarist 09.23 pole küll mingit vaimsust ega mõtteteravust märgata.
r
ramatukoi/ 13. oktoober 2018, 08:46
Ei suutnud lugeda Hesse "Klaaspärlimängu", Ristikivi "Hingede ööd", Dostojevski "I.d.o.o.t.i", kuigi alustasin õhinaga.
e
Ei saa siiani aru,/ 13. oktoober 2018, 01:33
miks hinnatakse niiväga Bulgakovi "Meister ja Margaritat".
Vaat selle raamatu olen ma vähemalt 3 korda pooleli jätnud, sest olen püüdnud ikka aru saada, mida teised selles raamatus leiavad ja mitu korda uesti lugemist alustanud, lootes, et vanuse lisandudes mõistan seda paremini. Aga ei midagi! Ei meeldi ja kõik!

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee