Klassikutest menukiteni – miks jäävad raamatud pooleli? (14)

See jube kohustuslik kirjandus

Regiina (23) hakkas 17aastasena lugema Remarque'i „Triumfikaart“, kuna kirjandustunniks tuli mõni selle autori teos läbi lugeda. „Kohustuslik kirjandus oli üldse sageli depressiivse sisuga, aga „Triumfikaart“ lugedes oli mul tunne, et ma muutun varsti suitsiidseks,“ kinnitab Regiina.

„Jätsin raamatu pooleli ja otsustasin ette võtta hoopis Remarque'i „Kolm sõpra“. Mõnekümne lehekülje pärast selgus muidugi, et see raamat on täpselt sama masendav, aga kuna midagi tuli läbi lugeda, siis seda ma enam pooleli ei jätnud.“ Regiina nendib, et enam ta ilmselt „Triumfikaart“ kätte ei võta. „Surm ja masendus on küll elu loomulikud osad, aga ei tahaks endale lugemisega depressiooni tekitada,“ põhjendab ta.

Katrin (46) seletab, et oli üsna korralik õpilane ning püüdis kooli ajal alati kõik õppimised ära teha, kuid „Jumalaema kirikut Pariisis“ ta lugeda ei suutnud. „Kirjeldused olid nii pikad, et ma uppusin neisse. Mind paelus see, mida tegelased teevad ja mida räägivad, aga lõputud kirjeldused võtsid lugemise isu,“ mäletab Katrin. Siiski on ta mõelnud, et võtaks raamatu kord uuesti kätte ja loeks ikka lõpuni läbi.

Ka Elle (61) oli kooli ajal innukas lugeja, kuid Kreutzwaldi „Kalevipojaga“ jäi ta seitsmendas klassis küll kimpu. Arhailine eesti keel ja lõputud värsid võtsid silme eest kirjuks. „Tunnistan: lugesin meie rahvuseepost diagonaalis. Nii, et ma tegevusest ülevaate saaksin. Sõna-sõnalt lihtsalt ei suutnud lugeda. Naljakas on see, et pinginaaber palus mul sageli raamatute sisust jutustada ja ise neid kaanest kaaneni läbi ei lugenud, kuid „Kalevipoja“ võttis ta põhimõtte pärast rida-realt ette – ikkagi rahvuslik teos ja peab!“ muigab Elle. Ta tänab õnne, et tema lapsed on saanud kirjandustundideks lugeda juba Eno Raua ümber jutustatud „Kalevipoega“.

Edal (46) tuli keskkoolis kohustusliku kirjandusena kätte võtta Lennart Meri „Hõbevalgem“. „Surmigav. Ei,“ vastab ta küsimusele, kas ta seda raamatut veel lugeda tahaks.

Punapropaganda hakkas vastu

Elle (61) tõdeb, et nõukogude realism moodustab omaette kategooria, mis pani paljud omaaegsed kooliõpilased juukseid katkuma. Põhikooli lõpus ei suutnud ta lõpuni lugeda Juhan Smuuli „Järvesuu poiste brigaadi“. „See rääkis, kuidas kommunistlike noorte brigaad Leevaku hüdroelektrijaama ehitab. Ma ei olnud ühtegi hüdroelektrijaama näinud ja kogu see ehitustegevus – vihma ja tuult trotsides poris sumpamine ja mõttetu kangelase mängimine, et ehitus enne tähtaega valmis saaks – oli mulle võõras maailm.“

Eda (46) mäletab, et põhikooli ajal sai loetud Nikolai Ostrovski raamatut „Kuidas karastus teras“. Esimene osa oli tema sõnul huvitav, teine osa läks aga kuivaks kommunismi ehitamiseks.

Klassika polegi alati põnev

Marveli (26) nimekiri raamatutest, mida ta pole lõpuni lugenud, on üsna pikk: Tuglase „Väike Illimar“, Lutsu „Kevade“, A. A. Milne'i „Karupoeg Puhh“, Bulgakovi „Valge kaardivägi“, Anatole France'i „Pingviinide saar“, John Updike'i „Jookse, jänku“.

Tuglast hakkas Marvel lugema puhkuse ajal lihtsalt seepärast, et lugeda midagi sellist, mida muidu ei loeks. Lutsu hitt-teose võttis ta ette kooli ajal. Marvel tunnistab, et „Kevade“ ei kõnetanud teda üldse. „Väikest Illimari“ jõudis ta lugeda veidi rohkem kui sada lehekülge, kuid siis jäi raamat öökapile oma saatust ootama. „Kahtlemata on oma roll sõnadel, mille lausus üks Tallinna ülikooli kirjanduslektor: Tuglase „Illimar“ ongi üks uskumatult igav teos. Tahtsin tema öeldut kontrollida. Samas on tegu ikkagi klassikaga, millele viidatakse kultuuriajakirjanduses üsna tihti. Kokkuvõtvalt oli see igav ning hing ihaldas midagi põnevamat, kus teose sündmused on suuremad ja tihedamad,“ põhjendab Marvel.

Ta ei ole „Illimari” vahelt veel järjehoidjat ära võtnud, kuid tema peas vasardab kusagilt kuuldud mõte: elu on liiga lühike, et igavaid raamatuid lugeda. Lutsu ja teiste lasteraamatute puhul loodab Marvel, et saab neid lastele ette lugeda.

Andral (25) jäi paari aasta eest pooleli nii Tammsaare „Tõe ja õiguse“ teine osa kui ka Bernard Kangro „Emajõgi“. „„Tõde ja õigust“ innustas lugema kohusetunne. Lugesin keskkoolis esimest ja viiendat osa, aga tundsin, et eesti filoloogina võiksin olla siiski kõik osad läbi lugenud. Lisaks olin kuulnud, et teine osa on küllalt huvitav ja kergesti loetav. „Emajõe“ võtsin kätte, kuna kaksiktriloogia esimene osa „Jäälätted“ meeldis mulle väga. Kangro oskus kujutada 1930ndate Tartu tudengielu on imekspandav ja tõmbas mu täielikult kaasa. Tahtsin teada, mis edasi saab,“ meenutab Andra.

 „Tõde ja õigus“ jäi pooleli, sest aega nappis, ning osalt ka seetõttu, et oluliselt lihtsam oli lugeda midagi tänapäevasemat ja kiiremini kulgevat. „Emajõe“ jättis Andra pooleli, kuna sündmustik muutus liiga ebareaalseks. „Teadsin, et tegu on psühholoogilise romaaniga, kuid „Jäälätted“ oli lihtsalt tore jutustus, kus ajas edasi-tagasi ei hüpatud ja midagi ebaloomulikku ei juhtunud. „Emajõgi“ algas täpselt sealt, kus „Jäälätted“ lõppes, aga varsti muutus asi imelikuks: sündmustik hüppas 30ndate Tartu ja 50ndate Ameerika vahel, kusjuures 30ndatel surnud tegelased olid 20 aastat hiljem jälle ellu ärganud,“ selgitab Andra enda pettumust. „Tõe ja õigusega“ prooviks ta veel õnne, ent „Emajõgi“ jääbki ilmselt lugemata.

„Tõde ja õigust“ tervikuna peab üheks kõige venivamaks lugemiskogemuseks ka Margus (38). „Juba kaunis noorena, võib-olla 11–12aastaselt, hakkasin suvel vanavanemate juures esimest osa lugema, kuna see oli riiulis olemas ja teadsin, et ikkagi klassika ja puha. Pärast esimese osa lõpetamist võtsin käsile ka ülejäänud. Olen küll kiire lugeja ja üldiselt naudin üsna igasugust ilukirjandust, aga selle sarjaga läks vist pausidega ära terve suvi,“ jutustab Margus, kes ponnistas siiski võiduka lõpuni. Päris pooleli on ta jätnud vaid eneseabiraamatuid.

Kaisa (28) räägib, et neelas lapsena raamatuid, vahel lausa 30 tükki suvega. Juba üsna väiksena tiris ta raamaturiiulist välja ka täiskasvanutele mõeldud teoseid, nagu Hugo „Hüljatud“, mida ta siis küll pisteliselt luges. „Aga mingil põhjusel ei edenenud minu käes kohe üldse Robert Louis Stevensoni „Aarete saar“. Ema korrutas, et see on ju nii põnev raamat, aga mina suikusin igal õhtul, kui selle kätte võtsin, ülikiiresti unne. Lugesin üht lauset mitu korda, tähelepanu hajus ja katki see piraadilugu mul jäigi. Ehk oli asi selles, et ajastu oli väga kauge ja paljud mõisted võõrad? Samas, „Kolm musketäri“ ja kas või Vana-Kreeka müüdid läksid ludinal. Olin siis 10–12, äkki peaksin „Aarete saarele“ andma uue võimaluse,“ mõtiskleb Kaisa.

Sille (68) on elu jooksul mitu korda lugenud Piiblit, kuid pigem siit ja sealt, mitte kunagi otsast lõpuni. Ta tunnistab, et pühakirja puhul väsitab teda tegelaskujude rohkus.

Bestsellerid panevad pettuma

Andra (25) hakkas keskkooli lõpus lugema Stephenie Meyeri „Keha“. „Olin Meyeri „Videviku“ saaga suur fänn ning tahtsin temalt ka midagi muud lugeda.“ Raamatu tegevus ei läinud aga Andra silmis õieti käima, sündmustik seisis justkui paigal. Ta on siiski mõelnud romaani uuesti kätte võtta.

Eda (46) on proovinud lugeda Indrek Hargla „Apteeker Melchiori“ lugusid, mida paljud kiidavad, kuid tema arvates kirjutab Hargla liiga kuivalt ja edaspidi ta nende järele kätt ei sirutaks. 

Margus (38) sai sõbra jutust aru, nagu vääriks L. Ron Hubbardi Ameerikas 80ndatel menukaks tõusnud ulmesari „Võitlustanner Maa“ kindlasti lugemist. „Lugesin esimese osa läbi, venis nagu tatt ja midagi põnevat ei olnud. Imestasin, et miks sõber seda soovitas. Okei, võtsin teise osa. Ikka ei midagi! Kuni lõpuni välja üks mõttetus. No ikkagi närisin sportlikust huvist ka viimase läbi ja sain täitsa vihaseks – totaalne mõttetus ja vähemalt nädal aega ära raisatud,“ kirjeldab Margus oma pettumust. „Läksin sõbrale kurtma, et mis kuramuse jama ta ajab. Sõber naeris ja ütles: „Ma mitte ei soovitanud seda sarja lugeda, vaid ütlesin, et ära seda jumala eest loe.““

Liiga noor, et mõista

Mart (40) on korduvalt üritanud lugeda Jaroslav Hašeki romaani „Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil“. Poisina hakkas ta väga vara lugema ja neelas juba enne kooliiga nii-öelda täiskasvanute raamatuid. Ilmselt isa õhutusel proovis ta kümneaastaselt ka „Švejki“ läbi pureda, kuid raamat jäi pooleli. Aastakümnete jooksul on Mart „Švejki“ ikka ja jälle kätte võtnud ning mõelnud, et nüüd on õige aeg – ent raamat on jäänud lugemata.

„Selles on umbes 800 lehekülge. Ühel suvel närisin end 500 leheküljest läbi ja siis jäi katki,“ meenutab Mart. „Võib-olla olen selle raamatu jaoks hoolimata 40 eluaastast liiga noor: mu tähelepanekute järgi meeldib „Švejk“ minust kümmekond aastat vanematele ja ennekõike meestele, kes teenisid Nõukogude armees.“ Ta lisab, et imelikul kombel on „Švejk“ raamaturiiulis kohal, kus see pidevalt silma jääb ning süümepiinu tekitab.

Sille (68) loeb nädalas läbi paar raamatut või rohkemgi. Juba lapsena huvitasid teda ajaloolised raamatud. Näiteks Vassili Jani „Tšingis-khaan“ ja „Batu-khaan“ said otsast lõpuni suure huviga läbi loetud. „Kui aga hakkasin vast üheksa-kümneaastasena lugema Lo Guan-Tžungi kogukat „Kolmevalitsust“, siis sellega jäin küll hätta. Endalegi ootamatult torkasin paksu teose pettunult raamaturiiulisse tagasi. Kui nüüd mõtlen, et kas võtaksin selle raamatu veel ette, siis pigem mitte, ehkki tean, et tegu on ühe Hiina populaarseima kirjandusteosega,“ mõtiskleb naine.

„Üks huvitav elamus on mul olnud Marquezi romaaniga „Sada aastat üksildust“. Ülikooli lõpus soovitas keegi seda mulle lugemiseks. Ma ei tea miks, aga suutsin seda tol korral lugeda vaid tükati, valides endale meelepärasemaid kohti. Alles hiljuti võtsin sama raamatu raamatukogust ja lugesin selle nõiduslikult mõjuva Buendiade suguvõsa loo ühe hooga vaimustunult läbi,“ räägib Sille rahuloluga. Ta on seda meelt, et kindlasti on maailmas palju raamatuid, mis ei istu inimesele mingis eas või mingil eluperioodil.

Sedasama usub ka Elle (61), kes meenutab: „Gogoli „Surnud hinged“ lugesin üheksandas klassis hambad ristis läbi, aga mõte jäi tabamatuks: vanaaegne Venemaa elu, kummalised koonritest mõisnikud ja milleks üldse pidi keegi surnud hingi ostma. Võtsin selle raamatu täiskasvanuna, umbes 25aastaselt, uuesti kätte ja lugesin mõnuga.“

Veebistatistika: pooleli jäetakse menuautoreid

Raamatusõprade sotsiaalvõrgustiku Goodreads pooleli jäetud raamatute edetabeli esiots näeb hetkeseisuga välja selline:

1. J. K. Rowling, „Ootamatu võimalus“ – 732 poolelijätmist

2. Joseph Heller, „Catch-22“ – 600 poolelijätmist

3. Neil Gaiman, „Ameerika jumalad“ – 581 poolelijätmist

4. George R. R. Martin, „Troonide mäng“ – 574 poolelijätmist

5. Markus Zusak, „Raamatuvaras“ – 531 poolelijätmist

6. E. L. James, „Viiskümmned halli varjundit“ – 524 poolelijätmist

7. Diana Gabaldon, „Võõramaalane“ – 491 poolelijätmist

10. kohalt leiab Hilary Manteli ajaloomenuki „Wolf Hall“, 12. kohalt Marquezi klassiku „Sada aastat üksildust“, 15. kohalt Elizabeth Gilberti bestselleri „Söö, palveta, armasta“ ning 16. kohalt Stieg Larssoni „Lohetätoveeringuga tüdruku“.